Miks ei kao ükskord meediast sõnamoodustis “homofoobia”, mis on ometi mitme inimese poolt arukate argumentidega absurdseks demagoogiarelvaks tunnistatud? Kas geiaktivistid ei oska lugeda? Või ei lähe neile korda ükski neile ebameeldiv argument, ükskõik kui arukas see ka ei oleks? Vigased ja ähmased terminid ei tule ühelegi propagandale kasuks.
Keele ähmastamine
"Homofoobia" tähendab foobiate nimestiku järgi haiguslikku sarnasekartust. Vastand sellele on "heterofoobia" – teistsuguse kartus: täitsa olemas!
Mõisteliselt peaks "homofoobia" tähendama hoopis haiglaslikku inimesekartust ("homo" – inimene), ja seda ei saa normaalse perekonna kaitsjatele mitte kuidagi diagnoosiks panna.
Ka “homoseksuaal” on tegelikult vale termin. Seksuaalsust ei saa jaotada hetero- ja homoseksuaalsuseks. Seksuaalsus ei ole meelelahutus ega valikuvõimalus, seksuaalsus on inimkonna taastootmise alus. Ja selleks on inimkond jaotatud kaheks sugupooleks. Nagu peaaegu kogu looduski. Niisiis saab seksuaalsusest kõnelda ainult mees-naine-vahekorra puhul. Pakun selle asemele sõna “homerast” (homo+erato), lühendatult “homer”.
Kuna sõna "homo" homerasti kohta on argoosõna, kõnekeelne lühend sõnast "homoseksuaal", ei mitte tähenduses "inimene", siis on termin "homofoobia" ka keeleteaduslikult täiesti vale sõna. Ei saa olla tõsiseltvõetav mõiste, mis on kokku traageldatud ekslikust argoosõnast ja akadeemilisest meditsiiniterminist ("foobia" – haiguslik hirm).
Geiabielude vastased EI KARDA homoseksuaale. Vastupidi, nad julgevad nende hälvet hälbeks nimetada. Homoseksuaale võivad karta pigem need, kes neile takka kiidavad. Muide, vihkamise kohta tarvitatakse liidet "mis(o)”-, näiteks misogünist (naistevihkaja), misantroop (inimestevihkaja, vastand filantroobile). Ja see on juba tõesti inimese valik või meelsus, mitte haiguslik seisund.
Igasugune foobia on aga haiguslik seisund ja vajab arstiabi, mitte kohtu ega politsei sekkumist. Arahnofoobi ju vangi ei panda. Klaustrofoobil soovitatakse vältida kitsaid ja kinnisi ruume, teda ei sõimata avalikult klaustrofoobiks, ei ähvardata politseiga ega nõuta vihaselt tema ümberkasvamist. Loogikaga geiaktivistid just eriti ei hiilga.
Minu meelest on ka nimetusel “gei” halvustav tähendus (“lõbus” – justkui poleks see inimene tõsiseltvõetav, keegi ei saa ju vahetpidamata lõbus olla). Ent asjaosalisi see ei näi häirivat. Olgu nad siis pealegi geid. Eesti keeles oleks ometi "lilla" palju neutraalsem?
“Homofoobi” asemel võiks kasutada näiteks sõna “misogeist”, nõnda võiks nimetada seda, kes tõesti vihkab “geisid”. Aga niisuguseid inimesi ei ole väga palju. Enamus on teiste seksuaalelu suhtes üsna ükskõiksed, neid ärritab vaid liiga agressiivseks paisunud (ja ilmselgelt ka liiga primitiivne) geipropaganda. Vastandiks “misogeistile” võiks olla ka “filogeist”.
Absurdsed argumendid
Räägitakse, et homerastia on kaasasündinud nähtus ja seda ei saa “välja ravida”. On olemas mitmeid kaasasündinud haigusi või hälbeid, mida ei saa ravida, millega tuleb leppida, vahel koguni elu lõpuni. Ometi ei peeta neid normaalseks seisundiks, vaid ikka liigitatakse kas “puudeks” või haiguseks. Ilma kedagi tema puude või hälbe pärast halvustamata. Sest “puue” ja “hälve” pole ju tegelikult mingid solvavad terminid. Miks peavad “inimõiguslased” neid solvavaks? Kas nad siis tegelikult (varjatult) ikkagi halvustavad puuetega inimesi?
Veel: kuskilt lugesin, et meditsiin tunneb kaasajal kahtkümmet viit tuhandet haigust, ent ravi on olemas vaid viiele tuhandele. Kas ülejäänud haigused tuleks tunnistada normaalseks seisundiks? Või tasub ikka jätkata neile raviviiside otsimist?
Räägitakse ka, et homerastia on paratamatus, mitte inimese vaba valik, sellepärast tuleb seda normaalseks pidada. Aga kuulge, eks ole ka vastumeelsus geiabielude suhtes niisamasugune paratamatus, ja üldsegi mitte inimese vaba valik? Siis tuleb ju ka sellele anda vähemalt geipropagandaga võrdne eluõigus ja nendegi inimõigusi kaitsta, kelle jaoks seksuaalsus tähendab vaid mees-naine-suhet? Siis ei tohiks neid homofoobideks ja tagurlasteks sõimata. Miks nõutakse nendelt “tolerantsust” geiabielude suhtes, aga aktivistidelt ei nõuta tolerantsust nende suhtes? Miks tohib teha kampaaniat “Erinevus rikastab”, sellega inimesi üles kutsuda geiabielusid toetama, aga normaalse perekonna toetuskampaania korraldajate vastu tahetakse kohtusse minna? Niisiis, tegelikult ei nõua “inimõiguslased” mitte võrdsust, vaid enamuse allutamist vähemusele? Sellepärast kasutan ma jutumärke.
