Valimispettustega on võimalik võidelda, kui neile pidevalt rahva tähelepanu osutada ja teha kõik selleks, et ühiskonnas saabuks murdepunkt ja kogu normaalne valijaskond murrab valelike vassijate ja nende alamatest tehnokraatlike häältevaraste võimu, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Aastal 1928 valminud Bertold Brechti „Kolmekrossiooper" on saanud endale järje 2026. aastal, kui „autorilt" nimega Eesti 200 on ilmunud teos „Üheprotsendiooper".
Tegu on poliitilise kurbmänguga, kus peategelane – erakond Eesti 200 – üritab teha nägu, et vaatamata rekordiliselt madalale toetusele, üritatakse mängida igati edukat valitsuskoalitsiooni erakonda.
Võimaluse selliseks absurdiks annab neile koalitsioonipartner, praegust valitsust ja parlamendikoalitsiooni juhtuv Reformierakond, kelle partneriks on Eesti 200-laste õnnetu seltskond.
See on seltskond õnnetuid ja läbikukkunuid poliitilisi avantüriste ja diletante, kes vaatamata oma täiesti olematule toetusele valijate poolt on ometi hoidmas enda käes lausa viite ministriportfelli ja riigikogu juhataja kohta. Kokku sai see õnnetu erakond 2023. aasta valimistel riigikogusse valituks neliteist liikmega. Kõige kuulsam uustulnuk Eesti poliitikas oli siis kahtlemata Johanna-Maria Lehtme.
Peale tema skandaalset tegevust Ukraina abistamise rahadega seotud asjas lahkus Lehtme nii riigikogust kui riigist, kuid tema võimsa häältesaagi toel parlamenti pääsenud seltskond istub seal siiani külma rahuga edasi. Lehtme asemele sai riigikogusse keegi Izmailova, kes jõudis 2024. aasta kevadel astuda Eesti 200-st välja ja liituda sotsiaaldemokraatidega.
See vangerdus ei toonud aga kahesajalistele juurde mingit populaarsust ja kuni praeguse ajani laiutavad kodanike hirmuks ja rahva närvide rikkumiseks riigikogus. Eesti 200 erakonnast on praeguses koalitsioonivalitsuses ministrid Pakosta, Taro, Kallas, Tsahkna ja Terras ning riigikogu juhatajaks on Hussar.
Kunagi laulis Ivo Linna, temale omase joviaalses ja rahvamehelikus maneeris „… meil ooper käib ka puhvetis", aga Eesti 200 ei ole seda puhveti valdkonda miskipärast eriti hästi katnud, kuigi neil on ka selle ala vaieldamatuid asjatundjaid ja spetsialiste nagu Raid ja Reinaas.
Hoopis seadusloomega tegelevad kahesajalised ministrid Liisa Pakosta ja Hendrik-Johannes Terras ning muidugi Kristina Kallas hoiavad ühiskonna tähelepanu enda peal. Palju ohutum oleks rahvale see variant, kus tähelepanu keskmes oleksid Raid, Reinaas ja Hussar kui endised ajakirjanikud, aga mehed on selgelt loovutanud juhtivad rollid parlamenditeatri lavadel oma märksa kahvatumatele erakonnakaaslastele riigipiruka juures.
Oma hinnangu on inimesed sellele teatritrupile juba andnud ja nende pooldajaid on siin maal kõigest üks protsent küsitletutes. Eesti 200 tegelased ise on väitnud, et nad peavad lihtsalt veel paremini ja veelgi rohkem selgitama valijatele oma „pikka plaani" ja oma ideesid, mille teostamine viib rahva õnne ja õitsenguni.
Jumal hoidku selle eest.
Kui need käpardid veelgi rohkem oma ideesid tutvustama ja juurutama hakkavad, siis on olukord veelgi halvem. Mul ei ole kahtlusi, et Eesti 200 pole oma arsenali ammendanud ja et neil on varuks veel hulgaliselt igasuguseid etteasteid, kuidas elu Eestis veel jaburamaks ja raskemaks muuta.
Neil võib olla juba välja mõeldud ja mõtlemise järgus küllaga uusi sigadusi ja eksperimente, millega rahvast kõrist pigistada ja siis omavahel naeru kihistada – küll on ikka tore vaadata neid vaeseid putukaid, kelle üle veel 2027. aastani valitseda saab.
„Käin juba riigikogus, ei ole väike ma ja oma laua taha võin jääda magama," võiks laulda üks Eesti 200 liige, kes magas mühinal riigikogu saalis peale puhvetis peetud kohtumist valijatega. Kohtumised valijatega on mõistagi väsitavad, aga piiri võiks ikka ka pidada.
Ennast ja oma andeid tuleb sääste kogu rahva teenimise hüvanguks. Samal ajal tuleb tunnistada, et kui kõik Eesti 200 liikmed Toompeal tegeleksid valijatega kohtumise ja selle järel sellistest kohtumistest puhkamistega, oleks elu Eestis märksa ohutum ja rahulikum, kui ta praegu on.
Ausalt öeldes on mul väga raske öelda, kas endine majandi partorg Kivimägi on parem või halvem variant riigikogu juhatuses kui endine ajakirjanik Hussar. Sama raske on valida, kas reformarid kogu oma seltskonnaga on Toompeal ohtlikumad kui Ossinovski oma punase ideoloogiaga ja Läänemets reipa pioneeride paraadisammuga riigi võimukoridorides.
Hea, et linnas sai sellest seltskonnast lahti ja enam ei ole rohepunasel ideoloogial koos suure parasiitidest ametnikkonnaga kohta linnavõimu juures Tallinnas. Elu muutmine pealinnas üheks suureks joodikute paradiisiks ja putukate kasvatamise taimelavaks on loodetavasti igaveseks peatatud.
Mõistagi on nüüd pisar laugel kukepükstes hipsteritel ja loomelinnakute õpitubades uusi lollusi genereerivatel idutajatel, aga see on paratamatus, et iga ajastu saab kord otsa ja kastiratturite ning rohehullude „eheduse" eestseisjate aeg on samuti lõppemas.
Ühiskond saaks ennast kaitsta igasuguste rohehullude ja punaste ning poolpunaste eest lihtsalt sellega, et jätaks nad valimata kõikidel valimistel, mis riigis ees seisavad.
Aitab kahesajaliste ja reformarite ja kõikide „värviliste" rahva kukile upitamisest. Nende koht on plakatite muuseumis, kui selline kord loodud saab.
Poliitilise agitatsiooni saalis saaks siis vaadata eksponaatidena kõiki olnuid ja praegusi valimiste eelseid agitatsiooniplakateid. Neid saaks vaadata ja olla hoiatatud nendel plakatitel kujutatud tegelaste ja nende poolt välja käidud ideede eest. Kõik on ju lõpuks siiski rahva teha.
Valimispettustega on võimalik võidelda, kui neile pidevalt rahva tähelepanu osutada ja teha kõik selleks, et ühiskonnas saabuks murdepunkt ja kogu normaalne valijaskond murrab valelike vassijate ja nende alamatest tehnokraatlike häältevaraste võimu.
See aeg tuleb ära oodata ja siis alustada uut ja globalismivaba elu ehitamist. Sellise elu, kus ei ole võimalik enam kunagi etendada „Üheprotsendiooperit" ei riigitüüri, ei kohaliku võimu tasandil siin maal.