Kas me oleme tõesti juba ületanud piiri, kust saaks veel tagasi pöörata, küsib Malle Pärn.
Päris valus oli vaadata seda riigikogu istungit, kus mitmed liberastid jälle uhkelt oma rumalust demonstreerisid. Varro Vooglaid rääkis neile faktidest, nemad õhkasid vastu oma solvatud tundeid. Nagu kutsikad, kelle peremehe valikuid on (õiglaselt) kritiseeritud. Nad ei saanud aru nii lihtsalt ja selgelt ja loogiliselt äraseletatud asjadest, aina kordasid, et EKRE olevat vägivalla poolt?
Tundus, et küsimused olid enne valmis kirjutatud ja laiali jagatud, ükski neist ei haakunud Vooglaidi kõnega ja enamasti kordasid küsijad valesid, mille ta oli enne oma kõnes juba paljastanud.
Nad näitasid väga selgelt ära, et nad on vaid tühjade loosungite lehvitajad, mõistuseta euromarionetid, mitte mingi päris tegevus ei ole neile enam jõukohane. Ja eesti keelest ei saa nad ka enam aru. Nagu oleks tegemist mingi meile võõra inimliigiga.
Jaan Tõnisson on niisuguste kohta kunagi öelnud: tahaks nende peadesse augu puurida, et sinna natukenegi valgust sisse paistaks.
Ja ikka on sellises väitluses üheks propagandakaikaks see "ma ei ole kuulnud ühtki argumenti" – ehkki tund aega on neile välja toodud mitu valusat fakti otsesest naistevastasest vägivallast sellessamas vägivallavastases konventsioonis. Argument argumendi järel. Lihtsalt ja loogiliselt, usun, et iga normaalne lasteaialaps oleks ka juba aru saanud.
Praegune valitsus on vägivalla poolt. Igas mõttes, mitte ainult naiste vastu.
Reformierakondlane Maris Lauri ju andis Mikk Pärnitsale vägivallaennetuse auhinna tagasi, mille Raivo Aeg oli tagasi võtnud, kui oli aru saanud, et ta oli selle andnud eriti vägivaldsele ropendajale. Rita Holmile anti sama auhind, ehkki ta on väga paljud inimesed vägivaldselt kohtusse tirinud ainult selle eest, et neil on teistmoodi maailmavaade.
Ka see Istanbuli konventsioon on üks vägivalla levitaja ja kindel kaitsja.
Mõned ütlevad konservatiividele: miks te ometi millegagi rahul ei ole?
Miks te aina kritiseerite kõike, mida valitsus teeb? Miks te hakkate vastu kõigele, mida liberastid meie ühiskonnale peale suruvad? Äkki on seal midagi head ometi ka? Loosungid on ju kenad?
Jah, loosungitega võiks nõustuda, kui neil oleks ka vastav sisu. Kui nad ei oleks lausa vastuolus sellega, mis sõnades kirjas on.
Ehk saaks ometi kuidagi omavahel ära leppida?
Leppida saaks siis, kui oleksid võrdsed tasandid. Kui inimesed oma erinevusi mõistusega arutaksid. Leppida saaks siis, kui see pool, kelle ideoloogial ei ole ei argumente ega teaduslikku alust, kellel on vaid mingi haige iha kogu sajanditega ehitatud kultuurimaastik ümber künda – kui nad kasvõi natukegi arvestaks nendega, kes neile vastu hakkavad. Nad ei arvesta. Nad tahavad jäägitut allumist.
Mõni ütleb, et konservatiivide kriitika on nagu valus retoorika või nii. Et äkki saaks viisakamalt? Terve erakond aeti lõhki selle sooviga.
Aga miks viisakamalt? Kas see hullus, mida meile juba tükk aega peale surutakse, on viisakas? Mõistlik kõrvaltvaataja peaks püüdma hinnata mõlemat poolt, mitte ainult ideoloogilisele survele vastuhakkajat! Miks teist poolt niisamuti ei manitseta?
Ka öeldakse, etteheitena konservatiividele: Miks ei võiks erakonnad omavahel normaalselt suhelda, ilma üksteist materdamata ja halvustamata?
Tõsi, miks ei võiks? Aga miks needsamad inimesed ei ütle sedasama nendele, kes konservatiive materdavad?
Kuulge, ehk oleks meil aeg algatada ühe kunagise kultuurrahvana üks tõsine kultuurirevolutsioon?
Päris kultuurirevolutsioon, rahvuslik renessanss, kultuuri taastamise revolutsioon, mis oleks tõsine vastuhakkamine praegu meile ideoloogiliselt pealesurutavale postmodernistlikule kultuurihävitusrevolutsioonile.
Hakata uuesti kultuuri üles ehitama? Hakata taas üheks ja ühtehoidvaks kultuurrahvaks?
Alustame kõige madalamalt. Lõpetame ja keelame kõigepealt avaliku ropendamise ja pornograafia ja perverssused ja liigsed suguelu pahupidipööramise propageerimised? Lõpetame inimeste liikidesse jagamise suguelumõnude saavutamise erinevate viiside järgi! Lõpetame parafiiliatega uhkeldamise!
Lõpetame ja keelame üksteise tigeda sõimamise ja üksteise alusetu laimamise? Viskame kõik rumalad valed prügikasti! Hakkame kainelt mõtlema! Kustutame käibekeelest kõik valeterminid, igasugu veidrad foobiad ja muud halvustavad määratlused.
Kuna meil on tegemist inimeste kiirelt kahaneva lugemisoskusega, siis nimetan siin ka neid konkreetseid valesti kasutatavaid termineid, mis tuleb keelest välja visata: tagurlus, vanameelsus, kremli jutupunktid, liberaalne demokraatia, liberaalsed väärtused, äärmusparempoolsed, kremli käsilased, putinistid, venemeelsed, natsid, homofoobia, transfoobia, islamofoobia, ksenofoobia, rassism. Kõik need on liberastide propagandakaikad, millega pekstakse neid, kes julgevad kultuuri hävitajate eest kaitsta.
Hakkame mõtteid vahetama normaalselt, rahumeelselt, mõistlikult, vastasest lugu pidades! Eesti keeles! Vastast ärakuulates. Ja anname vikerkaare kui kauni neutraalse loodusnähtuse kogu rahvale tagasi.
Arutame omavahel mõistlikult meid tülliajavaid valusaid teemasid. Mõtleme, otsime koos vastuseid üksteise küsimustele. Tegelikult, päriselt, mitte näiliselt.
Seame aukohale aususe, töökuse, harituse, viisakuse, ilu, kõlbelisuse, vastastikuse lugupidamise! Püüdleme jälle üheskoos, ühe rahvana kõrgete ideaalide poole!
Mõistame hukka valetamise ja laimujutud, tsenseerime ajakirjandusest välja väga rumala ideoloogilise propaganda ja alusetu ning pahatahtliku teisitimõtlejate mahategemise!
Kas need soovid ja mõtted tunduvad tõesti olevat liiga radikaalsed? Äärmuslikud?
Kas me oleme tõesti juba ületanud piiri, kust saaks veel tagasi pöörata?