Karlovasi linn Samosel. Foto: Aldo Maksimov

Ajakirjanik Aldo Maksimov annab Objektiivi lugejatele ülevaate Samose ja Kreeka olukorrast Türgi poolt mahitatud rändesurve all.

2020. aasta on meie kodusaare Samose ning selle inimeste jaoks olnud ülimalt katsumusterohke – kannatused ja alatine küsimus “miks”? Alustades Türgi agressiooniga veebruaris, koroonaga kevadest saadik, ning maavärinaga 30.10.2020. 

Kõige selle juures on tavainimese seisukohast muidugi valusaim see proosalisim. Tõik, et turismihooaeg oli nullilähedane. Kakskümmend protsenti tavapärasest viimase kümnendi keskpärasest aastast.

Toon kirvenäite. Mu sõbra restorani hooaja (aprilli keskpaik – oktoobri keskpaik) käive all rannakülas 2004 oli 115 000 eurot, aastal 2008 (enne krahhi) 145 000, kriisi haripunktis 2011. a oli see 80 000 ning uueks normaalsuseks saanud argiaastal 2018 ca 75 000. Need ei ole turismirajooni restorani kohta üldse suured numbrid.

Aastal 2020 oli aga tal keskmiselt kaks kuni neli lauda õhtul ehk hooaja käive u 30 000. Rent aga on kokku 6000, koka palk 8000, toorainest ja muust ei hakka rääkimagi. Siin ei ole enam äri. Tegutsetakse suuresti inertsist.

Kuid ma näen pildil kahte head seika. Esiteks polnud kuuma suve arvestades sedakorda Samosel ühtegi suurt metsatulekahju, koos sellega oleks olnud täismäng. Pritsumehed muidugi teevad tule ennetamiseks ka suurepärast tööd. 

Ega igal aastal polegi suurt laastavat tulekahju. Aga võttes arvesse, et Samos on 3300 tunniga aastas Euroopa kõige päikselisem koht (ühtlasi järelikult üks kuumemaid) ning Kreeka rohelisemaid saari suurte metsamassiividega, siis on tulekahjude oht sellest johtuvalt enam kui ilmselge.

Mis juhtus migrandiäriga?

Kuid jõuame teise positiivse seigani. Migrandid ja pagulaslaager saare idaosas, pealinna Vathi kohal. Kui 2019. aasta keskel kerkis pagulaslaagri sees ja ümber elavate inimeste hulk 9500-ni, siis tänaseks on migrantide arv langenud ligikaudu 6000ni. Ning loota on, et tuhat-kaks liiguvad veel lähiajal minema: nii edasi kui tagasi. Kreeka maksab tagasiminejatele 2000 eurot peo peale. 

Miks on migrantide arv langenud? Esiteks pani Türgi varakevadine agressioon piiri kinni veel enne kui koroona kaela sadas. Oli suur õnn, et peaaegu kõik Euroopa riigid valitsuse ja peaministrite tasemel avaldasid Kreekale toetust (halvaks erandiks oli Soome peaminister Marin, sellal kui president Niinistö kreeklasi toetas) oma piiri kaitsmisel ning osa riike saatis siia ka reaalselt abivägesid (Ungari, Austria, Slovakkia, Hispaania).

Teiseks suunas ka Türgi migrandivoogusid pigem maismaa piirialadele, sest äritegevus merel soikus. Kuna Kreeka piirivalve tõrjus reaalselt aluseid merelt tagasi, siis see transiit ei tasunud ennast ära. Odavam ja mõistlikum oli avaldata survet maismaal.

Kolmandaks ei leidnud türklased enam piisavalt toetust inimõigusorganisatsioonidelt, nad ei saanud toetuda ka Frontexi praktikale. Inimõiguslaste hääl meremigrantide kaitseks sumbus ning lääneriikide toetus kuulus pigem iseseisva riigi piirivalve toetuseks. 

Kui kreeklased eskortisid sõjalaevadega pagulaslaevu Türgi vetesse tagasi, siis suurem osa Euroopast pigem plaksutas. Vaid Soome, Rootsi, Saksamaa (osaliselt), mitmed humanitaarorganisatsioonid ning väike osa poliitikuid protesteerisid. Kreeklasi see (õnneks) ei mõjutanud. 

Kohalik elanik, Kreeka kodanik on samuti inimene ning väärib inimväärset elu – selle tõdemuseni jõudmiseks läks ka siseriiklikult pea kaheksa aastat. Nüüd ehitatakse moodsamat hotspotti pealinnast veidi eemale ca 4000 pagulasele.

Kreeka filotimo (loomuomane külalislahkus) nägi kaheksa aastat seda “tänu”, mida migrandid endaga kaasa tõid. Laastatud maa, põletatud ja roojastatud kirikud, rikutud põhjavesi, majadele ostetud turvasüsteemid, lukud.

