Kiltrid, kupjad ja aidamehed pole kunagi olnud rahva enamus. Nad pole kunagi astunud ühte jalga rahva enamusega. Ei astu ka praegu. Rahvas aga ootab juhte, kes astuvad temaga ühte jalga, kirjutab Mart Helme.
Hiinlaste ajalookäsitlus on tsükliline. Sel ajal kui meie oleme Euroopas progressiusku ja vaatame ajaloole kui lineaarselt ülesmäge minevale protsessile, leiavad hiinlased, et ajaloos ja ühiskonna arengus korduvad ringikujuliselt teatud perioodid. Nad usuvad, et valitsejate õigus valitseda tuleb taevalt ja valitsemise mandaat antakse vaid neile, kes suudavad stagneerunud ja kokku jooksnud ühiskonna uuesti käima tõmmata.
Ent miski siin päikese all pole igavene. Kuitahes ettevõtlik ja uuenduslik võimu ülevõtja ka poleks, ajapikku tema energia ja uuenduslikkus kahanevad. Saabub uus stagnatsioon ja selle kulminatsioonis annab taevas uue mandaadi jõule, kes seisaku purustada suudab. Nii korduvadki tsükliliselt kriis, uuenemine, õitseng, langus, stagnatsioon ja seejärel uus kriis ning mandaadi üleandmine värsketele jõududele.
Hiinlaste käsitlust toetab oma krestomaatilises 1920. aastate algul ilmunud suurteoses "Õhtumaa allakäik" ka Oswald Spengler. Ta analüüsib erinevate ajalooliste suurtsivilisatsioonide käekäiku ja joonistab selge ning korduva mustri, kus iga tsivilisatsioon teeb oma tekkimise järel läbi kindlad etapid alates formeerumisest, millele järgneb õitseng, ja lõpetades allakäiguga, millele järgneb tsivilisatsiooni häving.
Agoonia lõppfaas
Igale hävingule eelneb loominguliselt juba surnud tsivilisatsiooni vananaistesuvi, mille kõige olulisemaks ilminguks on elu koondumine suurlinnadesse. Maapiirkonnad hüljatakse, maa kui kapital kaotab suure osa oma väärtusest, maa kui elujõu allikas ja patriarhaalselt ühiskonda koos hoidev side on tühjaks imetud ning lagundatud – ja siis saabub tsivilisatsiooni surm. Agoonia astmed võivad olla erinevad, kuid surm on siiski vältimatu.
Kõike seda tasub taas meenutada, kui vaatame, mis toimub tänases Euroopas. Juba 1960. aastatel oli ka inglise ajaloofilosoof Arnold Toynbee, kes muide Spengleriga sugugi kõiges nõus ei olnud, sunnitud tõdema, et Euroopa tsivilisatsioon on valmis ja selle aluseks olev kristlus sisuliselt surnud. Ühes oma viimastest kirjutistest oli ta seetõttu sunnitud möönma, et kuigi ta südames sellega nõustuda ei taha, ei näe ta tulevikus Euroopale ometi kuigi helgeid perspektiive. Vaimsusest loobunud, loomingulisuse kaotanud, elujõu mugavusele ohverdanud ja kõike vaid materiaalsete mõõdupuude järgi hindavas ühiskonnas haaravad võimu paratamatult keskpärased küünikud ja oportunistid ning nende juhtimisel ootab ühiskondi ees kriis ning hukatus.
Kui prohvetlik. Sest kas ei ole kogu see obamade, merkelite, junckerite, cameronide, rõivaste jne seltskond just see kamp, kes praegu Lääne tsivilisatsioonile nekroloogi kirjutavad.
Nekroloogid, nagu teame, on ikka pidulikus ja kadunukest ülistavas toonis. Nii ka praegu, kui fookus sihitakse Lääne tsivilisatsiooni justnagu kõige hiilgavamatele suursaavutustele, milleks on muidugi inimõigused, avatus ja sallivus. Loomulikult jäetakse selle juures mainimata, et inimõigustest on tehtud tegelikke kodanikuõigusi ahistav karikatuur, avatus on toonud Euroopasse islamiterroristide poolt korraldatavad tapatalgud ning sallivuse nimel püütakse maha suruda igasugust vasakliberaalsusele oponeerivat teisitimõtlemist.
