Pole ime, et paljud mõistlikud inimesed, kes suudaks ja tahaks nii mõndagi meie ühiskonna arengusse panustada, ei pea võimalikuks parteilisel maastikul toimuvaga seonduda, kuna see näib vältimatult eeldavat ka mudamaadlustes kaasalöömist, märgib Varro Vooglaid kommentaariks viimaste päevade sündmustele.
Enne täna riigikogus toimunud justiitsminister Urmas Reinsalu umbusaldamise hääletust kirjutas Mihhail Lotman oma blogis, et "kogu see jant paraku õõnestab veelgi rohkem riigikogu autoriteeti" ning et "antud rumalas olukorras on ainus mõistlik võimalus mitte osaleda – las osalevad hääletuses vaid need, kes sellisel kahtlasel viisil loodavad oma poliitilist kapitali kasvatada."
Lotmanil on õigus. See, mis täna riigikogus toimus, on mannetu ja kurb. Need parteid, mis räägivad uue poliitilise kultuuri vajadusest ja esitlevad end selle kultuuri ehitajatena, minetasid parlamendis toimunud komejandis kaasa lüües märkimisväärse osa oma usutavusest (vanad jõud on selle niigi ammu täielikult minetanud).
Poliitilist kultuuri ei ehitata niisugustes skeemides kaasa lüües, milles nähakse võimalust iseendale ja teistele valetades kiiresti odavat profiiti lõigata.
Poliitilist kultuuri ei ehitata niisugustes skeemides kaasa lüües, milles nähakse võimalust iseendale ja teistele valetades kiiresti odavat profiiti lõigata. Vastupidi, poliitilist kultuuri aitaks ehitada, kui sellisest mängurlusest hoitaks nii kaugele kui võimalik. Ühtlasi kasvataks see poliitikute isiklikku autoriteeti, mis omakorda looks eeldusi pikemas perspektiivis senisest oluliselt suurema rahva usalduse pälvimiseks.
Paljud inimesed on toimunus põhjendatult pettunud. Asi ei ole selles, kas kellelegi meeldib Urmas Reinsalu või valitsev koalitsioon. Küsimus on selles, milliste vahenditega riigivõimu teostamisel osaletakse ja parteilisi huve edendatakse.
See, mis täna aset leidis, kinnitab veel kord, et kõige rohkem on Eesti poliitikas puudu riigi- ja härrasmehelikkusest ning nende aluseks olevast isiklikust väärikusest. Kui suurem osa parteide energiast läheb omavahelisele mahhineerimisele, kisklemisele ja ärapanemisele ning sellega seonduvale skeemitamisele, siis jääb üle küsida, kes, kuidas ja millal edendab ühist hüve ehk tegeleb poliitikaga sõna tõelises tähenduses.
Paraku meenub täna ja möödunud päevadel poliitmaastikul toimunut jälgides taas tõdemus, et meie partokraatia ei ole midagi muud kui alaline kodusõda.
Paraku meenub täna ja möödunud päevadel poliitmaastikul toimunut jälgides taas tõdemus, et meie partokraatia ei ole midagi muud kui alaline kodusõda. Kodusõda, mida sensatsiooni- ja klikijanuline meedia õhinaga võimendab ja massidele meelelahutuseks serveerib. Riigi juhtimine on ülimalt ebatõhus, pidevalt halvatud ja takerdatud kõikvõimalikesse omavahelistesse kaklustesse.
Selle purelemise varjus toimetavad kulisside taha jäävad jõud vaikselt asju omale sobilikus suunas, lagundades meie ühiskonna moraalseid aluseid ja kultuurilist terviklikkust, lõhestades ühiskonda ja pöörates inimesi omavahel tülli, hävitades loodust, loovutades suveräänsuse riismeid ning sillutades teed globalistide ja korporatsioonide uuskolonialistlike ambitsioonide teostamisele.
Mõni ime, et paljud mõistlikud inimesed, kes suudaks ja tahaks nii mõndagi meie ühiskonna arengusse panustada, ei pea võimalikuks parteilisel maastikul toimuvaga seonduda. Ja miks peakski nad seda soovima, kui parteilises tegevuses osalemine näib vältimatult eeldavat ka mudamaadlustes kaasalöömist.