Küünilised humanitaarorganisatsioonide värbajad

Nii nagu immigratsioon on äri, on äri ka inimõiguslaste organisatsiooni tegevus. See küllap on kordades suurem äri kui pagulaste mahitamine ühe piiri äärest ELi piirile. 

Olin abikaasa sünnituse tõttu augustis kolm ööd Vathi suurimas hotellis ja istusin erinevatel kellaaegadel Belgia, Hollandi ja Prantsuse värbajate kõrvallauas, kes mahitasid inimorganisatsioonidesse tööle noori kreeklasi, ka skandinaavlasi, sakslasi. Nende argumentatsioonist jäi kõlama sügav kahjutunne, et migrante piisavalt peale ei tule, kuna politiika on merepiiri kinni pannud. Nii võib ka inimõiguslaste toiduahel sööti jääda. Kuulasin ja mõtlesin, et… Ma olen paljunäinud inimene, aga see oli asi, mida ei usuks selle toores realismis – kui poleks kõrvalt kuulnud.

Värbamisega tegelesid küünilise moega 50–55-aastased meesterahvad, nagu öeldud, Kesk-Euroopast, keda õhtuti ma nägin araablaste kokkusaamispaikades, vesipiibukohvikutes aega veetmas endast poole nooremate kolmanda ja neljanda maailma pagulastega. 

Märkimisväärne töö ning võib vaid ette kujutada, mida kõike veel. Kui näete 50–60-aastaseid turksete rahakottidega mesimagusaid Belgia-Hollandi-Saksa onusid öösel 20–30-aastaste Mali, Eritrea, Nigeeria näitsikute ning 15–20-aastaste Bangladeshi ja Süüria poistega kanepit tegemas ja õlut joomas, siis pole eriti palju ettekujutusvõimet vaja. Ning lisaks makstakse sulle kõrget palka.

Aga see selleks.

Migrante viiakse praegusel ajal vähehaaval Samoselt, Lesboselt, Leroselt ja mujalt ära. Mitte piisava kiirusega, kuid osade poliitiliste jõudude (ka peaministripartei) eesmärk on saared tühjaks teha. Lootust on.

Saksamaa, Soome ja veel mõned riigid on valmis migrante vastu võtma. Teatavasti on teatud sihtriikides tekkinud juba arvestatavad kommuunid, diasporaad, nii et kui illegaal jõuab Euroopas pagulase staatusse, siis ühel päeval ühineb ta niikuinii oma sihtriigi diasporaaga. Ta ei jää Kreekasse, Itaaliasse ega lähe Eestisse, Lätti, nagu me teame. 

Hotspot ja migrantide logistika saarel

Kuid nüüd sellest, mis artikliks tegeliku tõuke andis. Meie elame Samose saare lääneosas (täpsemalt edelas), mille administratiivkeskuses on ülikooli- ja sadamalinn Karlovasi meist 15 km kaugusel, põhjarannikul. Karlovasi on niisiis Lääne-Samose pealinn, ehk Samose administratiivselt tähtsuselt teine linn.

On juba kolm aastat arutatud migrandibaasi laiendamist Lääne-Samosele, eelkõige Karlovasi. Etteruttavalt olgu öeldud, et see pole õnnestunud ja tänaste tendentside taustal vaevalt et enam teravalt päevakorda kerkibki.

Aga aastatel 2018–2019 ja veel eelmisel talvelgi kostus sellekohaseid plaane. Sest pagulased puhtfüüsiliselt ei mahtunud enam Vathisse ära.

Vathi on Karlovasist ca 35 km kaugusel. Veel lähemal Vathile on Ida-Samose teine sadamalinn – Pythagoreio – see on ca 15 km kaugusel ning paikneb saare kaguotsas. Koht, kus Kleopatra ja Marcus Aurelius omal ajal puhkamas käisid. Sealsest sadamast algab laevaliin Dodekaneesidesse, läbi Kosi ja Rodose Kastellorizo ja Karpathoseni.

Pildil Samose pealinna pagulaslaagri territooriumilt välja jääv alumine osa. Aafrika tsoon IV. Foto: Aldo Maksimov

Kuid Pythagoreio (endine Tigani) elanikud, kes ennast – üsna õigustatult, saare koorekihiks peavad, on osanud oma elukeskkonda kaitsta nii, et sinna pagulased ei jõua. Ma ei tea, kuidas nad rajalt maha võetakse, aga seal läheduses on kaks sõjaväeosa ning ma oletan et illegaalidele antakse soovitusi, mida on võimatu eirata.

Veel on põhjarannikul Vathi ja Karlovasi vahel Kokkari. Suur turismiküla, kuhu pagulased ka teretulnud ei ole ning see jääb alla 10 km pealinnast. Sealses linnapildis sa neid valdaval juhul ei näe, talvel võibolla eksib mõni sinna ära. 

