Viimastel aastakümnetel revideerib üks kirik teise järel oma seniseid õpetuslikke seisukohti, eriti Piiblil põhinevat arusaama soorollidest ja seksuaalsusest. Protestantismis on see lausa epideemiline, kuid isegi roomakatoliku kirik on näidanud üles teatud märke soovist „ajaga kaasa käia". Miks see nii on, selle üle arutleb kolumnist Veiko Vihuri.

See on tingitud sellest, et kirikud ei ela vaakumis. Vaid väike alalhoidlik usukogukond – sekt, kui soovite – saab endale kapseldumist lubada. Suured kirikud on tihedamalt seotud laiema ühiskonnaga ning seetõttu kergesti haavatavad, kui neid hakkavad survestama mitte ainult ilmaliku poliitilise võimu, vaid ka ühiskondlikud ootused.

Eksitee eest hoiatamine ei nõua suurt julgust, kui valdav enamus nii kirikus kui ühiskonnas on väärnähtuse suhtes sama meelt. Kirikute juhid teevad selgesõnalisi avaldusi, erinevad kirikutegelased taunivad ühemõtteliselt väärnähteid, ja neil on kirikurahva valdav toetus. Näib, et kõik saavad asjadest ühtmoodi aru ja kirik püsib oma õpetuslikel alustel.

Kuid kui ühiskonnas hakkavad hoiakud muutuma, muutub tasapisi ka kirikus kasutatav toon. Protestantlike rahva- või riigikirikute puhul on just nimelt poliitiline võim ja ühiskondlik surve see, mis kallutavad kirikut oma arusaamade revideerimisele. Võimu käes on alati erinevad hoovad. Ja avalik arvamus loeb.

Ajapikku saavad ametisse kirikujuhid, kes leiavad, et kirik, mis tahab ühiskonna ja riigivõimuga hästi läbi saada, peaks oma seisukohad kriitilise pilguga üle vaatama ja midagi enda juures muutma. Enamasti ei viida muutusi ellu ühe ropsuga – see tekitaks vastuseisu –, pigem „keedetakse konna" aeglasel tulel.

Alustuseks räägitakse vajadusest arutleda ning kuulata ära erinevad „lood" ja tunnistused. Rõhutatakse, et kirik peab olema kõigile avatud ja käima ajaga kaasas, kõnetama tänapäeva inimest ja mitte kapselduma endasse. Esitatakse kaasamise ja kaasajastamise argument. Küsitakse: mis saab olla arutelu ja ärakuulamise vastu?

Kui kirikul on mingis küsimuses juba sajandite eest sõnastatud õpetus, mis on aga uuendajate arvates „ajale jalgu jäänud", tuleb tegutseda ettevaatlikult ja läbimõeldult. Sageli pannakse ühemõtteliselt formuleeritud õpetuse kõrvale (tegelikult asemele) mingisugune „pastoraalne juhis", millega antakse sisuliselt luba õpetust eirata. Õpetust ei muudeta, öeldakse. Aga sellest hiilitakse teadlikult mööda. Tõde ja arm tuleb viia tasakaalu, pomisetakse. (Selle all mõeldakse vähem tõde ja rohkem armu ehk teiste sõnadega, Jumala käskude õgvendamist.)

See nüüdseks läbiproovitud meetod toimib alati, sest pluralism, relativism ja edumeelsus on progressiivse ilmaliku ühiskonna deklareeritud väärtused, mida jagavad ka paljud usklikud.

Järgmine murrang toimub, kui kiriku traditsioonilise õpetuse kaitsmise nimel tegutsenud inimesed väsivad ja kiriku otsustuskogudes hakkavad peale jääma uued seisukohad. Traditsioonilist õpetust kaitsvad vaimulikud ja ilmikud leiavad end korraga marginaliseeritud positsioonist. Nad mõistavad, et ei suuda ühiskondlikke protsesse pidurdada ja et ka nende kodukirikus toimuv ei ole enam nende poolt mõjutatav. Neid lihtsalt ei kuulata seal enam. Osa neist jääb aktiivseks ja püüab kuidagi positsioone hoida, ent suurem osa jääb kõrvale ja tõmbub enesesse. Nad ei taha enam avalikult sõna võtta ega võitlustes kaasa lüüa.

Kas vana- ja uueusuliste vahel on mõeldav kompromiss ja rahulik kooseksisteerimine? Meie naabrite Soome ja Rootsi luteri kirikute praktika näitab, et uuendusmeelsed on kompromissiga nõus üksnes jõuvahekordade otsustava muutumiseni.

Näiteks alguses lubati nii Rootsis kui Soomes „vanausulistel" vaimulikel keelduda teenimast koos naispreestritega (nn südametunnistuse klausel). Nii oli võimalik uuendus valutumalt läbi suruda. Ent kui üldised hoiakud muutusid kirikus „liberaalsemaks", murti seda kokkulepet ning hakati „vanausulisi" tõrjuma. Kuni selleni, et tänapäeval ei ole enam Rootsi ja Soome kirikus mõeldav naisterahvaga koosteenimisest keelduda. See tähendab ühtlasi, et selles küsimuses „vanausuliste" vaadetega vaimulikud ei saagi enam rahvakirikus töötada.

Samasugune protsess toimus Rootsis seoses samasooliste paaride „laulatamise" küsimusega. Alguses jäeti vaimulikele vabadus sellest talitusest keelduda – koguduse ülesandeks jäi leida teine vaimulik, kes on nõus talitust läbi viima. Nüüd on Rootsi kirikus langetatud otsus, et edaspidi peavad kõik ametisse seatavad vaimulikud samasoolisi paare „laulatama", ning piiskopid on teinud selgeks, et seda tuleb teha „rõõmuga" ja „oma vabast tahtest".

Revolutsioon kui ühiskondlik-vaimne liikumine saab võidukalt läbi institutsioonide marssida ainult tänu sihikindlale juhtimisele ja passiivsetele hulkadele, kes ei suuda ja võib-olla polegi huvitatud revolutsiooniliste protsesside takistamisest. Kui kirikus saavad võimu juurde inimesed, kes sisimas usuvad, et kirik peab ajaloolise paratamatusega kaasa minema, on üks väga oluline kaitsevall langenud (piiskoppide üks peamisi ametiülesandeid on õiget õpetust ja praktikat kaitsta). Kui suudetakse järk-järgult maha suruda vaimulike ja koguduste vastuseis ning muuta üldised hoiakud risti vastupidiseks, on eksitusse langenud kogu kiriklik organisatsioon.

Jumala kirik ei kao kuskile, sest Kristuse tõotuse kohaselt ei võida põrgu väravad teda ära. Ent Kristus on samuti küsinud: kui Inimese Poeg tagasi tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?