KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: pendel liigub tagasi
Praegune kohalike valimiste eelne võitlus siin Eestis vaid osa suuremast poliitilisest vastasseisus „arenenud maailmas".
Praegune kohalike valimiste eelne võitlus siin Eestis vaid osa suuremast poliitilisest vastasseisus „arenenud maailmas".
Ei tohi valida punaseid, kollaseid, pruune või lillasid, vaid tuleb valida neid kandidaate, kes on sini-must-valget värvi, kirjutab Jüri Kotšinev.
Linnast ja riigist tuleb võimult tõrjuda oma ülbusesse uppuvad parasiidid. Valida tuleb rahvuslikke jõudude esindajaid. Neid, kes ei taha asendada Tallinna muistseid torne modernsete tuulegeneraatoritega. Vaktsiinihulle ja globaalse vasakideoloogia järgijaid, igat liiki tolereerijaid ja eurolibereid ei tohi võimu juurde enam lasta, kirjutab Jüri Kotšinev.
Kui vanemate ülalpidamist ei olnud enam vaja ja perekonna loomine koos laste saamisega ei olnud inimeste vananedes elatusvahendite saamisel hädatarvilik, hakkas mõranema traditsiooniline perekond ja sellele toetuv euroopalik ühiskonnamudel ning lõpuks ka traditsiooniline riiklus kui selline, leiab Jüri Kotšinev.
Keegi poleks veel mõni aeg tagasi uskunud, et reformarid oma targa juhiga eesotsas suudavad seda, mida poleks suutnud ükski opositsioon.
Ajalugu kordub, aga seekord on oht, et mitte farsina, vaid suure tragöödiana. Praegused kohalikud kupjad on julmemad ja küünilisemad kui kunagised ENSV aegsed konformistid. Tihti on nad kunagise nomenklatuuri otsesed järeltulijad, kirjutab Jüri Kotšinev.
Eestimaa sadulasse panna lubanud reformi „noor trummilööja" ja kavalpea kilekotimees Michal puurisid reformarite laeva põhja sellised augud, et heeringat, kes „laeva põhja augu sõi", ei ole enam tarvis, kirjutab Jüri Kotšinev.
Broilerlusel on see omapära, et igal erakonnal on omad broilerid, kes teavad samuti, kuidas tuleb poliitikat teha ja omavad selles valdkonnas kogemusi, mida Pärtel ei oma, kirjutab Jüri Kotšinev.
Müügiks on kõik – Eestimaa loodus, maavarad, metsad, inimestest rääkimata.
Elus pettunud ja ilmselt endaga mitte rahul olevad ministrid ei varja üldse oma haput olemist ning üritavad kõigile kätte maksta selle eest, et nende ootused ei kattunud nende tegeliku eluga.