Pilte Samose saarelt peale maavärinat. Foto: Aldo Maksimov

Perega Samosel elav ajakirjanik ning loomekodude ja puhkemajade pidaja Aldo Maksimov teeb Objektiivile reportaaži oktoobri viimastel päevadel Samose saart ja Ida-Egeuse mere piirkondi räsinud maavärinast.

Ülemöödunud reedel (30.10) kell 13.51 toimus suur – erinevail andmeil 6,7-7,0-magnituudine maavärin Egeuse meres, Samose saarest pisut põhjas, Türgi ranniku embuses. 

Täpsemalt oli see Samose põhjarannikul Agios Konstantinose rannikukülast 19 km põhja/kirde poole. Epitsenter oli küll Samosele lähemal kui Türgile, ometi kandis suuremaid kahjustusi ning ka inimohvreid Smürna (tänapäeval Izmir), kuna seal on kaugelt rohkem kahtlase kvaliteediga korrusmaju. Samosel peamiselt ongi kahekordsed majad, pealinnas ka pisut kõrgemaid hooneid.

Kui neid ridu kirjutan, on teadaolevalt ohvrite arv Türgi poolel 60 ning Samosel 2. Türgis on ligi tuhat vigastatut, Samosel paarkümmend. Türgi poole numbrid võivad veel pisut muutuda. 

Hakkasin kokkuvõtet kirjutama sellepärast, et Eesti peavoolumeediat endiselt kõnetab peamiselt gay-temaatika ning Covid-19. Nüüd ka Trump ja Helme. 7-magnituudine maavärin oli Delfi esilehelt kadunud juba eelmise laupäeva pärastlõunaks ehk päev pärast õnnetust. Ainus, kes suvatses uudist uute numbritega värskendada, oli ERR.

Reedel 30.10.2020 kell 13.51 toimus suur – erinevail andmeil 6,7-7,0-magnituudine maavärin Egeuse meres, Samose saarest pisut põhjas, Türgi ranniku embuses. 

Meie pere oli maavärina hetkel tagasiteel koju Karlovasi sadamalinnast Samose põhjarannikul, täpsema asukohaga loodes. See jääb maavärina epitsentrist ca 33-34 km kaugusele. 

Kõige enam kannatada saidki Samose põhjaranniku kaks linna – Karlovasi ja pealinn Vathi. Nende vahele jäävad väiksemad kohad nagu Kokkari, Agios Konstantinos, Konteika niisamuti.

Karlovasis langes sisse Panagia Theotokou jumalaema kiriku terve üks sein, alkoov ning lagi. Paarkümmend maja sai tõsisemalt kannatada, osa seinu kukkus sisse. Paljud väiksemad küladevahelised teed muutusid varingute tõttu läbimatuks. Karlovasi ja Marathokampose vaheline tee (15 km) oli napilt läbitav.

Ενα μικρο video απο την μεγαλυτερη κτιριακη καταστροφη του νησιου…η καταρευση της μητροπολης του Καρλοβασου της Σαμου…

Posted by Nikos Chatziiakovou on Sunday, November 1, 2020
Nikos Chatziiakovou droonikaadrid maavärinas oluliselt purunenud Karlovasi jumalaema kirikust – Panagia Teotokoust. Allikas: Facebook

Õnneks oli meie auto kiirus maavärina hetkel madal, linnast lahkumisel kitsal teel ilmselt 35 km/h. See hoidis ära võimaluse kogeda sedavõrd tugevat maavärinat maanteel ja tippkiirusel. Poleks loomulikult tahtnudki. Seisteski oli tunne ebamaiselt võigas.

See kogemus siiski andis mõtteruumi võimalusele, mis tunne on näiteks 7,5 või 8-8,5 magnituudine maavärin seisvas autos. Usun, et 7,5-ga oleks kõigutamine olnud  kõvem, ettearvamatum ja autot lõhkuvam (auto oleks ehk liikunud ka), kuid 8-8,5-ga oleks see paisanud juba auto ümber, seinad, puud ja majad oleks teele purunenud.

