Itaalias Torino katedraalis säilitatakse linast riidetükki, millesse on seni seletamatul viisil "sööbinud" julmalt hukatud mehe kujutis. Kuigi katoliku kirik ei väida ametlikult, et tegemist on sama surilinaga, millesse mähiti ristilt võetud Naatsareti Jeesuse surnukeha ja mis ümbritses teda ülestõusmise hetkel, peavad paljud inimesed seda ometi ehtsaks ning näevad selles kaudset tõendit, mis ei kinnita üksnes Jeesuse kannatamist, nagu sellest evangeeliumides kirjutatakse, vaid ka tema ülestõusmist.
Skeptikute arvates on Itaalias Torino katedraalis säilitatav linane riie, millele on jäädvustatud väidetavalt Jeesuse surnukeha kujutis, keskaegne võltsing. Seda seisukohta näisid kinnitavat 1988. aastal tehtud analüüsid. Kuid hiljem on need vaidlustatud ning seni on mõistatuseks jäänud ka see, mil viisil on negatiivis olev kujutis linale tekkinud, pealegi ajal, mil ei tuntud fotograafiat.
Keskaegne võltsing? 1988. aasta proovid kahtluse all
Torino surilina uurimisega seotud projektis osalenud USA keemik Ray Rogers on tunnistanud, et surilina võib olla ehtne. Nimelt vahetult enne oma surma 2005. aastal tehtud videosalvestuses möönis teadlane, et 1988. aastal võeti proovid surilina sellest osast, mis sisaldas hilisemal parandamisel lisatud materjali. Radioaktiivse süsiniku meetodil tehtud analüüs andis surilina valmistamise ajaks vahemiku 1260–1390. Seetõttu tunnistati surilina keskaegseks võltsinguks.
Pikka aega kaitses Rogers ägedalt toonaseid uurimistulemusi harrastusteadlaste Sue Benfordi ja Joe Marina süüdistuste vastu, et proovid võeti surilina parandatud osast. Hiljem muutis ta meelt.
"Ma ei usu imedesse, mis on vastuolus loodusseadustega," ütles ta. "Kuid nüüd olen ma jõudnud järeldusele, et väga tõenäoliselt kasutati seda lina ajaloolise Jeesuse matmisel."
"Suel ja Joel oli õigus. Radioaktiivse süsiniku analüüsiks võeti proovid kõige halvemast kohast," nentis Rogers. "See koosnes erinevast materjalist kui see, mida surilina valmistamisel kasutati, mistõttu meie pakutud dateering on ebaõige."
Itaalia teadlaste uuem analüüs näitab, et kuulus surilina pärineb ilmselt I sajandist pKr.
Padua ülikooli laboratooriumis läbi viidud ja uusi katseid sisaldanud uuring paigutab surilina tekkeaja vahemikku 280 eKr kuni 220 pKr. Uuringu tulemused tehakse kättesaadavaks Padua ülikooli professori Giulio Fanti ja ajakirjanik Saverio Gaeta 240-leheküljelises raamatus "Il Mistero della Sindone" ("Surilina mõistatus").
Kolme erineva testi tulemuste keskmine annab daatumiks 33 pKr (±250 aastat). Ajaloolaste arvates löödi Kristus risti ja suri tõenäoliselt aastal 30 pKr, mõnede arvates aastal 33 pKr. Professor Fanti sõnul on varasema, 1988. aasta uuringu tulemused "statistiliselt ebatõenäolised".
Kuidas tekkis linal olev kujutis?
2011. aastal tuli rühm Itaalia teadlasi välja uurimusega, mis võib samuti kinnitada surilina ehtsust. Kuigi eksperdid ei võta seisukohta usuküsimustes, kinnitavad nad, et surilinal olev kujutis on tekkinud elektromagnetilise energia rakendumise toimel.
"Torino surilina linasel riidel vaevu näha oleva piitsutatud ja risti löödud mehe kahekordsel kujutisel (esi- ja tagaküljel) on mitmeid füüsilisi ja keemilisi omadusi, mis on nii eripärased, et neid laike […] on võimatu luua laboratooriumis," järeldasid Itaalia eksperdid.
Uurimisrühma arvates on kujutise tekitanud "teatud laadi elektromagnetiline energia (nagu valgusesähvatus või lühikese lainepikkusega valgus)". Kuigi eksperdid ei söandanud välja pakkuda teaduslikku seletust, langevad nende järeldused kokku paljude usklike arvamusega, et Kristuse kujutis sööbis linasse ülestõusmise hetkel.
"Kui räägitakse, et valgusesähvatus võib värvida linast riidetükki samal viisil, nagu see on [näha] surilinal, puudutab diskussioon vältimatult asju nagu imed ja ülestõusmine," ütles professor Paolo Di Lazzaro. "Kuid teadlastena me oleme huvitatud verifitseeritavast teaduslikust protsessist. Me loodame, et meie tulemused võivad avada filosoofilise ja teoloogilise debati, kuid me jätame järelduste tegemise asjatundjate ja viimselt iga üksiku inimese südametunnistuse hooleks."
Kuidas Jeesuse surnukeha linast lahkus?
Johannese evangeeliumis on mainitud, et Jeesuse salajased toetajad Arimaatia Joosep ja Nikodeemos "võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme" (Jh 19:40). Kui nädala esimese päeva, s.t pühapäeva hommikul läks Peetrus ühes teise jüngriga hauale, nägi ta "maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas" (Jh 20:6–7).
Itaalia füüsik Giuseppe Baldacchini on välja pakkunud teadusliku seletuse, kuidas Kristuse ihu võis surilinast kaduda.
Surilinal näha olev inimese kujutis pole joonistatud ega maalitud ühegi tuntud tehnika abil. Linas ei leidu jälgegi gaasidest ega voolustest, mis kaasnevad kõdunemisega ja hakkavad surnukehast eralduma, kui surmast on möödunud umbes nelikümmend tundi. Linal olevad verejäljed välistavad surnukeha mehaanilise eemaldamise, sest ihu nihutamine oleks mõjutanud verejälgede asendit.
"Ainus fenomen füüsikas, mis lubab massil kaduda ning vabastab ekvivalentse hulga energiat, on protsess, mida tuntakse mateeria ja antimateeria annihilatsioonireaktsioonina," kirjutab Baldacchini.
Seesama reaktsioon, mida suudetakse tänapäeval subatomaarsel tasandil reprodutseerida, võis füüsiku sõnul põhjustada ka Kristuse surnukeha kadumise surilinast. Dematerialiseerumisele järgneb aga materialiseerumine muudes dimensioonides, mis võimaldab ka ihu uuesti ilmumise erinevates paikades. See kõik läheb Baldacchini arvates hästi kokku Jeesuse surma ja Ülestõusnu ilmumiste kirjeldustega evangeeliumeis.
Katoliku kirik ei ole kunagi ametlikult kinnitanud, et Torino surilinana tuntud riidetüki näol on tegemist Jeesuse ehtsa surilinaga.
Samas säilitatakse surilina hoolikalt Torino katedraalis ning aeg-ajalt näidatakse seda avalikkusele. Viimati võis lina näha aastal 2015. Järgmisel korral peaks seda näha saama 2025. aastal.
Koostatud portaalis meiekirik.ee avaldatud artiklite põhjal.
Päisefotol: surilina avalik eksponeerimine Torino katedraalis 2015. aastal. Foto: Scanpix
