Abielu on sedavõrd oluline traditsiooniline institutsioon, et selle muutmine ei saa olla paari „progressiivse" partei eralõbu. Abielu ümberdefineerimiseks ei piisa perekonnaseaduse kui madalama astme õigusakti muutmisest – muuta tuleks põhiseadust. Konservatiivide kohus on öelda, et põhiseaduse mõtet eirav perekonnaseaduse muutmine ei ole siduv ja sellest ei saa samasoolistel paaridel tekkida õigustatud ootust, justkui riik peaks tunnustama nende kooselu abieluna, kirjutab Veiko Vihuri.
Vaiksel Laupäeval avalikustatud koalitsioonilepingust selgub, et Reformierakond on otsustanud oma vähematele partneritele vastu tulla ja asuda üheskoos abielu institutsiooni lammutama. See on äärmiselt alatu, sest abielu määratlemine ei olnud äsjastel valimistel üldse teemaks ja valijate mandaati selleks ka ei ole. Reformierakond midagi niisugust ei lubanud ja tema partnerid Eesti 200 ja sotsid esindavad vaid väikest osa valijatest.
Alatu on see ka seetõttu, et alles mõne aasta eest sõdisid progressiivid küünte ja hammastega vastu rahvahääletuse läbiviimisele abielu küsimuses. Siis väideti valelikult, et mitte keegi ei taha abielu määratlust muuta ja see ei olevat üldse oluline teema, mida peaks rahvahääletusele panema. Tegelikult tahtsid nad ära hoida olukorra, et rahvas paneb abielu küsimuse pikemaks ajaks lukku, toetades abielu defineerimist üksnes mehe ja naise liiduna.
Tuletan veel kord meelde Kaja Kallase sõnu, mida ta kirjutas alles septembris 2020: „Kõige pealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse §1 lg 1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea ühtegi poliitilist jõudu Eestis, kes sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset."
Nende sõnade valelikkus kisendab täna Eesti rahvale näkku.
Abielu on sedavõrd oluline traditsiooniline institutsioon, et selle muutmine ei saa olla paari „progressiivse" partei eralõbu. Lõppude lõpuks sätestab põhiseaduse 27. paragrahv: „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all." On selge, et siin on mõeldud ühtlasi abielu, sest järgmises lõikes on juttu abikaasadest („Abikaasad on võrdõiguslikud").
Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne (2002) ütlebki selge sõnaga: „Abielu all, mille kaitse tagavad PS § 27 lg 1 ja EIÕK art 12, peetakse silmas traditsioonilist mehe ja naise abielu (vt PKS §1; EIÕK otsus Cossey vs. Ühendkuningriik, 27.09.1990)."
Seega ei piisa abielu ümberdefineerimiseks lihtalt perekonnaseaduse kui madalama astme õigusakti muutmisest – muuta tuleks põhiseadust. Koalitsioonileppesse on aga kirjutatud: „Muudame perekonnaseadust selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel." Praegu kõlab perekonnaseaduse 1. paragrahv järgmiselt: „Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel".
Tõsi, tänapäeval on laialt levinud õigusnihilism, mis väänab vajadusel õigusnormide mõtte ja tähenduse vastupidiseks. Siiski, kuitahes kurikaval väänamine ei saa luua uut õigust. Kui põhiseadus eeldab traditsioonilist, mehe ja naise vahel sõlmitud abielu, siis ei saa kuitahes kõverad tõlgendused legitimeerida muude kooseluvormide pidamist abieluks. Kommenteeritud väljaande kohaselt kuuluvad kooselu muud vormid § 26 kaitsealasse (2002, lk 246).
Kui koalitsioon peaks perekonnaseaduse muutmise läbi suruma, sidudes selle usaldushääletusega (nii saab vältida opositsiooni obstruktsiooni), siis on tegemist mitmekordselt ebademokraatliku sammuga. See tähendaks, et abielu väärastamise plaan surutakse läbi ilma valijate mandaadi ja ühiskonna toetuseta ning samuti ilma normaalse parlamentaarse menetluseta, kõigist teerulliga üle sõites. Täpselt nii talitati 2014. aastal kooseluseaduse puhul. Toonase lõhestamise haavad ei ole veel praegugi kinni kasvanud. Muide, kooseluseaduse rakendusaktid on samuti kavas Reformierakonna heameeleks vastu võtta.
Konservatiividel ei jää muud üle kui mobiliseerida progressiivide nurjatu plaani vastu nii suur osa ühiskonnast kui võimalik. Lõppude lõpuks oleme praegu riigi ja rahvana väga keerulises majanduslikus ja julgeolekuolukorras. Kas tõesti pole valitsusel millegi muuga tegeleda kui traditsioonilise abielu lammutamisega, mis ärritab väga suurt osa ühiskonnast?
Konservatiivide kohus on öelda, et põhiseaduse mõtet eirav perekonnaseaduse muutmine ei ole siduv ja sellest ei saa samasoolistel paaridel tekkida õigustatud ootust, justkui riik peaks tunnustama nende kooselu abieluna. Seega on mõne järgmise valitsuse ajal võimalik võimalik perekonnaseaduse praegune sõnastus taastada.
Loodava vasakliberaalse koalitsiooni sotsiaalne ja kultuuriline hävitustöö meenutab oma haardelt 1940. aastal riigivõimu usurpeerinud kommunistide püüdlusi. Ainult et kommunistid ei tõtanud abielu ja perekonda ümber määratlema. Tänased vasakradikaalid ja vasakliberaalid on palju hullemad revolutsionäärid.