Ühendkuningriigi juuraprofessor ja kirjanik Andrew Tettenborn kirjutab nädalakirjas The Spectator, kuidas "õigusriigi põhimõtetest" on saanud Euroopa Komisjoni tööriist liikmesriikide iseseisvuse hävitamiseks.
Ametlikult võib Euroopa Liit olla suveräänsete riikide liit. Kuid selle Komisjon näeb üha rohkem välja imperiaalse keskvõimu kantseleina, elik pigem tohutu konglomeraadi peakontorina, mis annab käske oma allüksuste direktoritele. Eelmisel nädalal avadaldatud "Õigusriigi põhimõtete ülevaade" on selle otseseks tõestuseks. Kui soovitakse mõista Euroopa Liidu mõttemaailma, on mõistlik ülevaade läbi lugeda.
Vormiliselt on see aruanne suunatud Euroopa Parlamendile ja teatud Liidu keskasutustele, kuid oma olemuselt on see 30-leheküljeline märgukiri tuletamaks Euroopa Liidu 27 liikmele meelde, et õigusriigi põhimõtted on osa Euroopa Liidu kaubamärgist ja neist tuleb vastu vaidlemata ning iga hinnaga kinni pidada. Aruande lisadokumentides käiakse üle ka kõik liikmesriigid, kus Saksamaad kiidetakse, kuid manatakse Poolat ja Ungarit stiilis "tõsised probleemid: peab nägema palju rohkem vaeva".
Euroopa Liidu jaoks tähendavad õigusriigi põhimõtted nelja asja: kohtute sõltumatust, korruptsioonivastaseid meetmeid, meedia mitmekesisust ja -vabadust ning põhiseaduslikku kontrolli. Loomulikult pole mitte ühegi nimetatud asjaga midagi valesti. Kuid viis, kuidas Euroopa Komisjon neid kehtestab, peaks tekitama nii meis [Ühendkuningriigis – toim.] kui hulgas Euroopa Liidu valitsustes kõhedust.
Esiteks on ELi nõudmised äärmiselt üksikasjalised. Brüssel oleks võinud leppida, et kõik need neli asja on liikmesriigi tuumikpädevuse osa ja – vastavalt Liidu kiidetud subsidiaarsuse põhimõttele – jätta see töö liikmesriikide hooleks ning lasta neil antud vallas teha nii, nagu need paremaks peavad. EL seda ei luba. Liidu õigusriigi põhimõtete haldamine on vastupidiselt mikrohalduse õpikunäide ja sõda selle nimel, et kõik toimuks täpselt viisil, mida ELõigeks peab.
Kohtunike määramiseks on mitmeid viise, kuid Brüssel soovib, et see toimuks ainult erilistes justiitsnõukodades (judiciary councils), nagu selle on ette kirjutanud Euroopa Nõukogu. Samuti nõutakse detailsete lobistide registreerimise nõuete täitmist, mis vastab Brüsseli mudelile. Samuti tahetakse, et kõik vanemametnikud annaksid aru oma varalisest seisust, et meediaväljaannete omanikering oleks läbipaistev ja riigipoolne reklaam oleks piiratud detailsete reeglitega.
Ülevaates põhjendatakse, et seadused peavad kaitsma ajakirjanikke kummaliste kohtuasjade eest. Tuleb luua kodanikeühendusi ja neid toetada. Kodanikuühiskonna organisatsioone (mis on Euroopa Liidu uuskeele nimetus survegruppide kohta) peab abistama ja kaitsma: näiteks Slovakkiale heidetakse ette, et see pole "ohjeldanud avaliku võimu ja poliitikute rünnakuid aktivistide ning kodanikuühiskonna ühenduste vastu" ja on lubanud vähendada nende maksumaksjate poolset rahastamist.
Teiseks ootab Komisjon, nagu väeülem Matteuse evangeeliumis [Mt 8:5-13], ainult kuulekust. Mis on huvitav. Kuigi Euroopa Liidu alusleping algab üldistatud pühendumisega õigusriigi põhimõtetele (koos võrdsuse, inimõiguste ja hulga muude asjadega), ei anna see Liidule carte blanche'i öelda oma liikmetele, kuidas need peavad käituma. Hoopis vastupidi, EL ja selle heaks tegutsev Komisjon on jätkuvalt piiratud pädevustega üksused. ELi lepingu artikkel viis ütleb selgelt: iga võimuvaldkond, mida pole täpsete lepingutega antud üle ELile, on liikmesriikide pärusmaa.
