Väljaande The European Conservative peatoimetaja Mick Hume leiab oma arvamusloos, et Euroopa Liidu väidetav roll ülemaailmse jõukeskusena on tegelikkuses paljastunud kui vananeva teeskleja fantaasia. Seetõttu vajab Euroopa uusi juhte, kes suudavad oma rahvaid tegudele innustada ning luua suveräänsete rahvaste Euroopa, mis seisaks liidus ühiste väärtuste eest.

Ukraina sõja lõplik tulemus on endiselt ebaselge. Diplomaatilisel lahinguväljal lendavad pealinnade vahel edasi-tagasi konkureerivad rahuplaanid (28 punkti? 19 punkti? Krimm sees? Krimm väljas?). Samal ajal jätkab reaalses sõjatsoonis Vene sõjavägi Ukraina linnade pommitamist droonide ja rakettidega, ägedates linnalahingutes kuhjuvad hukkunud mõlemal poolel ja lõppu ei paista.

Kuid üks selle verise konflikti kaudne tulemus peaks juba praegu olema piisavalt selge. Euroopa Liidu (EL) juhid ja nende Ühendkuningriigi liitlased – keda võiks ühiselt nimetada Suureks Euroopaks – on kaotanud poliitilise sõja Ukraina pärast. ELi väidetav roll nüüdisaegse maailma suure ülemaailmse jõukeskusena on täielikult paljastunud kui vananeva teeskleja fantaasia.

Pole esimene kord, kui president Trump on purustanud Euroopa globalistlikud unistused. USA president esitas oma välja pakutud rahuplaani Venemaaga oma Euroopa liitlastele praktiliselt ilma hoiatuseta. Kui USA delegatsioon kohtus Genfis ukrainlastega, jäeti Euroopa ametnikud ühispiltidel tagaplaanile või hoopis koridori.

Samal ajal kogunesid Suure Euroopa juhid kauges Lõuna-Aafrikas, harrastades soovmõtlemist oma tähtsa rolli üle. Nad teatasid, et Trumpi-Putini ettepanek "vajab tööd", justkui oleksid nad professorid, kes noomivad ignorantseid õpilasi.

Brüsseli eliidi majasisene sõnumitooja Politico püüdis rõhutada selle Euro-teatri tähtsust. See tsiteeris üht EL-i liidrit, kes kuulutas, et tugev Euroopa "võtab koha sisse" läbirääkimiste lauas, selle asemel, et oodata kutset. See toetas Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni videopöördumises esitatud nõudmist, et "Euroopa Liidu keskne roll Ukraina rahu tagamisel peab täielikult kajastuma".

Kuid veebiväljaanne Euractiv võttis oluliselt realistlikuma tooni. Väljaanne märkis, et justkui EL-i "abituse" rõhutamiseks kõlas presidendi sõnavõtt Lõuna-Aafrikast pigem "pantvangivideona kui tõsise diplomaatiana". Von der Leyeni julge väite osas EL-i "kesksest rollist" Ukraina läbirääkimiste juures leiti, et "paraku ei tee selle soovimine seda veel tõeks".

Tõepoolest ei tee. Tegelikkuses ei ole Suur Euroopa suutnud teha eriti midagi enamat, kui lisada vaid mõned soovitused ääremärkustena sellesse, mida Trump Venemaaga ja Ukrainaga läbi räägib. Isegi idee tuua Vladimir Putini režiim läbirääkimiste laua taha sai võimalikuks alles pärast Trumpi ähvardust kehtestada Venemaale ranged ülemaailmsed naftasanktsioonid, mis mõjusid tunduvalt kiiremini kui kogu ELi pahameel alates 2022. aasta Venemaa invasioonist, mis sõja algatas.

Muidugi pole sugugi kindel, et Trumpi algatustest sünnib püsiv rahu. Ukrainalt nõutavad territoriaalsed järeleandmised – mis põhinevad sõja tegelikul olukorral – on rahvale, kes on ligi neli aastat oma suveräänsuse eest võideldes nii palju ohverdanud, mõistetavalt rasked.

Kuid mis iganes Ukrainas edasi saab, on selge, et EL ei ole selle otsustamise keskmes. Suur Euroopa on sõja algusest saadik poosetanud Ukraina kaitsjana, ilma et oleks astunud otsustavaid samme.

EL ei suuda siiani kokku leppida isegi selles, mida teha konfiskeeritud Vene varadega, millele Ukraina tahab ligi pääseda. Kui jõuame raamatupidamisest sõjaliste tegudeni, paljastub Suure Euroopa tegelik jõuetus farsis nimega "tahtekoalitsioon".

