Portugali mõttekoja Nova Portugalidade juht Rafael Pinto Borges selgitab European Conservative'is, kuidas Leyeni Euroopa Komisjon ajab segamini moralistliku innukuse seadusliku meelevallaga ning mürgiste loosungite saatel eteldava poliitilise teatri päris võimuga.
18. detsembri Euroopa Liidu ülemkogust pidi saama Ursula von der Leyeni tipphetk. Peale jada kibedaid avalikke alandusi, sest Pfizergate'i läbikukkumine ja sellele järgnenud rida Euroopa Parlamendi umbusaldushääletusi jätsid korraliku pleki nii tema moraalikindlusele kui usaldusväärsusele. Lisaks arreteeriti hiljuti endine Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Federica Mogherini.
Osutatud ülemkogu pidi kujutama peale kõike seda tema hiilgavvõidukat tagasitulekut poliitilise areenile. Tänu Leyeni otsustavusele pidid asjad lõpuks saama ära tehtud: peale kaht- ja poolt aastakümmet läbirääkimisi oli lõppeks kavas Euroopa Liidu ja Mercosuri kaubanduslepingu allkirjastamine, peale mida pidi Komisjoni president sõitma Lõuna-Ameerikasse caipirinhadest-täidetud enese õnnitlemise ringreisile. (Caipirinha – suhkruroost valmistatud kange alkoholi ja laimi kokteil.) Mercosuri leppest veelgi tähtsam oli tema suure kinnismõtte täideviimine, võit suures moraalses lahingus: Venelasi pidi tabama karistus moel, et Kiievile antakse Moskva rahavarud. Kes küll peale kõike seda sooviks veel teda ametist kukutada?
Asjad kukkusid välja märksa teistmoodi. Leyen kuulutas korduvalt, et Ukraina valitsusel saab nina vee peal hoida ainult moel kui sellele anda Belgia Euroclearis külmutatud Venemaa Keskpanga sajad miljardid eurod. Euroopa Ülemkogu president António Costa suutis isegi üpris klouni viisil ähvardada Euroopa valitsusjuhte, et neid hoitakse Brüsselis nii kaua sisuliselt pantvangis kui langeb õige otsus.
Sama toimus Mercosuri lepinguga, mida Komisjoni ametnikud üritasid kuni viimase hetkeni Euroopa kurgust alla suruda. Kuid kõigest mainitust polnud midagi kasu. Itaalia peaminister Giorgia Meloni kustutas kaubanduslepingu kiiruga allkirjastamise lootuse, kui ta tunnistas, et Euroopa talunikele koos sellega jagatud tagatistest ei piisa. Leyen pidi Brasiilia puhkuse häbiväärsel kombel edasi lükkama.
Venemaa külmutatud varade kasutamise mõte oli õiguslikult habras, poliitiliselt radioaktiivne ja seda suruti läbi niisuguse liialdatud kõrkusega, mida maailm täpselt Berlaymontile omistab.
Tänaseks maha maetud lahendus, millega oleks Ukrainale laenatud Venemaa külmutatud varade arvelt sadu miljardeid, oli saamatu Komisjoni vaimusünnitis. Osutatud mõte oli õiguslikult habras, poliitiliselt radioaktiivne ja seda suruti läbi niisuguse liialdatud kõrkusega, mida maailm täpselt Berlaymontile [Euroopa Komisjoni peakorter] omistab.
Septembris peetud olukorrast Euroopa Liidus kõnes müüs Leyen osutatud mõtet kui ainsat võimalust Ukrainat aidata. Muud lahendused, nagu ühine võlg, lükati võimatu elik vastutustundetu või mõlemi lahendusena tagasi. Brüssel mõistis hästi, et kuigi paljud liiduvabariikide pealinnad järgivad sõnades kuulekalt ametlikku sõjapartei liini, siis pole eriti palju neid, kes oma juttu oleks valmis rahalise panusega kinnitama ja oleks tegelikult valmis igavesti Ukraina sõda rahastama.
