Reformierakonna tulevane peasekretär Kert Valdaru ja tulevane esimees Kaja Kallas. Foto: Scanpix

Eesti on aastakümneid olnud globalistide oivik ning pälvinud neilt palju kiidusõnu. Viimase aja erakondade reitingud näitavad, et vaatamata konservatiivide tõusule ei pea Eesti poliitladvik veel kartma “populistlikku” pööret ega seda, et Eesti võiks “teha Ungarit või Poolat”, nendib Veiko Vihuri.

Nädalavahetusel vahendas meedia Kantar Emori uuringu tulemusi, mille kohaselt on 34 protsenti küsitletutest Reformierakonna poolt. Praegust valitsust juhtivat Keskerakonda toetab 24 protsenti. Rahvuskonservatiivide ehk EKRE reiting on ka väga kõrge – 18. Neljandal kohal on 11 protsendiga sotsid, Vabaerakond ja IRL kõiguvad jätkuvalt valimiskünnise piiril või sellest allpool (vastavalt 5 ja 4 protsenti).

Ühes hiljutises “Räägime asjast” raadiosaates avaldas EKRE aseesimees Martin Helme arvamust, et umbes aasta varem tehtud küsitlused kajastavad üldjoontes jõuvahekordi ka riigikogu valimistel. Kui see peaks tõesti nii olema, siis võib öelda, et Eesti poliitladvik ei pea kartma “populistlikku” pööret ega seda, et Eesti võiks “teha Ungarit või Poolat”.

Loomulikult võib aastaga juhtuda väga palju asju, mistõttu on siinne arutlus ennatlik. Kuid arutlema peab, sest me räägime ju oma riigi tulevikust.

Eesti on aastakümneid olnud globalistide oivik ning pälvinud palju kiidusõnu. Föderalistliku Euroopa eestkõneleja Guy Verhofstadt tõdes rahulolevalt, et Eesti on riik, kus liberaalid on nii valitsuses kui opositsioonis. Teisisõnu – vali, keda tahad, sama agendaga minnakse edasi igal juhul. Seda tõestab ilmekalt Keskerakonna tõusmine juhtivaks valitsuserakonnaks – aastaid Toompeal opositsioonis istunud ja mõnede meelest “alternatiivi” pakkunud partei teeb valitsuses olles täpselt nii, nagu vaja, muutes ilma vähimagi südametunnistuse piinata oma seisukohti 180 kraadi.

Meie poliitiline eliit, kui seda sõna kasutada, on aastate jooksul korrutanud kahte mantrat: Eesti julgeoleku tagab liitlassuhe USA-ga ja kuulumine NATO-sse, majandusliku edenemise pandiks on kuulumine Euroopa Liitu.

Nende kahe suhte või kuuluvuse kestmise nimel on eliit koos püsi- ja süvariigiga valmis aktsepteerima praktiliselt kõike: euroimpeeriumi näidisliiduvabariigi staatust, osalemist USA geopoliitilistes huvides peetavates sõdades, läänes dominantse vasakliberaalse ideoloogia omaksvõtmist jne.

Ja seni on rahva enamus sellega rahul olnud, sest toetus nii NATO-le kui Euroopa Liidule on püsinud kõrge.

Reformierakonda kuuluv Euroopa Parlamendi liige, endine välisminister Urmas Paet andis äsjases intervjuus ERRile mõista, et järgmise valitsuse moodustamise korral tõstab tema erakond esile vabaduste küsimuse: “Muidugi ma loodan, et Reformierakond juhib valitsust, aga väga oluline on vabaduste küsimus. Kogu aeg on surve vabaduste ahistamisele, olgu tegu majandusvabadustega, isikuvabadustega. Uue valitsuse selge alus Reformierakonnale peab olema vabaduste kaitsmine.”

Isikuvabadustega, kui silmas pidada “homoõigusi” ja muid “progressiivseid” vabadusi, oli küll teine lugu. Selles valdkonnas on Reformierakond lääne ühiskondi lammutavaid revolutsioonilisi väärtusi kõrgelt hindav erakond.

Mulle ei meenu, et majandusvabadused oleksid eriliselt õitsenud siis, kui Reformierakond võimul oli. Isikuvabadustega, kui silmas pidada “homoõigusi” ja muid “progressiivseid” vabadusi, oli küll teine lugu. Selles valdkonnas on Reformierakond lääne ühiskondi lammutavaid revolutsioonilisi väärtusi kõrgelt hindav erakond.

Kahtlemata oleks seda silmas pidades keeruline ette kujutada, et konservatiivid hakkavad valitsust tegema koos Reformierakonnaga, lootes saavutada kooseluseaduse tühistamist, sooideoloogia väljajuurimist ja muude revolutsiooniliste eksperimentide-projektide lõpetamist.

Kui soovime muutusi nagu Ungaris või Poolas, siis tuleb kannatlikult ja sihikindlalt töötada selle nimel, et taoliste muutuste eest seisvad jõud muutuksid ühiskonnas nii tugevaks, et ei pea oma põhimõtteid (ja ka oma reitingut) lahjendama koalitsioonis mõne kartellierakonnaga.

Päisefotol: Reformierakonna tulevane peasekretär Kert Valdaru ja tulevane esimees Kaja Kallas (Scanpix)

Lekkis Sorose silmis usaldusväärsete Euroopa Parlamendi liikmete loetelu

Juhtkiri: Ungari ja Poola näitavad Eestile teed