Siiski, ka selle maavärina tugevusega (erinevate allikate järgi 6,7-7,0) oli just meie auto taga ja ees müüride varingud. Meil vedas ja autol vedas. Muuseas, ennem seda olime peatunud 15 min üsna spontaanselt Hyundai teeninduses ja 5 min toidupoes. Vastasel juhul olnuksime mägedes kiviaedade vahel, 300 m kõrgusel merepinnast kiirusega 60 km/h.

“Meie pere oli maavärina hetkel tagasiteel koju Karlovasi sadamalinnast Samose põhjarannikul, täpsema asukohaga loodes. See jääb maavärina epitsentrist ca 33-34 km kaugusele,” kirjutab Aldo Maksimov. Autori foto.

Püüdsin helistada emale, kes elab Karlovasis (üsna selle pooleldi kokkukukkunud kiriku lähedal), mis ei õnnestunud ning seejärel püüdsin kätte saada Dorist, kel kellaaja järgi oli koolijärgne aeg. Dorise sain kätte, ta selgitas erutatult, et tema kõrval Marathokampose parklas oli koolibuss peaaegu õhku tõusnud. Hirmul ja põnevil, võiks öelda.

Kodus oli kõik justkui korras, mõned pildid vaid maha kukkunud, põrandalamp pikali. Isegi maitseainete purgikesed seisid ilusti köögiriiulitel. Kummaline, sest all mere ääres Kampose poes oli kogu kraam põrandal.

Hiljem olen mõistnud, et hooned, mis on ehitatud pärast 1904. aastat (mil Samosel oli viimane sedavõrd tugev maavärin) on pea kõik ehitatud tugevalt, vastavalt maavärina ohunõuetele (muidu ei tohigi ehitada ametlikku hoonet). Hooned sisaldavad metallkonstruktsioone.

Isegi meie küla suur Agios Antoniose kirik (rajatud alles 1915. a paiku) on tugeva metallkarkassi “sees”. Mida aga ei saa öelda mõnede vanemate Karlovasi kirikute kohta. Seal oli mitmes olulisi purunemisi.

Meie kodumaja on niisamuti raudsõrestikus. Näha seda muidugi ei ole. Lisaks on meie uste alkoovidest näha, et need on tugevad, seina paksus on 60–65 cm. Müüris, seinas murdekohti näha ei ole. Külas me näeme praegu peamiselt mahakukkunud krohvi, paiguti on sisse kukkunud kiviaiad ja -müürid.

“Külas me näeme praegu peamiselt mahakukkunud krohvi, paiguti on sisse kukkunud kiviaiad ja -müürid”, kirjeldab Aldo Maksimov. Autori foto.

Mujal, Karlovasis on niisiis purunenud maju, niisamuti Vathis. Karlovasis kohaldati kaks suuremat hotelli poole päevaga kriisiabi majutuseks, seda umbes paarisajale inimesele, 70–80 perele. Inimesed muidugi aitavad üksteist nii kuis saavad, on korraldatud rahakogumine ja toidu ning riiete jagamine. Ka pakkus Kreeka igakülgset päästeabi Türgi poolele, kus käivad endiselt elavate otsingud majade rusudest.

Vathis jäid kitsal tänaval langeva maja müüride ja rõdu alla kaks gümnaasiumiõpilast – Kleopatra ja Aris, 17- ja 15-aastased noored. Muidu Samosel inimohvreid polekski. Väga õnnetu juhus ses mõttes. 

Maavärin sai endale ohvrid ja näod, traagika tervele kogukonnale. Mitte eluõhtul vanaema-vanaisa kokkuvarisevas majas, vaid noored, elujõus suurte unistustega lapsed… 

Milline on purustuste hulk väiksemates põhjaranniku külades, seda päris täpselt praegu ei teagi. Kirjutamise hetkel on sündmusest möödunud neli päeva ning inimesed elavad alles ettevaatlikult oma turvatsoonis ja uute järeltõugete hirmus.