Ent see kõik on tegelikult agoonia. Ning nüüd sõltub juba iga riigi, iga rahvuse tervest mõistusest ja enesealalhoiuinstinkti tugevusest, kas ja kui kiiresti kogu see dekadentlik ja enesetapjalik ideoloogia koos oma poliitiliste preestritega ajaloo prügikasti visatakse.
Agoonia on tegelikult arenenud juba oma lõppfaasi. Agoonia arengu seisukohast on muidugi tähelepanuväärne see, kuidas on püütud sildistada tervet mõistust esindavaid poliitilisi jõude. Üle kogu Euroopa on see toimunud sarnaste mallide järgi. Kõigepealt püütakse oponente siduda Hitleri ja natsiideoloogiaga. Seejärel järgneb arendusena süüdistus rassismis ja ksenofoobias. Kuna need süüdistused üldreeglina paika ei pea, rahva toetus opositsioonile kipub aga järjest kasvama, võetakse kasutusele uus termin: äärmuslased.
Kui nn äärmuslus osutub aga sedavõrd populaarseks, et "äärmuslased" juba parlamentidesse pääsevad ja mõnel pool koguni (Ungari, Poola) ainuparteilisi valitsusi moodustada suudavad, järgneb süüdistus populismis ja lihtsate lahenduste pakkumises. Sealjuures unustavad süüdistajad mainida, et neil endil pole tegelikult üldse mingeid lahendusi ja et nad tegutsevad juba vähemalt kümme aastat parandades, piltlikult öeldes, asfaldiauke vaid propagandaga.
Rahvas pole rumal
Mina ei tee poliitikat sellepärast, et kõigile meeldida. Vastupidi: ma teen poliitikat, mis on hakanud paljudele meeldima. Eesti praegustele valitsejatele olen ma muidugi populist, sest esiteks meeldib minu poliitiline liin paljudele inimestele ja teiseks on meie erakonna poliitika vastand nende poliitikale. Vastand ei tähenda aga seda (nagu eeldavad nemad), et see poliitika on kuidagi vale. Sisuliselt väidavad nad ju, et rahvas on rumal ja ei tea, missugune poliitika on õige. No nemad muidugi teavad, mis sellest, et peavad iga nelja aasta tagant seltsamalt rumalalt rahvalt uut mandaati küsima!
Tegelikult ei ole rahvas rumal. Kollektiivne tarkus on alati suurem kui üksikisiku või mingi kitsaste huvidega rühma tarkus. Seega – rumal pole mitte rahvas, vaid see, kes rahvast rumalaks peab.
Loomulikult ei saa iga inimene aru poliitika kõigist telgitagustest. Aga rahvas saab instinktiivselt aru, kes on aus ja kes ei ole, kes pingutab Eesti nimel ja kes kombineerib vaid enda huvides. Vaadake siinkohal vaid kõike seda, mida on teinud üks saks Kadriorus oma ärmatamisega!
Rahvas saab aru ka sellest, kui tehakse vigu. Ikka juhtub. Tegelikult on rahvas ka suuremeelne ning andestab, kui vigu tunnistatakse. Aga rahvas ei andesta, kui vigu valetamise ja propagandaga kinni mätsima hakatakse.
Mina ja meie erakond ei ole läinud kartellierakondade teed, kes on asunud enda suuvoodriks muudetud meedia vahendusel toetust ostma. Meie oleme oma toetuse ausa tööga välja teeninud.
