Mis mõtet on üldse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusel, kui riigikohus võib antud juhul menetluse objektiks oleva kirikute ja koguduste seaduse ise ümber mõtestada, et vältida selle kuulutamist põhiseadusega vastuolus olevaks, küsib riigikogu liige Varro Vooglaid sotsiaalmeedias.
Villu Kõve võlgneb riigikohtu esimehena avalikkusele selgituse, kust võtab riigikohus endale voli hakata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses abstraktset normikontrolli teostades ise järelevalve objektiks olevat seadust sisustama, selle asemel, et lähtuda seaduse koostajaks oleva Vabariigi Valitsuse ja seaduse vastuvõtjaks oleva riigikogu poolt seadusele antud tähendusest?
Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse asjas just seda tehti – anti seadusele ise palju kitsam tähendus kui seda olid teinud seaduse väljatöötaja ja vastuvõtja ning siis hinnati põhiseaduspäraseks just see oma kitsam tõlgendus seadusest, mitte seadus selle väljatöötamisel ja vastuvõtmisel omandatud tähenduses.
Kuidas on selline teguviis kooskõlas võimude lahususe põhimõttega, mille kohaselt ei ole kohus seadusandja ja seega ka mitte seaduste sisustaja?
Või ongi nii, et riigikohus näeb endal olevat voli mitte ainult hinnata riigikogu poolt vastu võetud seaduste põhiseaduspärasust, vaid ka riigikogu poolt vastu võetud seaduste tähendust vastavalt oma paremale äranägemisele laiendada või kitsendada – ehk seadus sisuliselt ümber kirjutada, öeldes, mida seadus "tegelikult" tähendab?
Küsimus on põhimõtteline ja sellisena oluline palju laiemalt kui kõnealuse kaasuse mõttes. Kusjuures seonduvaks küsimuseks jääb see, mis mõtet on üldse põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusel, kui riigikohus võib menetluse objektiks oleva seaduse alati ise sedasi ümber mõtestada, et vältida selle kuulutamist põhiseadusega vastuolus olevaks? Sellisel juhul on riigikohus võtnud endale sisuliselt parlamendi ülemkoja volitused, mida põhiseadus ette ei näe.
Toimetas Markus Järvi