Meil on õigus oodata ja nõuda, et valitsus tegutseks meie ehk oma isandate huvides, kirjutab Malle Pärn.
On öeldud: külvad tegu, kujundad harjumuse, külvad harjumust, kujundad iseloomu, külvad iseloomu, kujundad saatuse.
Kui palju me oleme suutelised, ja kui palju viitsime oma saatust ISE kujundada? Enamasti vist lihtsalt järgime üldisi käitumismudeleid, eriliselt juurdlematagi selle üle, kuidas meie käitumine, meie valikud, mõjutavad meie isiksust, meie iseloomu, meie saatust. Ja terve meie rahva elu.
Aga seemnest kasvab puu. Ja puu hakkab kandma vilja. Hea puu kannab head vilja, halb puu kannab halba vilja. Kui me kasvatame endas halbu seemneid, siis kannavad neist sirgunud puud ka halba vilja.
Mu emakeeleõpetaja ütles kunagi, et kui Jumal kedagi karistada tahab, siis ta võtab temalt kõigepealt mõistuse.
Mõistus võimaldab meile mõtlemisvõime, kirjutatud ja kõneldud teksti adekvaatse mõistmise, oskuse õigesti näha eeldusi ja teha neist ka õigeid järeldusi, oskuse vahet teha tõe ja vale vahel, oskuse ette näha enda (ja teiste) tegude tagajärgi, oskuse luua seoseid nähtuste ja sündmuste vahel. Arutleda, vahetada mõtteid, õppida, saada targemaks. Kaitsta oma teadmistest sündinud seisukohti.
Viimasel ajal tundub aina sagedamini, et Jumal ei ole tõesti kõigile inimestele võrdselt mõistust andnud. Või ehk on ta pakkunud kõigile, aga kõik ei ole tema kingitust vastu võtnud?
Ideoloogiline programmeeritus ei ole mõistus, vaid selle aseaine. Mingi grupeeringu loodud mudeli raames laveerimine ja demagoogitsemine ei ole aus arutelu, see ei sünni mõistusest ega tarvita inimese tegelikku mõtlemise potentsiaali, see on nagu koolipoisi äraõpitud õppetükk, mille ta peast ette kannab, aga mille sisu ega seoseid tegeliku eluga ta ei mõista.
Me teeme oma elu absurdseks, kui me viskame kõrvale "keskaegsed" moraalireeglid ja hakkame elama postmodernistide lühinägeliku egoismi ideaalide järgi. See tekitab kõigepealt suure segaduse, mis viib välja konfliktideni.
Kurb on vaadata, kuidas inimestele valetatakse, kuidas neid püütakse valelike meelituste ja räige demagoogiaga sundida mingi väikese agressiivse ja moraalitu grupi tahtmist tegema. Muidugi on seda tehtud läbi ajaloo, kogu aeg. Ja ikka on sellega rõõmsasti kaasa läinud suured rahvamassid, mõistmata, et neid on alatult ära kasutatud, sageli vaid selleks, et neid paremini orjastada, et neid alandada ja mõnitada, et nende arvel rikastuda.
Seesama toimub ka praegu siin. Kummaline, hõisatakse, et elame 21. sajandis, et ajad olla muutunud, aga – tegelikult on see kõik juba tuhandeid aastaid vana. Korduvalt äraproovitud ja hästi äraõpitud rahvaga manipuleerimise mudel.
Peavoolumeedia ehk valitsuse käepikendus kuulutab meile kohustuslikku ideoloogiat ja nõuab kõikidelt sellele allumist. Kõik vastased sildistatakse, ehk siis mõistetakse avalikult hukka, põletatakse ajakirjanduse turuplatside verbaalsel tuleriidal.
Kuna inimene on sõltuv teistest inimestest, siis peab ta ka endale vabaduste nõudmisel nende teiste inimestega arvestama. Iga inimese vabadus eksisteerib vaid selle piirini, kus ta hakkab piirama teise inimese vabadust.
Selles punktis tuleb leida kompromiss. Ja see kompromiss peab olema arukas, mitte lähtuma ühe osapoole suuremast rahakotist, jõust, võimust, või kõrgemast ühiskondlikust positsioonist. Siin tuleb arvestada "ühiskonna edu".
Tuleb arvestada kultuuri ja kõlblust, sest selles on ühiskonna edu ja tulevik. Niisama, nagu vargale ei tohi anda vabadust teise inimese vara omastada, nii ei tohi kellelgi olla ka vabadust teist inimest solvata, mõnitada, alandada, halvustada, laimata.
Mõistmatu inimese käitumise kontrollimine või suunamine ei ole vabaduse piiramine. Sest mõistmatu inimene teeb oma mõistmatu käitumisega halba eelkõige iseendale. Inimese rumaluse viljad tabavad kõige valusamalt inimest ennast. Ta ju hävitab oma hinge?
Meil on inimesele antud piiramatu vabadus ennast hävitada – kõikide võimalike vahenditega. Ja selle vastu, kes tahab vahele astuda, kes tahab seda enesehävitajat tema oma lolluse eest kaitsta, selle vastu tõstetakse kisa, et ta inimese vabadust piirab. Peamiseks inimõiguseks näib meil olevat õigus olla rumal ja jääda rumalaks.
Ja rumal nõuab oma rumaluse suhtes jäägitut tolerantsust. "Targem annab järele" on meil muutunud käsuks. Sest rumalus ei ole tarkuse suhtes kunagi tolerantne. Rumalus peab tarkuse vastu igavest vihast sõda. Sest tarkus piirab rumaluse vabadust.
Me maksame väga kõrget palka Toompeale valitud inimestele, et nad rahva poolt paikahääletatud põhiseadust järgides korraldaksid meie elu.
Meil on õigus oodata ja nõuda neilt, et nad tegutseksid MEIE, oma isandate huvides. Valitsus peab riiki ehitama, mitte hävitama.