Meie poliitilised oponendid armastavad meie puhul rõhutada ka seda, nagu oleksime me vaid protestipartei, kes on kõigele vastu. Tõsi, me oleme vastu kooseluseadusele, me oleme vastu immigratsioonile, me oleme vastu Eesti–Vene piirilepingule, me oleme vastu maksutõusudele, me oleme vastu haldusreformile, me oleme vastu Kreeka abipakettidele jne. Tegelikult on see pahupidi pööratud pilt. Millelegi vastu olles oleme me tegelikult alati ju millegi poolt.
Terve mõistuse poolt
Me oleme terve mõistuse poolt, me oleme tasakaalus ühiskonna poolt, mida ei lammutata homopropagandaga, me oleme Eesti poolt, kus eestlane ei pea käima seinaääri mööda ja tont teab mis ilmakaarest siia kokku uhutud inimestega vigast inglise keelt purssima, me oleme uhkelt oma suveräänsuse eest seisva Eesti poolt, me oleme õiglase ja mõistlikult majandava, mitte eelarveauke elanikelt kokku kraabitud maksudega täitva Eesti poolt, me oleme riigi poolt, kus inimväärne elu oleks võimalik ka igas Eestimaa külas, mitte üksnes kahes tõmbekeskuses, me oleme selle poolt, et kõigepealt hoolitseda oma laste, vanurite ja puuetega inimeste eest ja alles siis, kui see meile üle jõu ei käi, aidata endast rikkamaid ja kavalamaid.
Me oleme õitsvate rukkililledega Eesti poolt, me oleme hirmuvabade laulupidudega Eesti poolt, me oleme rõõmsate lastega Eesti poolt, me oleme Eesti poolt, kust inimesed ei pea kalevipoegadena võõrsile minema, me oleme Eesti poolt, kus teisitimõtlemist ei häbistata ega hurjutata, me oleme Eesti poolt, mis on EESTI, mitte mingi Estoniaks või Estlandiks moondunud geograafiline mõiste. Ja see ei ole populism, see on patriotism. Ja need ei ole "põlastusväärselt lihtsad lahendused". Need ongi lahendused. Ja me oleme ainus erakond, kellel need lahendused on, sest teistel on ainult eurodirektiivid.
Meie erakonna läbimurre suurde poliitikasse tuli peavoolule muidugi ebameeldiva üllatusena, kuid esialgu loodeti, et me jääme Riigikogus väikseima fraktsioonina nn suurte erakondade varju ning osutume kõrgliiga poliitikas vaid ajutiseks ja ühekordseks episoodiks. Me oleme praeguseks tõestanud, et need Stenbocki majas ja Kadriorus hellitatud lootused on osutunud petlikeks.
Tegelikult oleme me tänase eesti poliitika keskne intriig. Meiega pole võimalik mitte arvestada. Me mõjutame poliitikat rohkem kui kestahes seda tunnistada tahaks ja seda vaatamata katsetele meid meedias mustata ning võimalust mööda maha vaikida. Sellest hoolimata pole võimalik meist saada ei üle ega ümber. On läinud koguni nii, et isegi kui meist otseselt ei rääkida, räägitakse meist kaudselt ikkagi. Kui me ei ole pildil, siis oleme pildi taga. Aga igal juhul oleme osa kompositsioonist ja meieta pole pilti kui niisugust.
Ma oleksin upsakas, kui arvaksin, et see kõik on meie erakonna suure tarkuse ja väga kavala poliitika teene. Ei. Tegelikult on põhjus selles, et meid toetab üha suurem osa rahvast. See, mida me saavutanud oleme, oleme me saavutanud koos rahvaga. Ja seda, mida me saavutada tahame, suudame samuti saavutada vaid koos rahvaga.
Praegu arutletakse Eestis pea igapäevaselt selle üle, kes saab järgmiseks vabariigi presidendiks, missugused isikuomadused peaksid tal olema ja mida ootab temalt rahvas. Räägitakse erakondadeülesest kandidaadist, räägitakse kogemustepagasist, räägitakse suhestumisest välismaaga.
