Me elame sügavas inimlikkuse ja terve mõistuse kriisis, tõdeb Malle Pärn seekordses kolumnis.
Üks Shakespeare'i tegelane ütleb teisele: "Minu vale lämmatab sinu tõe."
Meie poliitikud teavad hästi seda tõsiasja, et kui mingit valet mitmeid kordi korrata, kinnitades, et see on tõde, siis muutub see paljude inimeste teadvuses tõeks, ükskõik kui absurdne see ka poleks oma olemuselt.
Enamik inimesi harjub igasuguste lollustega, oskamata nende absurdsust näha.
Ent inimesi on mitmesuguseid. Ühed näevad natuke paremini ja selgemalt kui teised.
Meil on sügav usu ja usalduse kriis. Inimlikkuse kriis.
Joona raamatut tuleks lugeda. Niineve linna lugu.
Rumalus on meie vähktõbi, ahnus ja ülbus on selle siirded. Tuleks kiiresti opereerida ja teha valguskiiritusravi.
Rumal inimene valetab – ta arvab, et keegi ei saa aru. Võimalik, et ta ise usub seda valet, sest see on talle kasulik. Ta valetab endale ka, ja usub seda valet. Rumal inimene ei tahagi tõde teada, tema tahab, et tõde oleks see, mille tema tõeks nimetab.
Ent igaüks, kes juba natuke targem on, saab aru, et ta valetab. Või et ta on rumal.
Meil on praegu väga palju prohveteid, aga neid ei taheta kuulda võtta.
Ja see tähendab ja lähendab katastroofi. Rahvas, ja eriti rahva juhid – kui nad on juhid – peaks kuulama prohveteid. Igaüks võib prohvetlikult kõnelda, ütles apostel Paulus. Pole tähtis, kas see, kes tõtt räägib, on tunnustatud professor või tagasihoidlik pensionär, kirjaoskaja inimene oskab ise lugeda sõnumit, oskab vahet teha tõe ja vale vahel, ta ei vaja selleks mingit ametlikku kinnitust mingi kõrgema võimukandja poolt.
Kuni teatud piirini on ahnus elu edasiviiv tegur. Ta sunnib inimese tööd tegema. Ent ahnusele järeleandmisega ei tohi liiale minna. Kui pole selget mõistust, tarkust, mis ahnust talitseks, vaos hoiaks, siis see ahnus hävitab inimese. Ja lõpuks ka terve inimkonna.
Enesekasvatus ja enesekontroll – on täiskasvanud normaalse inimese tunnused. Rumal ei viitsi ega tunne vajadustki ennast kasvatada. Ta on endaga rahul sellisena, nagu ta on, instinktide ja lõbujanu orjana.
Inimese vaim peaks käituma niisamuti nagu ta organism – kaitsma ennast kurjade, laastavate sissetungijate eest. Terve organism hakkab mürkidele vastu, haige organism ei suuda sissetungijatega võidelda, ja hukkub – harimatu vaim ei tunne mürke ära, ja neelab need alla. Harjub mürkidega, enam ei saagi elada ilma nende mürkideta… Sõltub neist. Kuni hääbumiseni. Ongi nagu sisaliku poolt "üle võetud". Inimene hakkab käituma ebanormaalselt, ennasthävitavalt.
Rumal inimene laseb ennast kujundada valitseval ideoloogial. Laseb ennast kasvatada, kujundada, voolida. Laseb oma teadvusest ära kustutada oma ainulaadse ja kordumatu inimliku sisu, ning muutub manipuleeritavaks mass-inimeseks. Meedia on selle ideoloogia kõige vägivaldsem pealesuruja. Ka suur osa kultuurist tegeleb sellega. Kahurid rumalate inimeste käes on väga ohtlikud.
Meie kehas ja vaimus toimuvad protsessid – tahtlikud ja tahtmatud, teadlikud ja teadmatud. On protsessid, mida me saame juhtida ja kontrollida, valitseda, ja protsessid, mis toimuvad ilma meie juhtimiseta, ise, spontaanselt, need ei allu meie tahtele ega teadlikule juhtimisele. See, mis toimub meie kehas, kogu aeg – ei allu meie tahtele ja juhtimisele. Me ei saa suunata oma seedimisprotsessi, vere ringvoolu, sageli isegi oma mõtteid…
Mingi osa neist protsessidest on tajutavad – hingamine, südamelöögid, pulss. Aga enamus pole isegi tajutavad. Me ei teagi, mis meie kehas toimub. Aga me ei ole neist protsessidest vabad – me oleme neist sõltuvad. Niisiis, me sõltume paljus asjadest, protsessidest, mis on meie teadvusest ja tajust väljas, sõltumatud. Vähemalt teatud määral. Sest teatud määral me oma teadvusega ometi mõjutame ja suuname neid protsesse. Me teeme valikud.
Öeldakse, et mõistus ei olevat oma teha. Mina siiski usun, et natuke ikka on. Inimene saab teha valiku, keda või mida ta usub, ja kellel või millel ta laseb ennast õpetada. Inimene peab ennast aeg-ajalt kõrvalt vaatama: kas ta ikka tegutseb mõistlikult, või ajab tühja tuult taga. Aga see pilk peab olema kriitiline, mitte imetlev. Kes tahab inimene olla, peab ennast ikka aeg-ajalt kaaluma ja kontrollima: kas ma olen teinud õige valiku, kas ma mitte ohtlikule rajale ei ole astunud? Kas ma kuulan tõde või olen lasknud end ära petta valel?
Vaimselt ja hingeliselt tervel inimesel on selliseks kaalujaks südametunnistus. Nii-öelda Jumala hääl tema südames. Ahnusest või ülbusest pimestatud inimene ei taha kuulata seda hoiatavat häält, ta vaigistab selle. Ta elab temale mugavates valedes, ja teeb kõik selleks, et need valed lämmataksid tõe.
Ja pole meil ju enam kriteeriumegi, mille põhjal ennast kaaluda, klassikalised, kristlikud väärtused on otsesõnu ümber nimetatud eksistentsiaalseks kurjuseks.
Me elame sügavas inimlikkuse ja terve mõistuse kriisis.