Postimees levitab Skripali kaasusega seoses otseseid valeväiteid ning näitab end taas kõige muu kui kvaliteetajakirjanduse etalonina, märgib Varro Vooglaid ühele konkreetsele intsidendile osutades.
Postimees avaldas reedel, 4. mail oma veebivaäljaandes uudise, kus vahendatakse Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) juhi väiteid, nagu oleks endise topeltagendi Sergei Skripali väidetavaks mürgitamiseks kasutatud 50-100 grammi "Novitšokki".
OPCW türklasest juhi Ahmet Üzümcü poolt New York Timesile antud intervjuus esitatud väidete esiletoomisega luuakse lugejais mulje, et nii suure koguse närvimürgi kasutamine kinnitab selle militaarset päritolu:
""Kaitse-eesmärgiliseks uurimistegevuseks võinuks vaja minna viis kuni kümme grammi, kuid Salisburys kasutati ilmselt suurt hulka, täpselt ei ole see teada. Mulle öeldi, et jutt võis olla 50-100 grammist, mis on kaugelt rohkem, kui kaitsevõimaluste uurimiseks vajalik," ütles Üzümcü päevalehele New York Times. Tema sõnul tähendab see, et selline kogus närvimürki töötati kahtlemata välja relvana kasutamiseks."
Tähelepanuväärselt lükkas OPCW ise oma juhi väited ümber, kirjutades oma kodulehel Postimehe artikliga samal päeval avaldatud selgituses:
"Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni kõneisiku sõnul ei saa OPCW 4. märtsil Salisburys kasutatud närvimürgi kogust hinnata ega ka kindlaks määrata. Tõenäoliselt tuleks kogust iseloomustada milligrammides."
Mitmed maailma suured väljaanded vahendasid kõnealuse paranduse kohe reedel. Ent Postimehes midagi vastavat ei ole, mistõttu elavad lendu lastud valeväited oma elu.
Kindlasti ei takista selline piinlikult viletsal tasemel tegevus Postimehel ka edaspidi rääkida endast kui Eesti kvaliteetmeedia lipulaevast ja lugeda samal ajal teistele moraali selle kohta, kuidas kvaliteetse ajakirjanduse ülesandeks on teostada faktikontrolli ja mitte levitada valesid.
Seejuures on ammu selge, et Postimehe puhul ei ole tegu üksikjuhtumiga. Mitte kuigi ammu saime näha sama väljakujunenud mustrit, kui Postimees kirjutas lausa juhtkirja tasemel Süürias, Douma linnas väidetavalt Süüria valitsuse poolt toime pandud keemiarünnakust kui faktist, olgugi et taolised väited on kinnitamata ning pärinevad eranditult Süüria valitsuse kukutamise nimel tegutsevatelt džihadistlikelt rühmitustelt.
Täpselt samas võtmes on pandud pandud faktina kõlama seni ilma ühegi avalikkusele esitatud tõendita süüdistus, nagu vastutaks Sergei Skripali väidetava mürgitamise eest Venemaa.
Kokkuvõttes ei ole selles kõiges midagi uut ega üllatavat. Nagu Postimees alles hiljuti oma paradigmaatilises juhtkirjas osutas, lähtutakse vähemalt välispoliitiliselt kriitilise tähtsusega küsimustes mitte niivõrd tõetaotlusest, vaid soovist säilitada ja tugevdada Eesti orienteeritust anglosaksi kilbile. Samas võtmes kirjutas Postimehe ajakirjanik Joosep Värk, nagu oleks see üksnes loomulik, et meedia valetab.
Jääb üle korrata, et selline hoiak, mis seab huvid tõest olulisemale kohale, on olemuslikult mitte ajakirjanduslik, vaid propagandistlik. Sellest tõdemusest lähtudes tuleb ka kõigesse Postimehes kirjutatusse suhtuda. Siinses repliigis osutatud juhtum vaid kinnitab, kui kergekäeliselt endale sobivaid valesid levitatakse.
PS! Lõpetuseks mainin ära veel ühe asjaolu, mis räägib Postimehe hoiakute kohta nii mõndagi. Nimelt postitasin seda artiklit kirjutades kritiseeritava artikli juurde alltoodud ekraanipildil kopeeritud kommentaari, kus osutasin, et OPCW kinnitusel on Postimehe poolt levitatud väited väärad. Ca veerand tundi hiljem oli see kommentaar kustutatud. Pärast siinse artikli avaldamist ja kustutatud kommentaarist ekraanipildi postitamist ilmus huvitaval kombel ka kommentaar tagasi.
Postimees moonutas jämedalt Objektiivis avaldatud artikli mõtet
Fookuses: meile pakutav narratiiv Süüria keemiarünnakute kohta kubiseb vasturääkivustest