Me võime üsna rahumeelselt leppida üksteise veidrustega, kellel meist neid ei oleks – aga normaalset ühiskonnakorraldust ei tohi muuta mingi väikese grupikese isekate soovide põhjal, nendib Malle Pärn.

Ma ei väsi kordamast: inimesi ei tohi alandada sellega, et neid suguelu järgi liikidesse jaotatakse! Ükski inimene ei ole ainult seksuaal! 

Mina tahan inimestest lugu pidada. 

Inimesel on hing ja vaim. Me elame klassikalise kristliku kultuuri keskkonnas, kus magamistoa saladused kuuluvad intiimelu sfääri ja viisakas inimene nendega avalikult ei uhkusta. 

Kas tõesti ei ole võimalik neid oma intiimeluga eputavaid aktiviste ühiskonda integreerida ilma neid nii põhjalikult alandamata? Minul on neist juba kahju. Neid topitakse igale poole, ikka ainult seksuaalidena, justnagu nad ei olekski inimesed – ime siis, et neid eriti ei sallita. 

Kas nad on liberaalide meelest nii rängasti vaimsed invaliidid või lausa eriline liik olevusi, et nad ei tunne ennast teiste hulgas võrdsetena tavaliste inimeste jaoks tehtud seaduste järgi? Et nende jaoks tuleb teha eraldi seadused ja "toetusrühmad"? 

Tõsi, nad käituvad veidralt, aga see on ju teesklus, tahtlik edvistav poos? Miks ei taha nad meile oma häid külgi näidata? Miks ei rõhuta nad seda, milles me sarnased oleme? 

Pange tähele, ma ei räägi mitte rahumeelsetest homoseksuaalsete kalduvustega inimestest, jätame nemad sellest jamast välja. Nemad ei eputa oma intiimeluga ja keegi ei kiusa neid. Neist peetakse lugu, sest nemad näitavad meile oma inimlikke väärtusi. 

Ma räägin agressiivsest, normaalse ühiskonna vastu sõdivast, triibulipuga lehvitavast võitlussalgast. Paarisajast LGBTIQ+ seksuaalaktivistist, kes nõuavad endale erilisi eesõigusi. Ja kuulutavad maailmale oma uhkust selle üle, et nad on "avatud" progressistlikud multiseksuaalid. 

Põhiseadus ütleb, et meil on kõik inimesed seaduse ees võrdsed? Kas tõesti sellest ei piisa? Kas tõesti on vaja osa inimesi seksuaalideks ümber nimetada ja nende tavalisest erinev intiimelu eriliste seaduste ja riiklike tegevusplaanidega kõikidele kohustuslikult vastuvõetavaks kuulutada? 

Mees armub naisesse ja naine mehesse, sest neid juhib soojätkamise instinkt. Suguelu tegelik eesmärk ei ole hedonistlik nauding iga hinna eest, vaid kahe sugupoole ühinemine uue elu loomiseks, uute inimeste üleskasvatamiseks. Nagu toit on mõeldud inimese eluprotsessi kestmiseks, mitte selle piiramatus koguses nautimiseks. 

Kõige esimene, elementaarne ja iseenesestmõistetav igale rikkumatule mõistusele on tõsiasi: abielu on mehe ja naise liit ning perekond on ema, isa ja nende ühised lapsed. Midagi muud ei olegi vaja lisada. See tühistab meie põhiseadusevastase e-valimiste pettusega võimule saanud valitsuse kehtestatud sooneutraalse abielu ja rakendusaktid. 

Lükake ümber? Mis tõestab, et „see ei ole nii", nagu ainsana sageli vastatakse? Võtan vaatluse alla mõne liberaalide argumendi. 

Et „nad ju armastavad teineteist"? 

Mina armastan oma kassi ja autot, aga ma ei taha nendega abielluda. Ma armastan paljusid inimesi, aga ma ei taha nendega abielluda. 

Olen elus südamest armastanud kalleid sõpru, nii meessoost kui naissoost, sest sõprus on tõesti sooneutraalne. Mulle pole iial pähe tulnud mõtet nendega abielu sõlmida. Ka mitte neid isekalt endale voodimõnude objektideks alandada. Armastuse juurde kuuluv seksuaalelu on uute inimeste loomise akt. Samast soost inimeste suhtest ei sünni lapsi. 

Nisiis, armastus ei ole arvestatav argument abielu sooneutraalseks muutmisel. Armastada võib ilma abieluta ja ilma sugueluta. Armastada võib ühekorraga mitut inimest, igaüht erineval viisil, – aga polügaamiat ju miskipärast meil ei taheta kehtestada? 

Kui abielu on sooneutraalne "riiklik teenus", miks siis ei võiks seda teenust laiendada neutraalseks ka abikaasade hulga suhtes? Pealegi on just see kõige levinum abielu nii-öelda „uusvariantide" hulgas, sest meil on nii palju abielulahutusi ja uuesti abiellumisi. 

See kõik jääks ära, kui mees võtaks lihtsalt teise või kolmanda naise esimesele lisaks (või naine mehele). Ja perekonnad ei läheks lõhki ja kõigil lastel oleks ema ja isa. Ja ükski laps ei sünniks väljaspool abielu.

Me võiksime alustada abielumõiste laiendamist pigem polügaamiast kui sooneutraaliast.

Juba sellepärast ei saa seda väikest LGBT agitaatorgruppi usaldada ega tõsiselt võtta, et nad ei mõtle iial teiste peale, nad ei mõtle selle peale, mis oleks ühiskonnale parem, nad nõuavad vabadusi ja eesõigusi ainult isiklikult endale. Lähtudes oma ihadest, mitte mõistusest ega mõistlikkusest. Miski muu ei lähe neile korda. Ka ei mõista nad oma nõudmiste absurdsust. 

