Viimasel ajal on isekus ja enesekesksus inimeses võtnud suisa katastroofilised mõõtmed, kirjutab Malle Pärn.

Liberaalide hüsteerilistel kõnedel puudub sisu. Need on tühjad plakatid. 

Michal: "Eesti peab olema agressiivselt tulevikku suunatud riik."

Pakosta: "Me ehitame tagurlusekindlamat Eesti Vabariiki. Ja seda viimse veretilgani."

Aga missugusesse tulevikku, missugusesse progressi? 

Kuhu edasi, kuhu tulevikku on meid viinud kogu see kahe viimase valitsuse tegevus? Suur osa inimesi on juhitud vaesusse, inimesed on vihased, omavahel tülis, me ei suuda enam rahumeelselt peaaegu ühtki teemat arutada, meid aina aetakse omavahel tülli. Kas see on progress, kas see on tulevik? 

Hoidku meid Jumal sellise progressi eest!

Kui aednik plaaniks hakata meie maal palme kasvatama, siis ta kindlasti istuks maha ja mõtleks ning uuriks, kuidas see uus eksootiline taim käitub, mida ta vajab, kas teda üldse ongi võimalik meie kliimas kasvatada, missugused ohud võivad sellega kaasneda. Jah, aednik. 

Tema teab, kuidas on omavahel seotud põhjus ja tagajärg. Tema teab, et ohaka seemnest kasvab ohakas ja porgandi seemnest porgand. Mitte kunagi ei juhtu vastupidi. 

Ka riigijuhid peaksid käituma nagu aednikud. Teatud mõttes nad ju ongi aednikud. Vähemalt peaksid nad aednikuameti võtma oma töös endale eeskujuks. 

Miks aina öeldakse: vaadake suuremat pilti? Reaalset maailma, tegelikkust oleks vaja vaadata, mitte mingi keskpärase kunstniku joonistatud pilti! 

Jumal on öelnud loomisloos: ei ole hea, et inimene üksi on, ma tahan talle abi teha, mis tema kohane on, ja ta tegi naise. Ja siis ta ütles: mees ja naine on üks liha, mees jätab oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole. 

Inimene ei ole mõeldud siin maailmas üksipäini toimetama, ta on mõeldud üheskoos toimetama, üksikul inimesel ei ole jõudu loodusele vastu panna ega tarkust looduses ellu jääda. Me täiendame üksteist. Kui me üksteisele aina nii palju ei vastanduks, siis me oleksime palju edukamad ja õnnelikumad. Ja saaksime maailmast ja iseendast palju paremini aru. 

Ja oskaksime üles ehitada ühiskonnakorralduse, kus kõikidel oleks hea elada. Kus toetatakse nõrka, mitte tugevat, austatakse väärikat, mitte vääritut, kus juhiks valitakse targemad, mitte rumalamad, kus tõsiseid probleeme arutatakse omavahelise sõimlemiseta.

Ent viimasel ajal on isekus ja enesekesksus inimeses võtnud katastroofilised mõõtmed. Iga egoist usub (ja kuulab) ainult ennast ja neid, kes mõtlevad samamoodi kui tema. 

Isekas inimene ei austa ega armasta tegelikult isegi mitte iseennast, ta pigem põlgab ennastki (ehkki ta seda enamasti ei tea), sest inimese loomulik instinkt keeldub austamast ja armastamast alaväärtuslikku vaimu (või vaimust loobujat), kes ennast tähtsalt liigitab suguelu või iseka tahtmise või võimuahnuse või erilise gender-variandi või mõne muu klamuurse moehulluse järgi. 

Ja ta hakkab nõudma ühiskonnas endale eelisseisundit. Valelikult, „sallimise" ja „võrdse kohtlemise" nimetuste all. Ta nõuab seda nimelt kõikidelt – aga ainult enda suhtes. Ta tahab ennast teistest kõrgemale seada, sest kõrge positsioon ühiskonnas varjab (ka tema enda eest) ära tema enesepõlguse. 

Ja temast saab kiusaja, tühistaja, nii koolis, ühiskonnas, kultuuris kui poliitikas. Eriliselt vihkab ja ründab ta tervemõistuslikke inimesi. Neid, kes tema rumalust läbi näevad ja arvustavad. 

Mina tahan inimestest lugu pidada, mitte neid sallida! 

