Vaadates veel kord tagasi aastavahetusel Kölnis ja mujal aset leidnud sündmustele, nendib kolumnist Roland Tõnisson, et illegaalidel ei ole ühtegi põhjust suhtuda austusega ühiskonda, kes enda eest ei seisa. Ainult põliselanike julgus ja tahe kokku hoida saadab džihadistile sõnumi, mida ta mõistab.
Saksamaal ja mujal Euroopas toimunud seksuaalvägivald hoiab inimeste meeli ärevil. Ometigi on inimloomusele kaasa antud võime harjuda ning kohaneda muutunud tingimustega. Ilmselt ei ole sellised juhtumid peagi enam väärt uudisekünnist ületama. Nii on juhtunud Rootsis, kus immigrantide poolt sooritatud grupivägistamised on saanud argielu lahutamatuks osaks ning sellega ollakse tõesti harjunud. Ilma Eesti sallivusekspertide soovitustetagi.
Ilmselt harjume peagi ka sellega, et Lääne-Euroopa kaitsestruktuurid ei ole enam kaugeltki oma ülesannete tasemel. Vähe sellest, et uusaasta ööl ei suutnud sakslased kaitsta olulist kultuurimälestist, pea 900 aastat vana toomkirikut, olid sakslased võimetud kaitsma oma kodanikke oma enda maal. Immigrandid häirisid teadlikult Kölni katedraalis kell 18 alanud vana-aasta õhtu teenistust. Pühakoja pihta tulistati ilutulestikuga koguni sedavõrd, et võis karta paanika puhkemist kirikuliste seas. Inimesed jäeti vägivallatsejate meelevalda, kuigi toimus rünnak meie kultuuri ja identiteedi, vabaduse ja õiguse vastu olla oma maa peremees. Kölni katedraalis teeninud piiskop, vaimulikkond ja kirikurahvas said suure alanduse osaliseks, ründajad aga pääsesid karistuseta. Ja ikka veel räägitakse sellest, et immigrantide pahameele on põhjustanud sakslased oma rassismi ja hoolimatusega illegaalide vajaduste suhtes.
Kui kella 19 paiku oli saanud selgeks, et korrakaitseorganid ei suuda märatsevaid immigrante ohjeldada, ei toodud linna lisajõude, vaid Saksa Polizei juhtkond tõmbas ein-zwei saba jalge vahele. Korrakaitsjad andsid endast märku alles paar päeva hiljem, kui sealsamas Kölni keskväljakul oli vaja laiali ajada migratsioonivastane meeleavaldus.
Psühholoogid teavad viimase suure sõja aegadest, et kuigi tapatalgud võivad sandistada sõduri hinge, muserdab rahva vaimu kõige enam võimetus kaitsta ülekaaluka vaenlase ees oma naisi ja lapsi. Nõukogude sõdurid võisid takistamatult tappa, röövida ja vägistada seal, kuhu iganes nad saabusid. Saksa, Ungari, Poola, Eesti, Läti ja Leedu naisi pidasid nad õigustatud sõjasaagiks. Kui Jugoslaavia vastupanu juht Josip Broz Tito avaldas oma nimekaimule, Kremli isandale Josifile pahameelt "vabastajate" kuritegude üle, vastas Stalin lihtsalt: "Nõukogude sõdur on selle õiguse välja teeninud." Selline on võitja, olukorra peremehe mentaliteet.
Saksa rahva selgroog murti mitte ainult füüsiliselt, vaid eelkõige mentaalselt. Stalini õuepoeedi Ilja Ehrenburgi üleskutse nõukogude sõduritele "Kui sa ei ole tapnud päeva jooksul sakslast, on sinu päev elatud asjatult" tegi oma töö. Berliinis tegid tuhanded naised enesetappe, sest ei suutnud elada pärast nendega toime pandud metsikusi. Seksuaalvägivalla ohvreid oli aga selles linnas ligi kakssada tuhat. Sõja kaotanud ja vangistatud saksa mehed olid võimetud midagi ette võtma. Rahva hing, tahe ennast kaitsta, sai hävitatud ja see ei ole saanud terveks ka seitsekümmend aastat hiljem. Kölnis toimunu või pigem mitte toimunu üle ei maksa seega imestada.
Eelmise aasta viimasel päeval anti edasi selge sõnum kõigile Euroopasse pürgijatele: "Saksa ja Euroopa mehed ei suuda kaitsta oma naisi. Neil ei ole autunnet. Siit saab võtta kõike, mida sa iganes ihaldad." Nii tõlgendavad moslemid lähtuvalt oma arusaamadest (keel ei paindu seda kultuuriks nimetama) Lääne inimeste käitumist konfliktsetes situatsioonides.
Eelmise aasta viimasel päeval öeldi Euroopale otse näkku: "Teie naised on meie omad ja teie, Euroopa mehed, ei suuda selles asjas ette võtta mitte kui midagi." Proua Merkeli üleskutse jätkata arutelu selle üle, kuidas olukorda mitte teravaks ajada, tundub sihiliku mõnitamisena, kui see just ei ole uinunud mõistuse järjekordne vaimusünnitis. Proua Merkel ja tema nõuandjad ei tea ilmselgelt, et asiaatlikus kultuuris tähendab valmisolek läbirääkimisteks ja järeleandmisteks vaid üht – sa oled oma vaenlase meelevallas ning kardad.
