Rohepöörde ja riigikaitse tuules on Eestis käimas taasiseseisvumisaja suurim raha-, maakasutus- ja energiapoliitika ümberkujundamine. Selle mastaapse protsessi käigus on erastamishuvid jõudnud otsapidi juba meie ühiste riigimetsade ja merealadeni, kirjutab pedagoog ja keskkonnatehnoloog Robert Kiviselg.

Arusaadav, et keerulises geopoliitilises olukorras peame oma turvalisusesse ja kaitsesse panustama. Miks toimub aga just praegu tormiline rohepöördesse investeerimine, kui ametlik sõnum on, et varjuda tuleb juba homme ning iga viimane kui sent tuleks panna riigikaitsesse?

Kust võtavad riik ja investorid julguse paigutada oma raha roheenergeetikasse, millel pole tänast geopoliitilist olukorda arvestades erilist perspektiivi ning mis ei suuda veel pikki aastaid ilma CO2 maksuta ning taastuvenergia toetuseta konkurentsivõimeline olla (fossiilne elekter 50 EUR/MWh, taastuvelektri hind 100 EUR/MWh; maagaasist toodetud vesinik 2 EUR/kg, rohevesinik 6 EUR/kg jne)?

Kui tõesti käsitleda seda mitte ainult kliimapoliitikana, vaid ka kaitsevõime osana, et parem kallim kodumaine energia kui odav geopoliitiliselt ohtlik energia – siis meie täna ainus reaalne ja juhitav energiajulgeolek on peidus maa sees põlevkivi näol. Seda stabiilset ressurssi jätkuks meile veel paarisajaks aastaks, kuid valitsuse lühinägeliku poliitika tulemusena põlevkivienergeetikat lõpetatakse ja suured riiklikud varud jagatakse hoopis erakätesse.

Paraku ei suuda need pealesurutavad, kallid ja ilmastikust sõltuvad energialahendused Euroopa tööstust konkurentsivõimelisena hoida ega murra meid lahti Hormuzi väina sõltuvusest. Samuti ei hävita me nende kasutuselevõtmisega Venemaa majandust ega päästa maailma kliimat. Kindlasti mitte. Õhk ringleb – ja kuna Hiina, USA, Venemaa, kogu kolmas maailm ja Etna vulkaan päriselt kaasa ei tule, pole rohepöördel sellisel kujul mõtet. Eriti siin väikeses Eestis – kui me isegi istutaksime igale kaitsealale turbiinid, ujutaksime üle kõik oma turbamullametsad ja kaevandused ning lõpetaksime siin igasuguse hingamise. Ainus reaalne efekt oleks see, et lõpetaksime ka oma majanduse.

Kätt sügavale rahva rahakotti ajades, olgu selleks Eesti või Euroopa Liidu eelarve, rikastuvad roheinvesteeringute läbisurumisega ainult need, kes sogases vees kala püüda oskavad. Valdavalt välisinvestorid. Enamus eestlasi aga vaesub.

Kõige traagilisem on nn rohepöördega kaasnev pöördumatu elukeskkonna muutus, sest lisaks polügoonidele ja kaitsetööstusparkidele soovitakse meie maad ja merd täis pikkida maailma suurimaid tuule- ja päikeseparke, vesiniku- ja metanoolitehaseid, uusi kõrgepingeliine ja vesinikutrasse ning aku- ja andmekeskusi. Siia võiks liigitada ka Tallinn-Urissaare kiirraudtee.

Tasa ja targu on hakanud inimestele ning omavalitsustele rohepöörde invasiooni lahtirulluv sünge tegelikkus kohale jõudma. Teadvustatakse, et elukeskkond ei ole vähem väärtuslik kui mõni haruldane lind või liblikas, et selliseid arendusi ei saa võtta kergekäeliselt. Pole enam harvad juhud, kus oma kodukoha elukeskkonna nimel minnakse kohtuni välja. 

Vastuseisu kasvu murdmiseks on aga nii riik kui arendajad oma lähenemist muutmas. Ollakse kavalamad, kasutatakse paremat propagandat ning suurendatakse meelehead, millega otsustajaid moosida. Järjest heldemalt pakutakse kohalikele elanikele ja omavalitsustele erinevaid rahalisi hüvesid – talumistasusid, kohalike teede või taristu parandamist ning mõnel juhul ka pisut soodsamat elektrihinda.

Vesiniku arendustele on riik eraldanud 49 miljonit, taastuvenergiaspetsialisti toetus omavalitsustele 6 miljonit ning hetkel on menetlemisel 20 miljoni euro suuruse tuuleenergiatoetuse eraldamine omavalitsustele jne. Selle kõigega püütakse kohalike vastuseisu pehmendada või taastuvenergia megaarendusi vastuvõetavamaks muuta. 

Mis vahe on sedaviisi riiklikult heaks kiidetud „stiimulitel" ja altkäemaksul?

Lisaks manipuleeritakse andmetega ja hoitakse planeeritavate rohearendustega seonduvat teavet killustatuna ning kiivalt vaid ühe küla mõne majapidamise teemana. Ausat tervikpilti ei ole ning kes selle kokku paneb ja oma kodukülast kaugemale suud pruukima julgeb minna, nimetatakse rändaktivistiks või lihtsalt tagurlaseks.

