Juba 10. sajandil kontrollisid moslemid Alpi mäestikku ning hävitasid Põhja-Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal linnu ja kloostreid. See peatükk on ajaloos paljuski unustatud. Ülevaate saratseenide invasioonist on tõlkinud Roland Tõnisson.
Euroopas elavad moslemid, kes suurelt osalt on ka Euroopa riikide sotsiaalhoolekandeametite klientideks, leiavad, et eurooplased ja ameeriklased peavad lõpetama „ristisõja" islamimaailma vastu.
Lääne sallivuslased valavad krokodillipisaraid, tundes „valget süüd" lääne tsivilisatsiooni agressiivse mineviku pärast. Nad leiavad, et lääs peab paluma andeks kohutava ülekohtu pärast, mida eurooplased on mujal maailmas korda saatnud.
USA ja tema liitlaste tegevus Lähis-Idas, mis on aidanud kaasa Süürias, Iraagis ja Iraanis elanud iidse kristlaskonna hävitamisele, on kindlasti lääne ja ida pikkade suhete üks kõige inetumaid peatükke, ent selles loos on palju sellist, mida lääs peab endale uuesti meelde tuletama – Euroopa ei tunginud Araabiasse. Araabia ründas Euroopat.
***
Keskaega uurivad tudengid võivad üllatuda, teada saades, et moslemid kontrollisid Alpi mäestikku ja olid Saksamaa väravate all juba nii vara – 10. sajandil. Enam kui sajand pärast Charles Marteli võitu moslemite üle Tours'i lahingus (732), naasid saratseenid (nagu keskajal moslemeid Euroopas nimetati) siia, et jätkata laastamist ja külvata hirmu selles Euroopa osas.
Lugu algab enam kui 200 aastat enne esimest ristisõda (1095). Aastal 889 maabusid Al-Andalusist tulnud, pistodade ja mõõkadega relvastatud kakskümmend piraati alal, mida tänapäeval tunneme kui Saint-Tropezi lahte Prantsusmaal.
Toona kuulus see ala Provence'i kuningriigile. Need kakskümmend meest võtsid enda valdusse vana Rooma kindluse Fraxinetumi, mis asus tänapäevase küla La Garde-Freinet' lähistel. Peagi lisandus neile veel sada Andaluusia (tänapäevane Hispaania) moslemit ning kindlust kasutati järgmise saja aasta jooksul rüüsteretkedeks Provence'i, Põhja-Itaaliasse, Alpidesse ja Rivierasse. Samal ajal ründasid Euroopat viikingid põhjast ja ungarlased idast.
Pisike regioon Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi vahel sai lühikeseks perioodiks kõige põhjapoolseimaks eelpostiks Cordoba kalifaadi ja sealt ründavate džihhadistide vastu. Moslemid ründasid ja rüüstasid aastakümnete jooksul Burgundia-Dauphiné'i, Provence'i, Savoy, Piemonte, Liguuria, Rhaetia, Švaabi ja Rhone'i oru asulaid, jõudes ka Constance'i järveni praegusel Saksamaa ja Austria piiril.
Alpide läänepiirkonnast sai piraatluse tallermaa ja elu oli siin nii ohtlik, et kaubandus, liiklemine ja suhtlemine Itaalia, Saksamaa ja Provence'i vahel seiskus praktiliselt sajandiks. Igal hetkel võis oodata moslemite rünnakut. Moslemid rüüstasid mitmeid kloostreid, põletasid linnu, müüsid kristlasi orjusesse ja tapsid sadu Rooma teel olnud palverändureid.
10. sajandil oli Alpidest üleminek seotud suure riskiga saada röövitud, orjastatud või tapetud. Kui vedas, siis võis kinnivõtmine piirduda kristlastele pelgalt lunaraha maksmisega vabaduse eest.
Tolleaegsed Araabia kirjanikud nimetasid seal tegutsevaid moslemeid mudžahheedideks, ehk pühasõdalasteks. Hoolimata oma vähesest arvust suutsid moslemid tekitada suuri purustusi ja kehtestada kontrolli regiooni üle tänu sellele, et eurooplastel puudus pärast Karl Suure surma ühtsus.
Selle perioodi olulised sündmused on ära toodud allolevas:
- 890 ründasid saratseenid Nizzat ja purustasid vana püha Pontiuse kloostri.
- 904 ründasid moslemid Priolat Põhja-Itaalias, ning tapsid piiskopid Eilulfo ja Astia Bernolfo.
- 906 ründasid moslemid Acqui'd ja rüüstasid Novalesa kloostri Piemontes. Samuti ründasid Limone'i küla Piemontes ja Borgo San Dalmazzo't, purustasid kloostri ja tapsid paljud mungad.
- 908 hõivasid moslemid Susa oru Põhja-Itaalias ja rüüstasid Psalmody kloostri Prantsusmaal.
- 911 võtsid moslemid oma kontrolli alla Alpide mägedes asuvad läbipääsuteed Itaalia ja Prantsusmaa vahel.
- 916 murdsid moslemid läbi Embruni kindlustustest Provences ja tapsid Maurienne'i piiskopi ja Embrun'i piiskopi püha Benedictuse.
- 920 ründasid moslemid Valais'i Šveitsis.
- 921 tapsid moslemid suure hulga palverändureid, kes olid teel Inglismaalt Rooma. Inglismaalt ja Prantsusmaalt pärit palverändurite massimõrvad leidsid aset ka aastatel 923, 936, 939, 940 ja 951.
