Tõe alateadlik peitmine on üks põhjuseid, mis on viinud kogu Eesti riigi hullumeelse grupi seisundisse. Iga järeleandmine ja kokkuleplus tõe tunnistamises viib iseenda ära kaotamiseni, kuni oleme lõpuks nii oma riigi kui ka rahvuse ära kaotanud, kirjutab psühhoanalüütik Ants Parktal.
Kui nõukogude võimu poolt süüdi mõistetud Eesti vabaduse eest võidelnud ellujäänud metsavend Siberi vangilaagritest 1965. aastal tagasi tuli, ei kurvastanud ta oma elust kaotatud aastate pärast, vaid imestas, kuidas sõjajärgsetest piinamistest, vägistamistest ja tapmistest räsitud hiljutine minevik oli inimeste poolt unustatud.
Eesti rahvalt oli ära võetud mitte ainult oma riik ja vabadus, vaid ka ajalooline mälu. Ja kui inimene ei mäleta nõukogude võimu kuritegusid, siis kaob ka side tegelikkusega ning alles jääb üksildane elu, meeleilma peidetud haiget tegevate kujutluste vangistuses.
Valutavasse hinge ja vaimu roomab välisest maailmast pärit mõttekujutluste rahustav petuelu. Petuelu küll rahustab, kuid alateadvuses peituv valu ei ole kuhugi kadunud, mistõttu lohutust otsiv hing võib hakata vaimus tõde salgama.
Psühhoanalüütik, kes heidab pilgu ühiselule näeb Eesti riigi esindust inimeste meeleilmas haige ja eluvõimetu kogumina, milles selge mõistuse säilitanud inimeste tegelikkusele vastava tõe kuulutamine paistab paljudele hullumeelsusena. Et mõista kui hullumeelne (hullumeelsus 1. mõistuse, aru kaotus; 2. meeletus, rumalus, mõtlematus, arulagedus. Vt EKSS) võib Eesti riik tegelikult olla, püüame mõista Eesti riigi kui grupi sügavamat alateadlikku olemust.
Briti tuntud psühhoanalüütik Wilfred Bion alustas peale teist maailmasõda oma erialast tõusu väikeste gruppide uurimisest. Ta leidis, et juhita grupid kujunesid, kas töötavateks, arenevateks või haigeteks, hullumeelseteks (W. Golding, „Kärbeste jumal."). Kaosest sündis tõekeskne, tegelikkusega toimetulev ja arenev grupp vaid siis kui grupis sai ülekaalu täiskasvanulik otsustus- ja vastutusvõime.
Haigeid gruppe iseloomustas tegelikkuse eitamine, toetumine ühistele meelepetetele ning püüd iga hinna eest hoida ja säilitada gruppi siginenud hullumeelsust.
Haigetes gruppides leidis Bion kolme laadi suhteid, mis ühendasid grupi liikmeid ja tagasid laguneva paigalseisu. Suhted, mis pidid tagama inimese grupis ellu jäämise olid järgmised: „ründa-põgene" ehk võitluslik grupp, „sõltuvus-alluvus" ehk messia või iidoli kultuse grupp, „paaritumine" ehk paarisuhete grupp. Haige grupi liidriks valitakse grupi enda poolt sobivaim inimene, kes oma teadvustamata tegevusega toetab hullumeelsust ja paigalseisu säilitamist.
Tänu suures osas teadvustamata ajaloole (M. Ilmjärv, „Hääletu alistumine.") ja mälukaotusele nõukogude võimu, vene sõdurite, hävituspataljonide ja NKVD-laste sõjaeelsest ja sõjajärgsest veristest kuritegudest, saavad praegusel hetkel Eesti riigis olla võimul ja isegi riigi autasudega ära märgitud endised nõukogude võimu teostajad või nende järeltulijad.
Tõe alateadlik peitmine on üks põhjuseid, mis on viinud kogu Eesti riigi hullumeelse grupi seisundisse, kus inimeste tõeotsingud saavad piirduda vaid nõukogudeaegse ja nõukogudemeelse suhtumisega näiteks metsavendadesse – nõukogudevastane, fašist. Kas pole tuttav mõttekäik tänasel päeval: kas läänemeelne või kremlimeelne, putinist.
