Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab kommentaariks Eesti Päevalehe artiklile, milles nimetatakse äärmusluse tunnuseks vastandumist liberaalsele demokraatiale, et mingi sildi või templiga lajatamine on alati hästi toiminud propagandistlik võte – selle abil tehakse oponendist lubamatuid seisukohti väljendav ebamoraalne autsaider, sotsiaalselt isoleeritud isik.
Väärastunud, enesevihkajalik ja ohtlik ideoloogia, mis on tirinud Euroopa sohu, tuleb põhjalikult ja sihikindlalt ette võtta ja välja juurida – mitte ainult immigratsiooni küsimuses – ning saata ajaloo prügikasti, sedastab portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri.
Progressi avangardi ei peata miski.
Kolumnis küsitakse, kas kristlike veendumustega inimene peab moodsas läänelikus ühiskonnas elades lihtsalt lõuad pidama, kuna usk kuulub öeldavasti privaatsfääri ja religioossetel argumentidel pole avalikus debatis kohta, või on taoline arusaam demokraatiast pigem moonutatud.
Juhtkirjas tuleb juttu paradoksaalsest tõsiasjast, et oma kristlikku minevikku vihkavad valgustatud eurooplased on avanud ukse tulnukatele, kes peavad endid kõrgeima religiooni kandjateks ja kes ei tule siia üldsegi selleks, et sealiha õgivate hedonistlike uskmatute kultuuri rikastada.
Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri leiab Eesti demokraatia tänast seisu hinnates, et euroopalikest väärtustest rääkimine seltskonna poolt, kes neid väärtusi tegelikkuses moonutab, eirab ja rikub, on pehmelt öeldes hale.
Pidades silmas välismaiste kaubanduskodade hiljutist pöördumist, küsib portaal Objektiiv, kas tegemist on spontaanse sallivusrünnakuga või hoopis osaga hübriidkultuurisõjast, mida peetakse eesmärgiga mõjutada avalikkust ja poliitikuid, et suruda läbi ideoloogiliselt ülimuslikuks arvatud kultuurilis-sotsiaalseid arenguid.
Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri meenutab möödunud nädalal riigikogus toimunud arutelu Eesti suveräänsuse üle ja leiab, et vaba rahvas ei saa leppida valikuga olla kas Ameerika klähviv sülekoer või kirp Vene karu kasukas.
Veiko Vihuri seekordses kolumnis tuleb juttu ühest olulisest erinevusest kristluse ja islami vahel, mida multikultuurilise ühiskonna pooldajad sageli ei teadvusta – islam on nimelt totaalne religioon, mis ei kavatse leppida õdusa nurgakesega liberaalses ühiskonnas.