Olen juba mitmeid kordi väljendanud mõtet: miks ei hooli geiaktivistid nendest homerastidest, kes ei soovi, et nende intiimelu pidevalt ajakirjanduses avalikult arutatakse? Neid on ometi ulatuslikult rohkem kui neid, kes oma erisust kõigile kuulutavad. Ja nende inimõigusi ju geiaktivistid ometi aina rikuvad! Nemad tahaksid rahulikult oma elu elada ega esita ühiskonnale mingeid absurdseid nõudmisi. Näib, et inimõigused on tegelikult sellele liikumisele ainult sildiks. Inimõiguste keskus peaks kaitsma kõikide inimõigusi, mitte propageerima ühe väikese grupi egoistlikke soove ja ihasid.
Kinnimakstud kampaaniad ei taotle vist mitte kunagi midagi head, ilusat ja eetilist, ikka on kinnimaksjal mingid oma isiklikud huvid mängus, ja eesmärgiks on vaid suurema hulga inimeste ärapetmine, osavate valedega kaasameelitamine. Sisuliselt on see inimkonna moraali õõnestamine, mille tagajärjeks võib olla tsivilisatsiooni hukkumine.
Avalik enesepaljastus on selliste paraadide tavaliseks osaks.
Ka sõna “heteroseksuaal” on propagandatermin, sest seksuaalsus ise tähendab seda, et tegemist on mees-naine-vahekorraga. Paljud inimesed ei tea seda ja liigitavad end juba vastutulelikult heteroseksuaalideks ehk heterodeks. See on esimene samm homerastia normaalseks vahekorraks tunnistamise suunas. Sellist asja nagu “hetero” ei ole olemas. Piisab, kui öelda: ma olen mees, või: ma olen naine.
Kurb, et ilusad sõnad lörtsitakse ära. Vikerkaar, vikerkaarevärvid, perekond, armastus, ingliskeelne sõna “gay”, mida on varem kasutatud ka mehenimena. Lesbose saar, lesboslane (lesbian) – neil pole midagi tegemist seksuaalinstinktidega!
Hälvet ei saa võrdsustada normaale inimkäitumisega
Kui mingi nähtus on normaalne, siis on selle nähtuse väljendamiseks ja kirjeldamiseks ka normaalsed keelendid ja terminid. “Geidel” neid ei paista olevat. Hälvet ei saa võrdsustada normaalse inimkäitumisega. Eestis on vaid 428 inimest, kes on avalikult tunnistanud, et elavad koos samast soost partneriga. Kas tõesti on nende jaoks vaja teha erilisi seadusi ja korraldada kalleid kampaaniaid?
Miks pole keegi suutnud luua selget teaduslikku tõestust, et homerastia on normaalne, et mees-naine suhe on vaid üks võimalikest seksuaalsuse variantidest? Lihtsalt mingi grupp seltsimehi tegi kuskil teise grupi seltsimeeste survel sellise otsuse. Aga mingit tõestust pole!
See, et taolised suhted on alati eksisteerinud, ning et seda esineb ka loomariigis, pole mingi tõestus, see on lihtlabane demagoogia. Inimene peaks tahtma ikka inimene olla. Või vähemalt püüdma inimeseks saada.
Propagandat tehakse alati, selle vastu me ei saa, sageli on see lausa vajalik, – aga püüdkem seda teha arukalt, suhtudes ikka respektiga ka nendesse, kellele see propaganda ei meeldi. Sest igasugune vihaväljendus või valesüüdistus vaid kasvatab vastumeelsust. Küllap oleksimegi tolerantsemad, kui tolerantsuse nõudjad ise oleksid tolerantsed.
"Homoabielu" seadustamise mõju ühiskonnale on teadmata
Paljud riigid on juba kuulutanud samast soost inimeste "abielu" võrdseks päris-abieluga. Öeldakse, et "see ei võta teistelt midagi ära". Kas ikka ei võta?
Kui me istutame oma aeda mingi päris uue taime esimest korda, siis me ei tea, missugused on selle õied ja viljad, kuidas ta hakkab mõjutama teisi taimi, ning kokkuvõttes kogu aeda. Kui palju ta külvab seemneid või ajab juurtega uusi võrseid, mida enda kõrvalt ära hävitab, missuguseid kahjureid hakkab ligi meelitama… See kõik selgub alles aja jooksul, praktikas. Teoreetiliselt ei saa me seda "ette ennustada", kindel olla, et see taim meie aeda millegagi ei kahjusta, või et selle vili on söödav. See, kes selle taime meile müüs, võis ju valetada, et see on maitsev või kasulik, ta ehk tahtis lihtsalt meile seda taime ihaldatavaks teha, et me selle ära ostaksime.
Niisamuti on lugu selle abielu mõiste "avardamisega". Me ei tea tegelikult, kuidas see inimesi ja ühiskonnakorraldust mõjutama hakkab. Ei maksa uskuda liberaale, nad on lühinägelikud. Nad ei vaevugi kaugele ettepoole vaatama. Ega ka tahapoole, sest nad ei austa oma esivanemaid.