Oleme pidevas järeltõugete virvarris. Iga 5–10 minuti tagant on mingi tõuge, mu emal Karlovasis, ta ütles, WC-peegel ja vitriinkapp väriseb peaaegu kogu aeg, lakkamatult. Maa sees on mingi vibratsioon, pidev võbin. Samose uudises mainiti, et reedel 13.51-järgselt kuni hommikuni mõõdeti 60 maavärinat vahemikus 3–5 magnituuti. Üks neist 5,3 magnituuti. Viskas korra põlved võbelema, pooled inimesed käpuli.

Pühapäeval ja esmaspäeval oli kokku neli-viis maavärinat vahemikus 3,8–4,8, väiksematest rääkimata. 

Teisipäeva lõunaks, neli ööpäeva pärast esimest suurt tõuget, on registreeritud ca 180 järeltõuget.

Teadlased on ennustanud, et umbes sama tugev järeltõuge (ennustatavalt 6,4–7,1) tuleb 90% kindlusega. Aga kas kohe, tunni pärast, nädala jooksul või isegi kuu aja pärast, seda meile ei ennustata. Kuid nagu tõenäosus näitab, tuleb see kindlasti.

Sellest tulenevalt istuvad inimesed suurema osa ajast tänavail. Vähemasti esimestel päevadel. Meie kodu lähedases parklas oli nädalavahetuse pärastlõunal ja õhtul paarkümmend inimest, nagu väike simman. Lapsed, mänguasjad, mängud, söögid-joogid. Pimedas mindi siiski kodudesse.

Kuid õhtul tulnud uute korralduste järgi soovitati inimestel koonduda madalamal maal lagedas paigas olevatesse laagritesse. Seal inimesed magasid laagris, telkides, autodes ning tugevas tuletõrjujate hoones. Seal oli supiköök, soojad joogid, abi, õlg-õla tunne.

“Magasime all korrusel diivanil risti nagu sprotid konservis, tugitoolid pikemate inimeste jalgade all, pead seina pool ning kõik välisukse lähedal. Terrassil valmis riided, jalanõud, pleedid, dokumendid, spordikott eluks vajalikuga.” Autori foto.

Meie otsustasime koju jääda. Maja on meil hea ja ega kahe väikse lapsega taha väga massidesse minna, ajad seal teiste une ära niiviisi. Samuti oli korraldus pigem soovituslik. Kreeklased, uskuge või mitte (mida ka Covidi reeglite täitmine näitas) on sellistes asjades väga kohusetundlikud ja alluvad.

Magasime (ja magame siiani) all korrusel diivanil risti nagu sprotid konservis, tugitoolid pikemate inimeste jalgade all, pead seina pool ning kõik välisukse lähedal. Terrassil valmis riided, jalanõud, pleedid, dokumendid, spordikott eluks vajalikuga.

Marionil ja Dorisel on telefonis seismoloogilised äpid, mis minutilise viitega näitavad toimunud maavärina lokatsiooni ja tugevust. Algul ei lasknud see magama jääda, Marion magaski kehvasti, aga mina Dorisega küllalt normaalselt. Nüüd magame küllalt hästi.

Esimesel öösel, korra, kell 7 läbi hommikul, ärkasime jõulise tõuke peale. Kuna aga uusi raputusi ei järgnenud, suutsime uuesti uinuda. Mul oli juba hommikumantel ühes ja Dorise jalg teises käes…:)) See värin hommikul aga oli 4,7 magnituuti.

“Kui nüüd nii tohib öelda tohib – siis oli õnn, et epitsenter sattus Samose külje alla, mitte Rodose, Kreeta põhjaranniku või Thessaloniki lahte. Inimohvreid olnuks seal kordades rohkem, hävitustöö mastaapides suurem.” Autori foto.