Ma ei mõista, miks imestavad poliitikud selle üle, et eurooplased liituvad vabatahtlike tänavapatrullidega. Seda ei juhtuks, kui riiklikud struktuurid teeksid oma tööd. Kas poliitilised juhtfiguurid tõesti eeldavad, et poliitiliste valelubadustega on võimalik uinutada inimeste loomupärast vajadust tunda end turvaliselt omaenese kodus?
Ma ei soovi, et neid ridu võetakse üleskutsena tänavavägivallale. Aga nagu me teame, ei ole praktiliselt mitte ühegagi sadadest tuhandetest seaduslikult Euroopas registreeritud relvadest sooritatud kuritegusid. Olukorras, kus Euroopa naised langevad sadade ja tuhandete kaupa vägivalla ohvriks, on kodanike initsiatiivil tekkinud tänavapatrullid algatanud Kölnis ühe käsikähmluse. Samas ei või Saksa, Soome, Rootsi lapsevanemad enam olla kindlad, kas nende lapsed jõuavad tervetena koolist koju. Asiaatide jaoks on meie naised ja lapsed vaid valge liha ning nende isad, vennad, mehed, pojad ei kaitse neid, vaid tahavad "asjast rääkida".
Ühest mehest sai uusaastaööl siiski sakslaste silmis kangelane. Niisamuti märatsejate jaoks, sest ta vastas väljakutsele nii, nagu moslemid eeldavad. Ta on immigrant Horvaatiast. Tema nimi on Ivan Jurcevic, ta on 44-aastane ja töötab hotelli uksehoidjana. See ei ole viiekordsele kickboxing'u maailmameistrile ehk auväärne amet, ent sel õhtul ja ööl pidi ta oma oskused käiku laskma, ja need kulusid marjaks ära. Tema hotellis otsisid varjupaika naised, kes kandsid küll ilmale vastavalt teksapükse ja mantleid, ent sattusid sellegipoolest idamaiste romantikute huviorbiiti. Jurcevicit ennastki rünnati, teda ähvardati tappa ning märatsejad soovitasid tal end asjasse mitte segada, sest need tüdrukud "olid nende omad".
"Neli kuud tagasi võtsime neid inimesi vastu avasüli ja lilledega," ütles Jurcevic ühes usutluses. "Pidasin jutte nende jõhkrusest propagandaks. Nüüd on nad oma maine ise porri tallanud. Mulle tundub, et see on alles sissetungi ja jõhkrutsemise algus."
Mõningatel andmetel vahistas Kölni politsei mõneks ajaks Ivan Jurcevici hädakaitse piiri ületamise eest pärast seda, kui teave sündmustest hotelli aulas jõudis meediasse. Jurcevic oli nimelt paaril-kolmel naisi käperdaval lembevaevas illegaalil selja prügiseks teinud.
Kölni politseiülem Erich Rettinghaus ütles ühes oma sõnavõtus, et Saksamaalgi tekkima hakanud vabatahtlikud patrullid ei lahenda migratsioonikriisi ning probleemile peab leidma euroopaliku lahenduse.
Käesoleva kirjatüki autor kahtleb sügavalt aulise korravalvuri sõnades ja saab aru, et kõrgel ametnikuna ei võigi ta muud öelda. Samas on Euroopa korravalvurid juba aastaid pidanud olema migrantidega seonduvates probleemides pigem pealtvaatajad ja toimuva dokumenteerijad. Prantsusmaal ei ohja nad Inglise kanalisse pürgivaid illegaale, vaid korraldavad liiklust. Inglismaal rahustavad nad vägistatud laste vanemaid, hoiatades neid ebaviisakate avalduste eest. Rootsis soovitab politsei naistele, kel on oht langeda vägistamise ohvriks, end mitte kaitsta, sest see ajab kallaletungija vaid vihasemaks. Rootsi politsei soovitab naistel sellistel juhtudel püksi lasta – siis pidavat vägivallatsejal isu ära minema.
Täpselt nii käitub ka praegu Euroopa – ennast täis tehes, et jõhkarditel tekiks ohvri vastu kas kaastunne või vastikus. Illegaalidel ei ole ühtegi põhjust suhtuda austusega ühiskonda, mis enda eest ei seisa. Käesoleva kirjatüki autor tunneb praegu kahetsust, et ta on jätnud sporditegemise unarusse ning eelistanud kulutada oma vaba aja margikogumise, barokkmuusika ja literatuuri peale… Need on küll toredad ajaveetmise moodused, aga Pätsu pildiga paberitüki, noodilehe ja luulekogu peale ei hakka silmad särama ühelgi illegaalil. Pigem kõnetab meie maailmajakku saabunud džihadisti see, kui inimesed tema poolt põlatud uskmatute maal oskavad ja julgevad kokku hoida. Sest muud keelt ta ei mõista.