Kokkari allikatest muuseas on tänapäeval veetud Vathisse värske vee süsteemid. Põhjavesi Vathis teadupärast on migrandilaagri tõttu rikutud. Põhjavesi, turvalisus, elukeskkond, turism, miljöö. Kõik on läinud. Aga linn on ilus, endiselt. Loodetavasti taastab ta oma hiilguse, sest nagu teame, ei kaotanud Egeuse saared oma nägu, kultuuri ja hiilgust ka Ottomanide 450 aastat kestnud ikke all.

Uus, nö moodne hotspot on rajatud samuti saare idaossa, see on Mytilinoi küla lähedal Zervous. See jääb Vathist vähem kui 10 kilomeetrit saare siseosa suunas, sama tee viib välja Chorasse ehk lennujaama lähedale. Kohalikud elanikud on muidugi šokis, aga Samose kontekstis on tegu suhteliselt mõistliku kompromissiga. Jõhkralt kõlab, aga nii see on.

Soojakutest ümber ehitatud majakesed Zervou hotspotis muide on ehitatud Türgis… 

Geniaalsed põhjendused

Pagulaslaager Vathi kohal (nii nagu ka Moras Lesbosel, Lakki Lerosel jmt) on seal olnud umbes kaheksa aastat. Igal aastal põletavad sealsed asukad laagrit siit ja sealt, kokku 5–6 suuremat vahejuhtumit aastas. 

Alati on põleng ette teada ning vähemasti Samosel seetõttu pole kunagi olnud inimohvreid, kuigi tuli on olnud laastav. Peamine motivatsioon on saada paremad elamistingimused.

Vathi ärid on seega kriisijärgsel ajal (silmas peetud aastatel 2009–2012 “ülemaailmse” Kreekast alguse saanud majanduskriisi) ehk ainsad siin saarel, mis on kasu saanud pagulaslaagri asukate taskutest, nende igapäevavajadustest. Mitte ainult kohvikud ja poed, vaid ka kõiksugu teenused, tõlgid, juristid, mida iganes.

Kohalikud Samose sotsid ja liberaalne klikk (neid pole palju, aga neid on) kippusid lausa rõhutama, et migrandilaager turgutab saare äritegevust. Unustades ära, et Vathis on turism selle tõttu täiesti välja surnud ning hotellid on juba lagunemisfaasis.

Kui aga 2018. aastal hakkas saare idaosast kostma jutt, et Vathi tahaks nagu migrandisurvet hajutada, mingi osa kontingendist Karlovasiga ära jagada, siis selleks pöördumiseks oldi valmis. 

Karlovasi meer Alexandros Liberis vastas suuremeelselt, et Lääne-Samos on nõus ohverdama oma materiaalse heaolu. “Oleme nõus sellega, et Vathi ärid jätkuvalt tänu hotspotile teenivad märkimisväärseid summasid ning hoiavad oma ärisid üleval. Me katsume siin ise endaga hakkama saada. Tänan, aga ei.”

Nii langes ära ka Ida-Samose ja kogu Samose võimu üks uitmõtteid panna migrandid elama Karlovasi, Marathokampose ja Kontakeika, Lakka tühjadesse majadesse. See plaan kukkus läbi ja ega ma ei kujutakski ette, kuidas see ilma kodusõjata oleks õnnestunud. Polekski. 

Türgi ja uued olukorrad võivad pakkuda uusi üllatusi

Seega, Samose idaosa ohverdas oma materiaalse heaolu, äride käibe nimel.

Nüüd jääb vaid loota, et Kreeka riigi, kohaliku võimu sirgeselgsuse ning Saksamaa jt ühisel pingutusel tehakse saarte hotspotid tühjaks. Saared säilitavad oma näo, puhtuse ja kultuuri ning multikulti UUE MAAILMAKORRA edendajad nagu Saksamaa, Rootsi ja Soome saavad jätkata rahva poolt valitud võimu toel eksperimenti oma rahva välja suretamiseks.

Üks asi on ebaselge siiski ka Kreeka merepiiril. Kuna jätkuvalt kestab mere suletus koroona tõttu, siis eks ole huvitav näha ka seda, mis muutub siis, kui eriolukorrad lõppevad, Türgi ja Erdoğan taas aktiviseeruvad. Milline on illegaalide rändesurve Covidi-järgses situatsioonis, kui sellist enam tulebki? Tuleb olla üllatusteks valmis.

Autor on pika staažiga ajakirjanik, nüüd ka kirjanik, kes elab Kreekas ning peab Egeuse mere ääres Samose loomekodu- ja puhkemajasid. Alate käesoleva aasta novembrist hakkas ta juhtima ka MTÜ Meedia Uurimise Keskust.