Mõned "Õigusriigi põhimõtete ülevaate" nõudmised on selgelt liidu võimkonnas, seda vähemalt Euroopa Kohtu arusaamise kohaselt. Sinna kuulub, tänu Kohtu juriidilisele hookus-pookusele, näiteks liikmesriikide kohtute sõltumatus. Samuti leidis kohus mullu, et Ungari valitsuse Viktor Orbani vastaste aktivistide välisrahastuse piiramine rikub ELi kapitali vaba liikumise reegleid.
Kuid suur hulk ELi esitatud nõudmisi ei kuulu tolle voli hulka, või vähemalt ütlevad seda tänased seadused. Kodanikeühendused, riigiametnike omandi avalikustamise nõudmised ning ajakirjanike ja survegruppide kaitsmine kohtuasjade ning rünnakute eest võivad olla küll üllad eesmärgid, kuid need ei kuulu ELi vastutusalasse. Liikmesriikidel on sellel kohal täielik õigus öelda ELile et see võiks oma nina teiste asjadesse vähem toppida.
Võib öelda, et Komisjon näeb selliseid vaidlusküsimusi rohkem tüütute tehniliste üksikasjadena kui põhjusena ennast talitseda. Raporti neljandas osas on vähe konkreetseid asju, kuid suurel hulgal ähvardusi. Selles on välja toodud Euroopa Kohtu roll õigusriigi põhimõtete jõustamisel ja seda viisil, nagu seda tõlgendab Komisjon. Samuti nähakse Komisjoni ELi lepingute kaitseinglina, kes on kohustatud kaebama kõik eksijad kohtusse.
Komisjon survestab seejärel liikmesriike üha rohkem osutades, et tõrksate korrale kutsumiseks on selle käsutuses mitmeid muid vahendeid. ELi lepingu artikkel seitse lubab liikmesriikide õigusi piirata juhul kui need rikuvad ametlikke ELi väärtuseid. Hetkel on see tühi ähvardus Ungari ja Poola vastu, sest selle meetme rakendamine nõuab liikmesriikide ühehäälset nõusolekut ja mõlemad riigid on lubanud teineteise vastu suunatud rünnakud lämmatada. Kuid kui neist ühes peaks valitsus vahetuma, või ühe valitsus ostetakse ELi poolt ära, on lood hoopis midagi muud.
Ning see ei ole veel kõik. Kuna esimesest jaanuarist vastav seadus muutus, võib kvalifitseeritud enamus piirata rahastust liikmesriikidele, mis on süüdi kasvõi ühe õigusriigi põhimõtte rikkumises, hoolimata sellest, et need on sõnastatud üpris ähmaselt. Teoreetiliselt on selline voli piiratud kaasustega, mis kujutavad võimalikku ohtu ELi fondidele, kuid targemad panustavad sellele, et Euroopa Kohus leiab sellise ohu igas kaasuses, mis nende kätte arutamisele jõuab.
See kõik käib rahade kohta, mis olid olemas enne 750 miljardit eurot, mis on määratud Covidi järgseks ülesehitustööks. Kuigi tehniliselt võttes oli turgudelt raha laenajaks EL, on kõik liikmesriigid selle laenu tagasimaksmise konksu otsas. Ja siit tuleb surve: enne kui liikmesriigid saavad rahast oma osa, peab Brüssel nende taasteplaani heaks kiitma. Liikmesriigid, teid on hoiatatud.
Mis "Õigusriigi põhimõtete ülevaatega" edasi saab, saab veel näha. Kuid Komisjon vaenab selgelt liikmesriike, mille sisepoliitikaga see nõus ei ole ja seda viha jagatakse koos Euroopa Parlamendiga.
Peljata tuleb, et see kuulutab ette uut ja senisest ulatuslikumat Brüsseli poolset võimuahmimist, kelle relvastusse kuulub poliitiliselt kuulekas Euroopa Kohus ja üha kasvav võim mängida ELiga rahakotiga viisil, nagu paremaks peavad.
Liikmesriikidel nagu Prantsusmaa ja Saksamaa pole ilmselt midagi karta, sest neil on alati võimalus Brüsselis õigete inimeste külje alla pugeda. Kuid äärealadel asuvaid liikmesriike, kes peavad armsaks mitte-liidulikke ideid riiklikest eelisõigustest, võib ees oodata üpris raputav tulevik.
Toimetas Karol Kallas