Täna sai Objektiivis avaldatud minu repliik, mille saatsin eelmisel nädalal ühe lähedase isiku tungival soovitusel Postimehele, reaktsioonina vastloodud partei Eesti 200 juhi Kristina Kallase püüdlustele summutada ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel aset leidnud näotu provokatsiooni pinnalt üles kerkinud skandaali. Tähelepanu väärib aga seegi, kuidas Postimees jättis repliigi avaldamata.
Paraku jättis Postimees selle repliigi avaldamata ega vaevunud minu konkreetsetest ja korduvalt väljendatud palvetest hoolimata isegi vastama, kas mu tekst võetakse avaldada või mitte.
Minu jaoks ei ole Postimehe sellises käekirjas midagi uut ega üllatavat, ent kuivõrd enamikul lugejaist ilmselt puudub Postimehe toimetusega suhtlemise kogemus, siis toon allpool välja oma vastuseta jäänud kirjad, millega püüdsin saada oma seisukoha kajastatud – lihtsalt näiteks Postimehes valitsevast organisatsioonikultuurist.
Esimese kirja saatsin reedel kell 16.45, adresseerides selle päevatoimetaja Anna Põllule ja arvamustoimetuse liikmele Marti Aavikule:
Tere!
Pakun Postimehe veebis avaldamiseks alltoodud repliigi.
Kuna asi on ajakriitiline, siis palun andke võimalikult pea teada, kas võtate selle avaldada.
Parimat!
Varro Vooglaid
Et kirjale mitme tunni jooksul vastust ei laekunud, ent küsimus oli ajakriitiline, siis saatsin samal õhtul kell 21.09 teise kirja:
Tere!
Ma saan aru, kui te ei taha mu repliiki avaldada – see oleks isegi ootuspärane. Aga millest ma ei saa aru on see, miks ei või vähemalt vastata.
Kõike head!
Varro Vooglaid
Ka sellele kirjale ei laekunud mingit vastust. Seetõttu saatsin kolmanda kirja pühapäeval kell 10.42, lisades see kord aadressireale ka Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korvi, uue päevatoimetaja Agaate Antsoni ja Postimehe sekretäri aadressi:
Tere!
Ootan endiselt vastust, kas võtate mu repliigi avaldada või mitte.
Kohendasin teksti paarist kohast ja lisan oma kirjale uuendatud versiooni.
Usun, et olukorras, kus provokatsiooni keskne isik sõimas mind minu kõne ajal fašistiks (see on selgelt näha ka siinse video 42 minutist alates), ei ole kohatu, kui ma saaks ka teemat käsitleva Postimehe veergudel asja kohta mõned sõnad öelda.
Palun andke oma seisukohast teada.
Parimat!
Varro Vooglaid
Paraku ei laekunud ka sellele kirjale vastust. Postimehe toimetuse sõnum on seega lihtne: me mitte ainut ei avalda sinu tekste, vaid me ei pea sind isegi vastuse vääriliseks.
Nagu juba öeldud, ei ole sellises suhtumises minu jaoks midagi uut ega üllatavat. Õppisin seda käekirja tundma juba ammu ning just selle tõttu ei ole ma enam aastaid pea mitte midagi Postimehele avaldamiseks saatnud – pole lihtsalt mõtet saata, sest nii kui nii ei avaldata.
Seejuures võib vaid spekuleerida, kas Postimees jättis mu repliigi avaldamata kantuna antipaatiast minu isiku vastu või selleks, et Eesti 200 suhtes kriitilisele sõnumile mitte kõlapinda anda. Aga laiemas plaanis polegi see oluline. Fakt on see, et Postimehe niisugune käitumine tõestab ühemõtteliselt Objektiivi vajalikkust selleks, et ka domineeriva ideoloogia, võimu juures olevate ringkondade ja ka peavoolumeedia enese suhtes kriitilistel positsioonidel oleks kõlapinda.
Ma ei tea juba ammu ühtegi inimest, kes usuks, et Postimees tegutseb reaalselt vaba ja avatud meediumina, kus saavad argumenteeritud seisukohtade väljendamiseks sõna kõik soovijad. Nagu käesolev juhtumgi näitab, on tõde sellest väga kaugel. Õnneks on aga see tõde iga päevaga üha enamatele inimestele aina selgemalt nähtav.
Suhtekorraldusliku infooperatsiooni asemel vastake lihtsatele küsimustele, pr Kristina Kallas!