Vanamoodi enam edasi ei saa
Kõik see on kindlasti oluline, aga kõige olulisemast meil ei räägita. Ja see kõige olulisem peitub hoopis muus. Nimelt selles, millega ma oma artiklit alustasin. See seisneb rahva (ja võime öelda ka kogu Euroopa mastaabis – rahvaste) pettumuses oma valitsustes. See seisneb usaldusekaotuses valitsuste ja valitsustega vahetult seotud ning nn nomenklatuurist välja kasvanud poliitikute suhtes. Just selles seisneb praeguse Euroopat (ja Eestit) juhtiva võimu agoonia. Oleme jõudnud murdepunkti, kus vanamoodi enam edasi ei saa. Praegused valitsused pole juba ammu enam osa lahendusest, vaid osa probleemist.
Selles olukorras pole midagi kummalist, kui rahvas ootab värskeid, lahendusi pakkuvaid ja senisest võimust määrimata juhte. Praegused juhid on näidanud, et nad ei ole võimelised ei rahvast teenima ega rahvast juhtima. Aga just rahva teenimist ja rahva juhtimist on vaja, et meie riiki ja rahvast keerulistest aegadest läbi tuua.
Enne Teist maailmasõda nurjas Konstantin Päts Johan Laidoneri kaasabil "haige" rahva kollektiivsed püüdlused seada riik uutele rööbastele. Tõsi, ka tema seadis riigi uutele rööbastele, aga kahjuks niisugustele, kus rahvale anti täpselt nii palju sõna, kui võimud otsustasid.
Praegu oleme Eestis sarnases olukorras. Võim, mille selja taga on omakorda üleeuroopaline võim, püüab taas juhtida ühiskonda nii, et rahva kollektiivset tahet pärssida ja kontrolli all hoida. Erinevalt 1934. aasta riigipöördest pole me praegu veel läbinud murdepunkti, kust tagasi pöörata pole enam võimalik. Ent ettevalmistused käivad. Nn vihakõne kriminaliseerimise katsed on osa sellest, rahvuskonservatiivsete ja rahvuspatriootlike poliitiliste jõudude stigmatiseerimine on osa sellest, riikliku suveräänsuse hajutamine ja allutamine Euroopa Komisjonile on osa sellest. Maailm on muutunud ja pätsilikke "lihtsaid lahendusi" ei saa silmakirjalik ning demokraatiat salamisi tasalülitav Euroopa endale lubada. Sestap keppi vaid painutatakse, mitte ei murta. Aga meie erakond – ja meiega koos suur osa eesti rahvast – ei ole nõus, et koos selle kepiga tahetakse alandlikuks painutada ka meie rahvuslikku selgroogu.
Lembitu ja Kaupo
Kaheksasada aastat tagasi tungisid meie maale ristisõdijad, kes tõid "alaarenenud" eestlastele eesrindliku Euroopa kultuuri. Tule ja mõõgaga, põlisrahvalt maad ja õigusi anastades. Liivlased, meie sugulasrahvas, alistusid suurema vastupanuta – ja neid ei ole enam. Meie esivanemad hakkasid vastu – ja me oleme kõigi kannatuste kiuste ikka rahvusena olemas. Liivlaste kaval olupoliitik Kaupo on selles kontekstis alistumise ja väljasuremise sümbol, meie Lembitu aga kangelasmeele ja kaotusteski iseendaks jäämise sümbol.
Tänasel päeval toovad nendesamade ristisõdijate järglased meile omaaegsete tõekspidamistega risti vastupidiseid "väärtusi". Jälle oleme me "alaarenenud". Ja eriti usinad on meile seda meelde tuletama meie oma kodumaised kaupod. Nende kohta on rahval aga oma ütlus. Tuletame meelde: "Kilter, kubjas, aidamees – need on põrgus kõige ees".
Kiltrid, kupjad ja aidamehed pole kunagi olnud rahva enamus. Nad pole kunagi astunud ühte jalga rahva enamusega. Ei astu ka praegu. Rahvas aga ootab juhte, kes astuvad temaga ühte jalga.
Artikkel ilmus esmalt portaalis Uued Uudised