- 923 ründasid moslemid Marseille'id, rüüstasid püha Viktori kloostri ja mõrvasid munki.
- 929 ründasid moslemid Val Chisone'i Põhja-Itaalias.
- 931 tapsid moslemid Tours'i piiskopi Robert II.
- 931 ründas Genua laevastik koos mõningate Bütsantsi alustega Fraxinetumi, ent tulemusteta.
- 935 ründasid moslemid Aix-en-Provence'i ja purustasid Giusvalla kloostri Liguurias Itaalias.
- 935 ründasid moslemid Acqui'd Genoa lähistel. Moslemid said itaallaste käest lüüa ja nende juht hukkus.
- 936 hõivasid moslemid Pennine Alpid Itaalia ja Šveitsi vahel.
- 936 rüüstasid moslemid Ülem-Reini orgu Saksamaal.
- 939 vallutasid ja rüüstasid moslemid Genfi linna.
- 940 okupeerisid moslemid Touloni, põletasid Chur'i linna ja rüüstasid püha Mauritiuse kloostri Agaunumis, Šveitsis.
- 940-941 tõrjuti moslemid välja Susa orust Torino markii Arduin Glabrione juhtimisel.
- 942 moslemid hõivasid Nizza ja Grenoble'i.
- 942 ründas Itaalia kuningas Hugo I koos väikese abilaevastikuga Bütsantsist Fraxinetumi. Moslemid võideti, ent neid ei aetud kindlusest minema. Selle asemel sõlmiti nendega poliitilistel kaalutlustel rahuleping: Hugo sai tuntuks kui „reeturkuningas".
- 943 purustasid moslemid Savoys Maurienne'i Ristija Johannese katedraalkiriku
- 953 saatis Püha Rooma keiser Otto I munk Johannese Gorzest Al-Andaluusiasse veenmaks kaliifi lõpetama röövretked Alpidesse ja Prantsusmaale.
- 954 ründasid moslemid püha Galluse kloostrit Šveitsis.
- 954 algatas Ventimiglia krahv Guido ristiretke saratseenide vastu. Ristiretke tulemus on ajaloohämarusse vajunud, ent ilmselt ei olnud see edukas, kuna moslemid jätkasid järgmise kahe aastakümne jooksul piirkonna elu häirimist.
- 961 hävitasid moslemid mitmed külad Piemontes Montferrat's.
- 966–969 purustasid moslemid aktiivselt Alba piiskopkonna linnu ja külasid.
- 970 rüüstasid moslemid Nizza ümbruskonda ja põletasid maha püha Pontiuse kloostri
- 972 võtsid moslemid vangi kuulsa Cluny kloostri austatud ülema Mayeuli ja tema kaaslased ning hoidsid neid pantvangidena Šveitsis Le Châtelard'is. See tegu sai Itaalia ja Provencali aadlikele viimaseks tilgaks karikasse ning pani nad tegutsema saratseenide väljaajamise nimel. Püha Mayeli ja Cluny kloostri mungad jutlustasid ristisõda saratseenide vastu ning Itaalia ja Provence'i aadlikud vastasid kutsele paavsti õnnistusel ja Püha Rooma Keisririigi valitseja toel.
- 972-973 võideti moslemeid Embruni, Gapi, Riezi, Ampus'i ja Cabasse'i lahingutes.
- 973 lõid itaallased ja provanssaalid moslemeid Tourtour'i lahingus. Fraxinetum vallutati ja saratseenid aeti lõpuks ometi Provence'ist välja. See sai teoks Torino Arduino, krahv Rotbold I ja Guillaume I Provence'lase juhtimisel. Moslemite kontroll Lõuna-Prantsusmaa ja Alpide lääneosa üle lõppes.
Pärast seda avati Alpi läbipääsud taas kristlastest palveränduritele ja kaupmeestele, eluvaimu sai sisse kultuurielu ja romaani arhitektuur hakkas levima Itaaliast mujale Euroopasse.
Tänapäeval mäletatakse neid aegu vähe, ent moslemitest piraatide terror jättis Provence'i ja Piemonte elanikesse sügavad jäljed sajanditeks. Tänapäevalgi kutsutakse Fraxinetumi lähistel asuvat mäeahelikku Massif des Maures (Mauride platoo) ja Piemontes on „Saratseenide koopaks" nimetatud grott ehk Grotta dei Saraceni, kus väidetavalt kummitab. Vinchio linnas mälestatakse ja taaslavastatakse Acqui lahingut. Linna nimi on tuletatud itaaliakeelsest verbist „vincere," mis tähendab „võita." See on viide võidule saratseenide üle aastal 935.
Väärtuslikumad kaasaegsete poolt kirja pandud allikad tolleaegsete sündmuste kohta on Cremona Liutprandi poolt kirja pandud „Antapodosis" ja Reims'i Flodoardí i kroonika.
***
Seega – kes ajalugu ei mäleta ega sellest õpi, elab olevikuta ja veel enam – tulevikuta. Meie Euroopa on täis tuhandeid Fraxinetumi sarnaseid sillapäid. Erinevalt meie eelkäijatest ei olegi meil vist karikat, kuhu tilgad langeda võiksid.
Veebiportaalist „This is Christian Europe" tõlkinud, ees- ja järelsõnaga varustanud Roland Tõnisson.