Kui riik lahendaks probleeme sama tõhusalt, nagu ta loob uusi reegleid, oleks Eesti ilmselt juba maailma kõige paremini juhitud riik, leiab jurist Carri Ginter.
Kommenteerides Peeter Koppeli arvamusloos kirjeldatud status quod kirjutab Ginter:
"Mis on kontrolliva riigi tunnus? Probleemi tekkides küsime peaaegu alati: millise uue kohustuse võiks luua? Pole probleemi, aga võib tekkida – uus reegel. Nii taheti Euroopa Liidus hiljuti reguleerida juuksurite kontsade kõrgust sest ametühingute sõnul naiste jalad valutasid. Õnneks jäi ära."
Seevastu ühe Eesti tuntuma juristi sõnul ei küsita pea mitte kunagi: millise vana ettekirjutuse võiks ära kaotada?
Ginter loetleb näidetena üles: "Liiga kiire liiklus? Uus kaamera. Vale otsus? Uus kontroll. Risk? Uus register. Ebamugavus? Uus regulatsioon. Lapsed telefonis? Keelame ära! Lapsed on paksud? Suhkrumaks. Mees on joodik? Kõigile müügipiirangud."
Tema sõnul mööduvad aastad, kuid probleemid jäävad. Juurde on tekkinud ainult ametnikke, andmebaase, aruandeid, menetlusi, halduskulusid ja viimase kinnimaksmiseks uusi koormiseid.
Koppeli üks juurde/üks maha lahendusele lisaks pakub Ginter välja vabaduse tagasivõtmise eelnõu. Igal aastal peaks valitsusel olema kohustus kaotada teatud arv piiranguid. Isegi siis kui neile on olemas mingisugunegi õigustus.
Jurist põhjendab ettepanekut asjaoluga, et riik ei pea inimestele mõeldud kasutusjuhendit kogu aeg täiendama:
"Kui mina ei võta väikelaevale kaasa piisavalt kütust, olen ma ise loll ja kannan selle taaka. Selleks pole vaja anda riigile trahviõigust ja õigust kontrollida kõiki väikelaevu.
Kõige kallim ressurss ei ole raha. Kõige kallim ressurss on usaldus. Ja vabadus koos vastutusega. Usaldust on palju lihtsam ära kulutada kui tagasi teenida."
Edukate riikide põhiomadus on suure usaldusega ühiskonnad.
Toimetas Karol Kallas