Kui keha ja meel on sassis ja valitsejaks ei ole enam tegelikkus oma karmuses, jääb alles iseenda kooskõlatus ehk absurditeet, kirjutab Ants Parktal.
Sugulise veidruse avalikustatud lõbu sügavamalt uurides jõuab vaatleja järgmiste tähelepanekuteni.
Enesekesksus
Veider näeb vaid iseennast või ümbritsevate inimeste ja ümbruse kurjust. Kogedes maailma ähvardavana, sigineb meelde ähmane vajadus end kaitsta. Siiski ei tunne tegelikkuses keegi veidra vastu mingit huvi kui ta just ise ennast vaatamiseks välja ei sea. Kas veider näeb ka õitsvat sirelit, haistab soolast merd, kuulab lõo laulu – ei tea?
Enesekesksus kuubis
Kuidas mind nähakse, kas ma ikka jään pidi peale, kas mind ikka kuuldakse? Iseenda veidruses elamine tekitab segadust ja toob kaasa vajaduse teise pilgu järele. Kuid – mitte silmamiseks, vaid iseenda veidruse nägemiseks ja kiitmiseks. Hoidku Jumal selle eest kui veidrus muigama paneb või vastikust sigitab.
Veidra ärakasutamise peitlik võlu
Veider saab palju raha ja kiitust teatud ametlikelt esindustelt, riikidelt, fondidelt jne., kes teab veel kust. Iga veider võib siin näha tunnustust, ülistust, austust. Mööda kõndija näeb hoopis veidra ärakasutamist. Keegi soovib suunata tegelikelt, keerulistelt ühiselulistelt muredelt tähelepanu väheolulisele, kuid inimestes loomulikku vastasseisu sünnitavale „murele". Ühiseluline tegelikkus asendub sel moel väljamõeldud mure tühise raskusega. Väärtused on tühistatud, asendatud veidrustega ja enam ei olegi selge mis on väärt ja mis on kõlbmatu või kes on hingeliselt ja vaimselt terve või kes on veider.
Tegelikkuse kaotuse vaenav valu
Püsivad ühiselulised väärtused hävivad piiride hägususes ja puudumises. Uusmarksistlik vasakideoloogia tühistab järjekindlalt ema ja isa ning perekonna kui laste hingelise ja kehalise kasvukoha väärtust. Asendab mehe ja naise, isaduse ja emaduse erinevat laadi kummastavate kooslustega. Tegelikkuse hägustamine ja kadu veidra meeleilmast, jätab veidra raske tegelikkuse puuduse kätte. Veider ei saa enam aru oma tegelikest vajadustest, vajub üha enam iseenda vaenava meeleilma mõju alla, kus seal elavad vaenajad teatavasti pärinevad lähemast ümbrusest.
Veidra meeleilma suur segadus
Kui väärused on tühistatud, side tegelikkusega kaotsi läinud ja selgus oma vajadustest puudub, siis tunneb iga inimene ennast halvasti ja tahab, et tal parem hakkaks. Meeleilma tervendamine on paraku muutunud keeruliseks kui tegelikud tunded ei ole ära tuntud, asendatud väljas peale pandud ideoloogiliste tähendustega. Kui keha ja meel on sassis, valitsejaks ei ole enam tegelikkus oma karmuses, jääb alles iseenda kooskõlatus ehk absurditeet.
Ja nii on kõrvaseisja jaoks veidrast saanud rumal ja mõttetu olend, kel on raske kui mitte võimatu tegelikus elu toime tulla ning kellega on keeruline suhelda.