Arendajatele suunatakse juurde üha uusi investeeringutoetusi, fikseeritud hinnagarantiisid, EL fondide raha ning odavaid laene ja riigigarantiisid – kogu see rahastuspakett teeb riskid arendaja jaoks minimaalseks. Samuti antakse arendajale vahendid kõige kallimate advokaatide ja PR-spetsialistide palkamiseks, kes tädi Maalile asjad joonelt selgeks teevad.

Aga see pole veel kaugeltki kõik, sest paralleelselt eeltooduga on läbi õigusaktide muutmise asutud kärpima elanike ja omavalitsuste otsustusruumi. Kohaliku omavalitsuse ruumiline nägemus pole enam oluline ning talle tahetakse peale panna vaid tühist menetluse teenindaja rolli. Nii lihtsustatakse planeerimist ja lubade väljastamist, lühendatakse keskkonnamenetlusi ning piiratakse võimalusi projekte kohtus vaidlustada. Euroopa Liit on kehtestanud nn kiirendatud menetluse nõuded, mille kohaselt peavad liikmesriigid taastuvenergiaprojektidele loa andma mõne kuuga, mitte aastatega. Sellest tulenevalt jääb olematuks aeg, mis oleks äärmiselt vajalik megatöödele põhjaliku ja sõltumatu mõjuuringu teostamiseks, ka kohalikul kogukonnal jääb seetõttu üha vähem ruumi oma seisukohta tõhusalt kaitsta. 

Ka avalikus kommunikatsioonis on toimunud sujuv nihe. Rohepööret ei esitleta enam pelgalt kliimaprojektina, vaid üha enam energiajulgeoleku, Vene sõltuvusest vabanemise ja odavama tulevikuenergia lubadusena. Lisatakse juttu kohalikest töökohtadest ja piirkonna arengust. Selline kaval sõnumivahetus – julgeolekuargumendiga on palju keerulisem diskuteerida kui tuuliku kõrguse või mürataseme üle.

Selles suhteliselt skisofreenilises olukorras on arendajatel ja riigijuhtidel õnnestunud sõja- ja kliimaohust, hinnatõusudest ja maksudest ärevil rahvas nendes teemades veel ka omavahel tülli ajada. Segaduses pole aega ja oskust märgata, kuidas vahetavad omanikke ressursid ja lendlevad miljardid. Kuidas mõjutab selline kakofooniline olukord aga eestlaste ühtehoidmist ning kaitsetahet laiemalt?!

Tuleb nentida, et täna kooritakse inimesi enneolematult haledalt, sest müüme oma elukeskkonna meie endi raha eest! Nagu kunagi need naurulased, kes oma olukorda mõistsid alles siis kui rahavood lõppesid ning kogu nende saar oli muutunud elamiskõlbmatuks. (Nauru on saar Vaikses ookeanis, mis rikastus fosfaadi müügist, kuid kaevandamine laastas suure osa saarest.)

Säärane poliitika tõmbab rohepöörde arendajaid nagu kärbseid, kes üksteise võidu oma hiigelprojektidega kogukondade peale vajuvad. Plaane on kordades rohkem, kui Eesti juhuelektrit kanda suudaks. Väidetavalt on riigil vaja sadat tuuleturbiini, kuid kliima- ja energiajulgeoleku egiidi all planeeritakse kolme tuhandet.

Sama on ka muu rohepöörde uudistööstustega, näiteks ainuüksi Pärnumaal on pead tõstnud kuus vesinikutehase hiigelprojekti! Üks neist, millega Pärnu linn hetkel tegeleb, vajaks ligi 25% tänasest kogu Eesti energiatarbest. Suur plahvatusohtlik keemiatööstus plaanitakse koolist ja elurajoonist vaid 300–400 meetri kaugusele. Seda kõike olukorras, kus ka rahu ajal võib taevast droone sadada. Millised magusad sihtmärgid!

Omavalitsuse jaoks on selliste planeeringute menetlemine suur koormus, kuid veel suurem mure on ressursside raiskamine – ka aeg, mis on mõeldud kohalike inimeste elu korraldamiseks, kulub hoopis nende arenduste menetlemisele ja vaidlemisele.

Selline jätkusuutmatu juhuenergia propageerimine ja arendamine – rahva rahaga, inimesi kurnates, lõhestades ja ka ohtu seades – tuleb esimesel võimalusel peatada! Elukeskkonna rikkumise kõrval on selgeks ohuks ka see, et mõne aja pärast osutuvad need investeeritud miljardid elujõuetuks, kuid siis pole enam ressurssi põlevkivitööstuse taaskäivitamiseks ega ka millekski muuks.

Rohelisel energial on oma koht, kuid see peab toimuma vabaturutingimustes, mitte ülevalt alla dikteerituna vastuseisu rahva rahaga lämmatades. Hetkel vajab rohepööre aga seiskamist ja tulevikuvisiooni ümbervaatamist. Helge tulevik ei alga sellest, et sinisilmselt oma elukeskkonna maha müüme.