Väidetavalt juhivad seda Prantsusmaa president Macron ja Ühendkuningriigi peaminister Starmer – mõlemad mehed, kes tunnevad end palju mugavamalt rahvusvahelisel laval poseerimas kui kodus vihaste valijatega silmitsi seistes. See olematu jõud pole olnud ei tahteline ega suuteline kaitsma kasvõi tolli Ukraina territooriumit. Jääb mulje, et von der Leyen ja teised EL-i karmid kõnelejad on valmis seisma tagaplaanil ja laskma ukrainlastel viimse meheni lõpuni võidelda.

See kõik on suurem kui Ukraina konflikt. Mängus on USA–EL-i suhete tulevik ja Euroopa koht maailmas.

Eriline suhe Ameerika ja Euroopa vahel on paberil alati parem välja näinud kui tegelikkuses. Läänel oli külma sõja ajal võimalik püsida USA juhtimise all ühtne, sest vastas seisis ühine nõukogude oht.

Pärast külma sõja lõppu 35 aasta eest on USA ja Euroopa pinged aga järjest pinnale tõusnud. Trumpi ajastu on seda protsessi kiirendanud. Populistlik USA president lükkas tagasi viimaste aastakümnete globalistliku poliitika ja tõi taas esiplaanile rahvuslikud huvid oma "Ameerika esimesena" maailmavaatega.

Maailm näeb, et Suure Euroopa mask on langenud. Nende poolt etendatud globaalse võimukeskuse roll – samal ajal USA sõjalise vihmavarju all varjudes – on põhjalikult paljastatud. Suure Euroopa poosetamine ei ole enam usutav ning jätab Macroni, Starmeri ja teised nendesugused lihtsalt naeruväärsesse seisu. USA ise ei ole enam vaidlustamatu ülemaailmne supervõim nagu vanasti, kuid on siiski küllalt tugev, et näidata EL-ile koht kätte.

Tulevik sõltub sellest, kas Euroopa suudab end kokku võtta, uue reaalsusega leppida ja lõpetada minevikus elamise. See peab tähendama ka valmidust end ise kaitsta. Prantsusmaa ja teised Euroopa riigid on alustanud samme ajateenistuse mingis vormis tagasitoomiseks.

Kuid see tõstatab küsimuse, mille USA asepresident JD Vance esitas tänavu Müncheni julgeolekukonverentsil: mida täpselt kaitsevad Euroopa juhid?

Suure Euroopa globalistlik eliit on aastaid halvustanud rahvuslikku suveräänsust ning demokraatiat, vabadust, patriootilisust ja uhkust meie ajaloo üle. Nad on viinud Euroopa olukorda, kus kunagine sõjaline suurvõim nagu Suurbritannia ei suuda enam kaitsta isegi oma piire väikestes paatides tulevate illegaalsete migrantide eest, rääkimata Ukraina piiride kaitsmisest Vene tankide vastu.

Need rahvusevastased juhid ei suuda nüüd äkitselt patriotismikraane lahti keerata ja inspireerida noori üles tõusma ja oma riikide eest võitlema. Need, kes arvavad, et lahenduseks on "rohkem Euroopat" tsentraliseeritud EL-i armee näol, eksivad rängalt. Kes nende arvates hakkaks võitlema rahva poolt mittevalitud president von der Leyeni ja tema Brüsseli bürokraatide leegioni eest?

Ei, Euroopal on vaja uusi juhte – neid, kes on pühendunud rahvusliku suveräänsuse ja demokraatia aluspõhimõtetele, kes suudavad oma rahvaid tegudele innustada. Õnneks on sellised juhid juba rahva poolehoidu võitmas.

Vajame lõppu Suure Euroopa vanale elitarismile ja tema globaalsele pretensioonikusele ning uue realismi ajastu tärkamist ja suveräänsete rahvaste Euroopat, kes seisavad liidus ühiste väärtuste eest. Ning seisavad koos ameeriklastega lääne tsivilisatsiooni kaitsel. Meil kõigil on palju võita – ja liiga palju kaotada.

Mick Hume on väljaande The European Conservative peatoimetaja, inglise ajakirjanik, toimetaja ja autor. Ta kirjutab ka väljaannetele Spiked, Daily Mail ja The Sun. Ta oli ka 10 aastat väljaande The Times (London) kolumnist.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.