Normaalne ühiskond püsib vastastikusel austusel, mitte kohustuslikul sallimisel. See nõndanimetatud sallimine ju tähendab tegelikult ühtede gruppide (valitud vähemuste) eelistamist teistele. 

Sest seda sallimist nõutakse ainult nende eelistatud gruppide suhtes. Kõiki teisi tohib karistamatult alandada, mõnitada, laimata, solvata. Kristlast ja konservatiivi ei kaitse meil mitte ükski aktivistist "õiguslane". 

Me ju näeme, et sageli ei kaitse neid meil isegi kohtud ja kirjapandud seadused! 

Sallivus on väga rumal termin. Ja alatu valetamine omakasu huvides on äärmiselt vastik nähtus. 

Ma ei saa kuidagi võrdselt kohelda alatut kurjategijat, labast pornoärimeest ja tarka ülikooli professorit! Valelikku poliitikut (ükskõik kui kõrges ametis) ja arukat ühiskonnakriitikut, keda ametlik meedia halvustab ja laimab! 

Öelge, kuidas ma saan austada inimest, kes ennast minu silmis ise alandab? Kes nõuab, et ma teda salliksin ainult sellepärast, et tema intiimelu ihalused on tavapärastest erinevad? Sellepärast, et ta on väljakutsuvalt teistsuguse käitumisega kui valdav enamus inimesi? Et ta ennast (ja ka teisi) soovib identifitseerida suguelu erisuste põhjal? Et ta oma alakeha instinktid liigitab mõistusest (või hingest ja vaimust) tähtsamaks, nõnda, et need moodustavadki kogu ta identiteedi? 

Miks ta ei taotle üldist lugupidamist oma kõikvõimalike heade inimlike omaduste ja annete ja oskustega, mida ju igaühel ometi on, kellel vähem, kellel rohkem, – ilma heade omadusteta inimest ei ole olemas. Ma usun, et ka igaal LGBT aktivistil võib olla mõni hea omadus, miks ta seda meile näidata ei taha? 

Mind ei huvita teiste inimeste intiimelu ja ma tõesti ei taha teada, kuidas keegi oma instinkte ja himusid rahuldab. See on inimese isiklik asi ja kuulub minu kultuurisüsteemis intiimsuste hulka, mida ei jagata ega kuulutata avalikult kõigile.  

Igasugu nähtustel ja tegevustel on alati kaks poolt: üks on see, millisena see paistab asjaosalisele endale ja teine see, millisena see paistab kõrvaltvaatajatele. Kui see puudutab või riivab ka kõrvaltvaatajate elukorraldust ja maailmavaadet, siis peab see tegutseja tingimata väljastpoolt tuleva kriitikaga arvestama ja oma nõudmised nii-öelda kõrvaltvaataja pilguga üle analüüsima. Äkki on kriitikuil õigus? 

Mittearvestamine mõistliku kriitikaga on lihtsalt rumal ülbus ja viib ülbiku lahingusse, mitte kompromissile. Lahingusse, kus ei ole võitjaid, sest võitluse eesmärk on vale. 

Mina tahan tunnustada inimest selle eest, mida ta teha oskab, mida HEAD tal on ühiskonnale pakkuda, mitte tema isekuse või tavapärastest erinevate meelelahutuste eest. Vooruste, mitte pahede eest. 

Inimesi ei tohi alandada sellega, et nad suguelu järgi liikidesse jaotatakse. Kui see LGBT aktivistidele tundub hea ja õige ja nad on selle üle uhked, tundes, et see ongi nende identiteet, – olgu pealegi, aga nad peavad arvestama sellega, et nad elavad keset klassikalist kristlikku kultuuri, kus magamistoa saladused kuuluvad intiimelu sfääri ja nendega ei uhkustata. Kui nad sellest aru ei saa või aru saada ei taha, siis tuleb nad seada fakti ette. Seadus peab kaitsma ühiskonna eetilist vundamenti.

Kõige esimene, elementaarne ja iseenesestmõistetav igale rikkumatule mõistusele on argument: abielu on mehe ja naise liit ja perekond on ema, isa ja nende ühised lapsed. Midagi muud ei olegi vaja lisada. See tühistab meie valega võimule saanud valitsuse sooneutraalse abielu ja rakendusaktid.