Roland Tõnisson kirjutab kirja siitmailt juba õige ammu lahkunud sõbrale, andes aru, mis meie armsal Maarjamaal viimastel aegadel ka sündinud och aset leidnud on.
Ma tervitan Sind, kallis sõber Aadu
ja kergitan sul´ lombi takka kaabut!
Vett palju merre vooland sellest a´ast,
mil lahkusid sa meie kargelt maalt.
Sa küsid, kuidas elu meitel lä´eb,
ning kuidas Eestimaa ka välja nüüdsest näeb.
Ma mõne sõnaga sul püüan selgust anda
ja väikse pildi silme ette kanda.
Kui läksid, maksis Eestis krooniraha
ning ega ta ei olnud ju meil paha.
Ent leidsid Toompeal mitmed targad pead,
et uue raha nüüdsest võtma peab.
Nii nagu kauneid poisse lubati me naistel
mis saab´vad euroliidu päikse paistel,
nii räägiti, et tuleb uus valuuta – euro
ja terveneb seeläbi „folk" ja „neuro."
Ei pidan´d euro tõstma meie hindu,
rõõm pidi tõusma meie rahva rindu,
sest sama rahaga võid maksta Võtikveres
ja Portugali saartel soojas meres.
Ei euro tõstnud letil kauba hindu!
Kaupmehed võtsid julguse kõik rindu
ja enne veel kui euro meile saabus
kõik kaubad olid uued hinnad saanud.
Riik metsad muudkui järjest võtab maha,
sest jõulupidu ametnikel vaja.
Nüüd karu, metsis, rebane ja susi
ei julge enam tõsta küsimusi.
Uut raudteed rajatakse vastu Läti raja –
sealt pidi saama Londoni kui vaja.
Ent Londonis on nüüdsest võimul moslem
ja hästi tunneb end seal ainult toslem.
On lätlastel sest rongist üsna poogen,
neil majanduses minek see-eest hoogne.
On lätlane ja leedukas meist rikkam,
me valitsus vaid lollusi seab ritta.
Kas mäletad me koolivenda Atsi,
kes pidas ennast ülal õige matsilt?
Kes garderoobis mantleil taskuid puistas
ja terved päevad ropendas ning luiskas?
Ta on nüüd euroliidu suur esteetik
ja taskus pole enam tal kasteedid.
On palju tõhusamad euroliidu paprid –
need surmavamalt raiuvad kui taprid.
Meil igaüks võib nüüdsest paari heita,
ei ole vaja kellelgi end peita.
Ei hoidnud nad ju ennegi end kapis?
Neid terve päev sai näha telkukastis….
Jüts sügisel meil läheb vapralt kooli,
minister juba teda virgalt noolib!
Peab Jütsike meil koolis teada saama,
et lapsel olla võib ka mitu „maamat."
On meri – maa täis uusi tuuleveskeid.
Neist rahvas kuulab muinasjutte – vesteid.
Ja see on rumal, kes kui don Quijote
nüüd rohepöörde vastu sõja võtab ette.
Ei põdral maja ole metsa sees …
See tuugenitel oli lihtsalt ees.
Ei mägral enam maja, nagu vaja …
Suur kohutkäimine tal võtab kogu aja.
Meil Toompea täis on vapraid sõjamehi,
kes näha tahaks palju surnukehi.
Nad sõjasangarid – nii räägib lehepäis,
ehk ajateenistus, küll, ära nendel jäi.
Ei ole enam vaja inimtarkust,
veel vähem vajab keegi jumal´kartust,
et saada ametnikuks mõneks kõrgeks –
vaid peremehe ees ep ole tõrges!
Mis keskusest eal´ tuleb, neelab alla
ja selle solgi rahval´ pähe kallab,
ning valesid, mis ametnikul suul
peab pühaks kiitma iga keel ja huul.
Nii nagu Mart-poiss muiste suurestükka ostis,
nii keegi India poiste eest nüüd kostis
ja kantis neile üle palju raha.
Nüüd „komm või pomm!" me rahvas hüüda tahab.
Ei Tallinna sa enam tunne ära!
Pool linna ainult vene keeles plärab!
Ja veerand inglišis end selgeks teeb –
ne nužen v Kolõvane eesti keel.
Läed tohtri manu kurtma seda häda,
et kõrvad undavad ja silmades on mäda,
sest igal pool vaid võõraid keeli kuuled
ja silmad märjaks võtvad tuuled uued.
Kui lähed magaziini hleebi – sõõri järgi,
siis vene keeles prodavšitsa kärgib.
Toob nüüdsest kuller järamise koju –
siis võõrast keelt peab teadma Viru poju.
Vot nõnda, friend moi milõi, kallis Aadu!
Nii eluke Estonias meil laabub.
On valu kõhus, oksemaitse suus,
ent Toompeal rõemusteleb orav-tuus.
Ja küllap see just ongi kõige tähtsam,
et kui minister miskit lollidele nähvab,
siis peame meie nõnda aru saama:
mats suu peab kinni, muidu vitsu saab ta!
Ole sa siis tervitatud seal kaugel maal!
Reformierakonna valitsemise kahekümne neljandamal aastal, viinakuu teisel päeval