Haiges meeleilmas, kus tõele kohta ei ole, ongi kõik lihtne, moralistlikult must ja valge, õige ja vale. Niisugune välise maailma seletamise viis ilmub inimese meeleilma siis, kui tundesegaduse tõttu pole võimalik enam tegelikkusest aru saada. Niisuguses olukorras saab inimene toime tulla vaid loogikaga, mis lähtudes ideoloogiast ei hooli enam sellest, kas loogiline mõtlemine ka tegelikkust ära seletab. Ja muidugi ei maksa imestada, kui sõgedate või kuulekate orkestrit juhib inimene, kes selleks siis ka kõige paremini sobib. Tõsi, mitte küll vana karu, kuid siiski inimene, kes kahjuks ei saa aru.
Haiges grupis on kõige raskem ja valusam olla inimestel, kelle lähedased on minevikus andnud oma elu või kaotanud tervise, võideldes eesti sõduritena saksa sõjaväes, metsavendadena hävituspataljonlaste ja NKVD-laste vastu.
Kui valus võib veel olla meie vabaduse eest võidelnud teisitimõtlejatel, kes tänasel päeval ei ole mitte ainult riigi poolt hüljatud, vaid näevad, kuidas neid nõukogude ajal represseerinud ametnikud teenivad Eesti Vabariigis välja riiklikke autasusid? Riigi poolt on nad unustatud, kuid mitte omaste ja lähedaste poolt, kelles kannatuste valu elab põlvkonnaüleselt endiselt edasi. Kui palju on aga Eestimaal unustatud ja rohtukasvanud haudu ning maha maetud unistusi ja lootusi, millest keegi enam teada ei taha?
Ideoloogiast lähtuvad kooslused hävitavad iseennast oma loomusest tulenevast vastuolust tegelikkusega. Süvenev hullumeelsus võib inimese viia sügavasse meelehäiresse, mil suhtlemine nii teiste inimeste kui tegelikkusega võib täielikult katkeda.
Hullumeelsusest väljumine saab juhtuda vaid koos teise inimesega, kes pole tõde tema ümbruses toimuvast kaotanud. Ideoloogiast lähtuvate inimestega, kes on kaotanud tegelikkuse tõese tajumise, ei ole võimalik mõtteid vahetada.
Koroonasulu aegne antivakserite ja nende inimeste, kes maski ei kandnud avalik mõnitamine on siin kurvaks näiteks. Kui ühel on „täiuslik ja lõputu" tõde olemas ja teine seda alles otsib, siis kahekõne võimalus puudub. Samas on tõe kuulutamine ja meelekindlus tõe eest seismisel terve mõistusega inimese ainus võimalus ellu jääda, sest alustada tuleb iseendast. Iga järeleandmine ja kokkuleplus tõe tunnistamises viib iseenda ära kaotamiseni, kuni oleme lõpuks nii oma riigi kui ka rahvuse ära kaotanud.
Lõpetuseks täpsustaksin hullumeelsuse mõistet. Eelpool mainitud hullumeelsus, mis tänapäeval võib kirjeldada inimese meeleilma olemust ei ole kliiniline vaimuhaigus, tegemist on inimestega, kes tulevad ühiseluga suurepäraselt toime. Nad on juhitud vaid meeleilma psühhootilise osa poolt, mistõttu ei ole sidemes oma tunnetega, allikaga, millest pärineb teadmine tegelikkusest.
Ühiselus saab loogilise mõtlemisega, millel puudub küll side tegelikkusega, piisavalt hästi toime tulla, kuniks ideoloogia kannab. Isiklikes suhetes on tundetu loomusega keeruline. Veel enam, loovad ja tunderikkad lähedased suhted ilma iseenda ja paarilise tunnete mõistmiseta ei ole võimalikud. Kuigi koos elada saab ka ilma tunneteta suhtes. Hullumeelsuseks nimetati sellist seisundit poolteist sajandit tagasi, kus neuroos kui tänapäevase elu loomulik osa oli levinum meelehäire.