Kreeka kuulutas reede õhtul välja Samose eriolukorra, mis kestab 30. aprillini. Miks nii kaua, ärge küsige. Koheselt saabus saarele tervishoiuminister, laupäeval peaminister Mitsotakis.

Kui nüüd nii tohib öelda tohib – siis oli õnn, et epitsenter sattus Samose külje alla, mitte Rodose, Kreeta põhjaranniku või Thessaloniki lahte. Inimohvreid olnuks seal kordades rohkem, hävitustöö mastaapides suurem.

Enamus maju Samosel on kahekordsed, üksikud kolmekordsed. Linnades on mõned neljakordsed majad, on viie-kuuekordseid üksikuid hotelle pealinnas ja Karlovasis. Kuid need on ehitatud juba uuemal ajal, 1980ndatel ja hiljem, seega üsna eeskujuliku kvaliteediga. Mida ei saa kindlasti öelda Izmiri paljude kortermajade kohta.

Samose koolides õpetatakse lastele vähemalt kord aastas, mida teha maavärina hetkel. See aitab kindlasti. Doris ütles juba ammu, et teab, mida teha; tuleb varjuda metallist konstruktsiooniga koolilaua alla ja kui esimene hoog on möödas, siirduda õue, kooli spordiväljakule.

Samose vaateid. Foto: Marion Maksimov

Meie “jääme ootama” niisiis teist ja loodetavasti viimast tugevat järeltõuget. Loodame, et seejärel lõpetab saatus – vähemalt selleks aastaks – Samose nuhtlemise. 

Oli Türgi talvine agressioon, illegaalsete migrantide põletus-, röövimis- ja vägivallaaktsioonid pealinnas Vathis, Covid-19 hävitas inimeste töö ja hooajalise äri turismisektoris ning nüüd siis saabus maavärin. Mida veel? Meteoriit?

Nüüd olen lugenud artikleid, uurimusi selle kohta, kuidas maavärinat ja (eriti) järeltõukeid ennustada looma- ja linnuriigi pealt. Olen hakanud jälgima linde, et kas nad on külast, meie elupaikade lähedalt lahkunud või alles. Sest madude liikumist ma ei suuda jälgida, mõistetavalt.

Ka koerad-kassid pidid kummaliselt käituma. Võin öelda, et kassid mitte sugugi, aga koer on küll väga imelik. Küllap see võbin, kõikumine ja elektromagnetväli häirib tema psüühikat vägagi. Noorest kepsakast koerast on ajutiselt saanud alandlik ja kartlik tuhvel.

Oleme nüüd jätkanud oma tavapärast elu. Aias on vaja natuke tööd teha, homme tuleb Karlovasi minna arveid maksma ja paki järele minna. Doris peaks praeguse seisuga neljapäeval kooli minema. Meie aga ootame kannatamatult, millal tuleb töömees aknaid-uksi parandama ja teisele korrusele uut akent parandama. See projekt algas juba enne maavärinat; praegu, ma kahtlustan, on meistril käsil palju avariitöid.

Eile, esmaspäeval käisime aga sõber Stavrosega üle vaatamas kirikuid, kloostreid ja abihooneid, mida kasutada ühtede plaanitavate filmivõtete jaoks. See aga on hoopis teine jutt.

Pühapäeval olid Vathis matused. Kell 15 viidi Klairi ja Aris saare pealinnas sadade koolikaaslaste ja lähedaste kõrval Agios Haralampose kirikust viimsele teekonnale. Tüdruk oli meie külast, Marathokamposest…

Loodusel on vahest midagi öelda. Püüame mõista, mis need asjad on. Seda mõista, aru saada ja võibolla ka leppida. 

Autor on Kreekas Ida-Egeuse meres Samose saarel endine ja natuke ka praegune ajakirjanik, kes peab nüüdsel ajal saare edelaosas loomekodu ja puhkemajasid.