Aga isekus ei ole inimõigus, see on hoopis suur pahe, mida ei saa millegagi õigustada! 

„See ei võta teistelt midagi ära". 

Ka see väide on isekas. Ja loomulikult täiesti vale. See on juba meilt ära võtnud normaalse inimestevahelise suhtlemise ja vastastikuse lugupidamise. See lõhestas meie ühiskonna kaheks vastandlikuks leeriks ja päästis valla fanaatilise ususõja. 

See tahab ära hävitada meie kultuuri aluse, labastada meie vaimse keskkonna ja meie elust välja visata klassikalised inimlikud väärtused. 

Need, kes teistelt enda suhtes sallivust ja avatust nõuavad, on ise absoluutselt sallimatud ja suletud nende teiste suhtes. Nad lausa vihkavad ja sõimavad karistamatult foobideks ja tagurlasteks teistsuguse maailmavaatega inimesi. Kas inimese muutumine seksuaaliks on progress? 

Kui te tahate sallivust ja avatust, siis olgu see mõlemasuunaline! 

"Haiglas ei saa muidu patsiente külastada". 

See on täiesti vale. Meil ei küsita haiglas, kes sa oled, kui sa tahad kedagi külastada. Ja kui ka küsitaks, näiteks intensiivpalatis, siis on haigel või haige omastel alati võimalik personalile öelda, keda tohib tema juurde lubada. Aga see ei ole tõsi, olen külastanud omakseid intensiivravi osakonnas ja palliatiiviis, – mitte keegi küsinud minult, kes ma neile olen. 

„See muudaks samasoolised paarid püsivamaks". 

Aga nad ju võiksid sõlmida notari juures lepingu, kui nad ilma selleta ei tunne ennast seotuna – selleks võiks neile isegi mingi omamoodi rituaali välja mõelda? Kas nad ei saa sellega hakkama? Arvestades, et abielu ei saa riik neile võimaldada, kuna see on meie kultuuris ja traditsioonis mehe ja naise liit. 

Miks nad ei saa enda jaoks mingit erivarianti välja mõelda, kui nad erilised tahavad olla? Milleks on neil vaja abielu mõiste ära muuta? Eks tundu see lausa pahatahtlikult õela kiusuna? 

Miks on vaja ära lammutada klassikaline abielu (ühiskonna algrakuke) vaid selleks, et võimaldada mõnesajale ema- ja isainstinktita inimesele illusioon Jumalale meelepärasest pühast liidust? Sest illusioon see ju on, mitte tõeline abielu? 

Mis õigusega riik kodanikke petab? Jumal ei kuula meie käske ega järgi meie seadusi. See, mis on tema silmis patt, jääb patuks ka siis, kui poliitikud ja peapiiskopid selle suurimaks vooruseks kuulutavad. 

Kui valitsus pattude kaitseks seadusi teeb, siis on ta nendes pattudes osaline. 

"Tahame olla teistega võrdsed". 

Ka see pole tõsi, riik ei saa mingi seadusega kuulutada võrdseks kaht erinevat nähtust: tavalist perekonda ja samasooliste inimeste kooseluliitu. Sest nad ei ole võrdsed. Samast soost inimeste suhtest ei sünni ühiseid lapsi. Ükski seadus ei saa seda muuta. 

Ja nad ju ei taha olla võrdsed, nad tahavad olla erilised, nad taotlevad ju erilist kohtlemist peaaegu kõiges. Nad tahavad võimu. Nad tahavad üleolekutunnet. Majandusminister pani kokku LGBTIQ seksuaalide erikohtlemise tegevusplaani. Kõikides instantsides hakatakse ametnikele ja teenistujatele õpetama, kuidas neid tuleb igal pool eriliselt kohelda. Miks? Mis neil viga on? Miks ei piisa neile üldisest võrdsusest? 

Jääb järele ainult üks argument, mida ei ole võimalik ümber lükata: „nemad tahavad seda". 

Aga see riik ei ole kolmekümne aastaga suutnud täita väga paljude inimeste tahtmisi, isegi esmaseid eluvajadusi! Jätame ometi igasugu moegruppide egoistlikud kapriisid kõrvale, keskendume sellele, mida iga riik on kohustatud kõikidele inimestele võimaldama. 

Inimesel on meie kliimas vaja sooja kodu ja toitu ja tööd, mille eest talle makstakse piisavalt palka, et ta saaks üles kasvatada oma lapsed! See on riigi ülesanne! Kuni see ei ole võimaldatud kõigile võrdselt, seni ei ole riigil õigust lõhestada rahvast mingite vähemuste isekate narruste ja tujude seadustamistega!

Kõike on võimalik korraldada viisakal ja väärikal viisil, kui me vaatame elu mõistuse ja südamega, kaalume ka moeprotsesse oma hinge ja vaimu tasakaalusensoriga. Ja haridusega, kuni meil, vaatamata haridusministeeriumi suurtele pingutustele sellest veel midagi järel on. 

Me võime üsna rahumeelselt leppida üksteise veidrustega, kellel meist neid ei oleks – aga normaalset ühiskonnakorraldust ei tohi muuta mingi väikese grupikese isekate soovide põhjal. 

Ja inimesi ei tohi alandada seksuaalideks! 

Lõpetame ükskord selle valeliku sallimatusesõja ja hakkame üksteisest lugu pidama!