Inimene ei ole loodud looma kombel maas roomama, vaid liikudes ainult jalataldadega maad puudutama, tuletab meelde Jüri Kotšinev.
Olles sunnitud aeg-ajalt nägema meie ringhäälingu ja uudisteportaalide vahendusel meid „valitsevaid" tegelasi, olen märganud, eriti ministreid vaadates seda, et kõige rohkem maailma rikkalikust loomariigist meenutavad nad oma näoilmelt ja kehakeelelt sipelgakarusid.
Esiteks on ministrid, sõltumata soost ja vanusest, väga väljasirutatud kaeltega seismas alati kaldu peaministri poole. Nad on ajanud peaministriga suheldes oma kaelad õieli ning nende näoilmed väljendavad ülimat alandlikust ja kõrgendatud tähelepanu, mis on suunatud nende patroonile ja selles mõttes ka nende heaolu kindlustava ülemuse – peaministri isikule.
Samas on nende näoilmes kajastumas segu jultumusest ja eneseimetlusest.
Peamine joon nende näole lastud maskides on aga truualamlikkus peaministrile ja viimase selja taga olevale, tavakodanikele nähtamatule, ent seda jõulisemale süvariigile. Nende näod on justkui veninud pikkadeks koonudeks ja meenutavad seeläbi just sipelgakarusid.
Sipelgakarudel on pikad koonud selleks, et saada sipelgapesadest paremini kätte oma toiteobjekte. Ministritel ja teistel truudel riigipoegadel, nagu on seda tohutult suureks paisunud ametnikeklass, on pikad koonud selleks, et paremini lakkuda oma ülemate ja juhtide tagumikke.
Eks see lakkumine on natuke ebaväärikas tegevus ja sellepärast on lakkujatel poliitikutel avalikkuse ees oma sipelgakarumaske kandes pisut häbi. See häbelikkus on samuti täiesti jälgitav poliitikute nägudel, kui nad esinevad riigikogus, võtavad seal sõna või annavad intervjuusid pressiga suheldes.
Umbes samasugused ilmed olid kunagi meie kultuuripõllu kündjatel, kui nad soovisid olla valitsevate poliitikute ja ministeeriumite ametnikele meele järele. Neilgi tekkis suheldes võimuritega laval esinedes või pidulikel vastuvõttudel viibides selline hoiak ja ilme, mis justkui räägiks: „Oo, kõrgeaulised! Andke meile vaestele patustele andeks meie jultumus hingata teiega samas ruumis sama õhku. Me teame, et ei vääri teid kõnetama, kuid kuna te ise meid oma kohalolekuga austasite, siis lubame omalt poolt teenida teie võimu ja teid isiklikult nii hästi kui suudame."
Tore on vaadata teinekord riigipoja staatuse välja lakkunud riigipoegadest ja tütardest tegelasi, kellest nii mõnigi on juba väärikas eas, kuid olles igasuguse väärikuse unustanud, poeb nahast välja, et veelgi alandlikumalt oma süvatruudust demonstreerida neile, kes ise süvariigi tõelisi isandaid teenivad.
See on mõistagi väga alandav, ja et kuidagi moodi mingi tasakaal tagasi saada ja endale väärikas tunduda peale järjekordset alanduse sessiooni, üritavad sellised kultrnikud välja elada oma frustratsiooni nende peal, kes ei ole olnud nõus kummardama kultuuriametnike ja võimurite ees niruste hüvede, lepingute ja muu süvariigi soosingu väljateenimiseks.
Väheseid ausaks jäänud tsunftikaaslasi mõnitatakse, pilgatakse ja alandatakse igat moodi, mõistmata, et tegelikult alandatakse hoopis ennast ja oma nirust maailmanägemist. Sama käib ka riigiametnike kohta, kes olles just roomanud reptiili kombel oma ülemuste ees, kärgivad ja hauguvad oma alluvate peale.
Inimene ei ole loodud reptiili kombel maas roomama, vaid liikudes ainult jalataldadega maad puudutama.
Selle lihtsa ja vana tõe on kõik need kahejalgsed sipelgakarud unustanud ja muudkui roomavad ministrite ja nende meeskonnaliikmete ees nii, et põlved kulunud ja küünarnukid valusad. Lisaks pikaks veninud koonudele on mõnel „riigimehel" usinast pugejalikust naeratamisest suu muutunud nii laiaks, et hambaid enam kuidagi varjata ei saa.
Selliseid irvhammaste lõustadega tegelasi, kellel suu ammu kinni ei seisa, on raske vaadata neil, kes neid nägema satuvad. Naeratus nende nägudel on liiga lai.
Ma olen näinud selliseid naerusuid siis, kui neil on kõik hästi. Olen näinud vahel harva neid samu buratiinosid, kellel naeratus enam nii lai ei ole. See on siis, kui nad on saanud just pükstele jalajälje, mis on andnud neile kujukalt märku, et nad ei ole enam kõige soositumad tegelased valitsejate ja süvariigi teenijate hulgas.
Kui nad enam „ei kuulu porukkaan". Vat siis on naeratus nende nägudelt ära pühitud. Viimaseid juhtumeid esineb siiski äärmiselt harva ja enamusel juhtudest on haljale riigiametniku oksale jõudnud „sipelgakarud" ehitamas endale turvalist ja edukat karjääri.
Taolisi tüüpe on Eesti Vabariigis viimastel aegadel saanud ikka väga palju.
Meie silmade all on ametnike hordid paisunud nii ülemõõduliseks nagu pärmitaignal. Selline seltskond ei mõtle muud kui seda, et kindlustada omavahelisele ringkäendusele ja süvariigile truud olles endale võimalikult pikk kuulumine „porukkaan".
Ainus asi, mis võib sellise kogukonna parasiite salvedest eemale peletada, on valimiste ajal käituda teadliku kodanikuna ja mitte valida neid erakondi, kes on kõige enam soosinud sellise ametnike armee pidevat kasvu ja arengut.
Ametnike ühisrinne on see, millele toetub parasiitparteide liikmeskond, kuna see armee seisab rahva ja valitsejate vahel nagu kindluse müür. Bürokraadid on praeguste valitsevate parteide kaitsevall ja müür, mis eraldab meie „eliiti" rahvast.
Esimese asjana, mida valijad saavad enda heaks ja võimurite kahjuks teha, on mitte valida kevadistel valimistel Reformierakonda, sotsiaaldemokraate ning mõistagi kahesajalisi. Johhaidiid ja Nu pogodiid jäägu sinna, kus on nende õige koht – ajaloo prügimäele, kuhu järgmisena maanduks erakond „Lugege mu huultelt".