Venemaa rahaga vastasseisu rahastamine oli Brüsseli jaoks hõbekuuli moodi lahendus. Kuid seegi põrus. Kolm kuud hiljem, kui lahendus pidi saama allkirjad, jäi ruum vaikseks. Varasem toetus lahustus kõhklustesse. Loosungid aurustusid sattudes vastakuti reaalsusega. Belgia peaminister Bart De Wever, kes juhtis vastuhakku Leyeni sepitsustele, ütles otse välja: osutatud kava oli Titanic ja see uppus ära.
Tulemuseks oli vaatemänguline ja sügavalt alandav avalik kannapööre. Komisjonil ei õnnestunud võtta Moskva survestamiseks kasutusele uut ja julget tööriista. Selle asemel suruti läbi märksa tavalisem lahendus Euroopa Liidu poolt tagatud võla näol, mis sai võimalikuks, et Ukraina rahu toetavad kolm riiki – Ungari, Tšehhi ja Slovakkia – jätsid ettepaneku vetostamata vahetuskaubana laenukavast väljajätmise vastu.
Eurokraadid suutsid tagada, et rahavoog Ukrainasse jätkub ja seda tänu laenule, mida Kiiev ilmselgelt mitte kunagi tagasi ei maksa. Venelaste asemel langeb laenukoormus nüüd Euroopa maksumaksjate õlule. Tegemist on Euroopa jaoks katastroofi mõõtu lahendusega, kuid Brüsseli nomenklatuur sellest ei hooli. Kui kord tuleb aeg hakata arveid maksma, pole tänased eurokraadid enam ametis ja seega pole vaja tühjast omale tüli tekitada.
Viimase ülemkogu fiasko on pika ja püsiva mustri haripunkt: tänane komisjon ajab moralistliku innukuse ja tundeelamuste käsitsuse (manipulatsiooni) segamini seadusliku meelevallaga ning loosungitest mürgitatud poliitilise teatri päris võimuga. Leyeni juhtimislaad – uhke, etlev, kannatamatu eriarvamuste suhtes ja kohmakas – toimib halvasti Liidus, mis töötab seni veel, nii ebamugaval moel, toetudes lepingutele, ükshäälsusele ja liiduvabariikide riigieelarvetele.
Venelaste asemel langeb laenukoormus nüüd Euroopa maksumaksjate õlule.
Kõigi osutatud sündmuste taustaks on institutsionaalne kõdunemine, mis on eiramiseks liiga ilmne. Sõltumata kui suures mahus Brüssel eelistab seda eirata. Leyeni poliitiline nõtrus riputati lisaks kõigile vaatamiseks välja kui Mogherini alandav vahistamine korruptsiooni eest ja sellega kaasnev, Leyeni aega iseloomustav pöördukse-kultuur, kinnitas avalikkuse kahtluseid, et Liidu tippametikohad töötavad osaliste jaoks kiiresti rikastumise lahendusena ja ooteruumina avaliku ameti järgsele teenistusele mõnes rahvusvahelise ulatusega suurettevõttes.
Euroopa Parlamendis toimunud tagandamise üritused, kuigi seni tulemuseta, näitavad vaenulikkust, mida ükski Komisjoni president ei saa eirata. Isegi kui sellised üritused läbi kukuvad, jäävad neist maha mürgised jäägid: mulje Komisjoni juhist, kes on pidevas kaitseseisundis, elades ühest umbusaldushääletusest teiseni.
Kõige kõnekam ülemkogu hetk ei leidnud aset läbirääkimiste laua taga, vaid saabus alles pärast ülemkogu. Vastates kell 3:30 varahommikul otsesele küsimusele, kas reparatsioonilaenu mõtte läbikukkumine kujutas poliitilist kaotust, mõmises murtud Leyen "kõik on hästi", mille peale marssis minema.
Selline otsekohene žest ütles rohkem kui mis iganes communiqué iganes suudaks. Tegemist on Komisjoniga, mis on ületanud enda volitusi, jaganud katteta lubadusi ja seisab nüüd vastakuti liiduvabariikide seatud piirangutega, kui see ise üritas varem viimaseid korrale kutsuda. Päeva lõpuks polnud see ainult reparatsioonilaen, mis meenutas midagi uppuva laeva sarnast. Tõeline Titanic on tänane Euroopa Komisjon. Euroopa pärast, las see ometi upub nüüd ära, enne kui suudab veel rohkem hävitustööd korda saata.
Tõlkis Karol Kallas