Automaks kütab kirgi nii majanduslikust, ideoloogilisest, regionaalsest kui ka üksikisiku hakkamasaamise aspektist. Kuid puutumata on jäänud selle teema julgeolekut puudutav külg, kirjutab René Allik.
Miniatuursel rahval, kes elab miniatuursel maal, ja seda Venemaa kõrval, kellel ikka ja jälle on ajaloo vältel huvi oma piiri vastu Läänemerd nihutada, peab olema väga tugev maakaitse, kus sisuliselt kogu rahvas astub agressorile vastu, kes ühe, kes teise ülesandega.
Seetõttu on oluline tähtsus Kaitseliidul ja maakaitsel, mis keskendub kohalike meestega muuhulgas kitsama maa-ala kaitsele ja seal vastase kurnamisele läbi väikeüksuste taktika. Väikestel liikuvatel üksustel on seetõttu tähtis omada ka maastikuvõimelisi transpordivahendeid ehk siis maastureid.
Vaadates automaksu teemat selles kontekstis, siis on tõsi, et selline ideoloogiline lähenemine, et nügime rahvast loobuma maasturitest ja minibussidest, ei toeta kuidagi riigikaitset ei kitsamas ega laiemas mõttes. Tuues siia juurde veel autopargi elektrifitseerimise ideoloogia, siis saame veel ühe negatiivse lisaaspekti.
Esiteks pole tavalise sõiduautoga väikeüksusel suurt midagi teha, see sobib vaid mõne üksiku tegevuse jaoks. Teiseks pole kaitseväel midagi rekvireerida, kui me sunnime inimesi maasturitest ja minibussidest loobuma. Kolmandaks – kujutame ette, et rahvas on roheusin ja rikas ning paljudel on e-maasturid ja -minibussid – kuidas peaksid nii väikeüksused kui ka KV üksused oma autosid laadima hakkama olukorras, kus elekter on defitsiit? Kui seda üldse on. Ukraina sõda näitab ehedal moel, et elektrienergia taristu satub väga kiiresti löögi alla.
Kuid diiselkütust ja bensiini on võimalik varuda ning ka juurde tarnida. Elektrienergiat või laetud e-auto akusid (kui voolu pole) paraku mitte. Pealegi, nagu teame, elektriautode laadimiseks on vaja eraldi taristut.
Mida rohkem on kaitseliitlastel, maakaitseväelastel ja neid logistiliselt toetavatel kohalikel elanikel võimekaid autosid ehk maastureid ja minibusse, seda parem on liikuvus ja logistika, mida ilmestab väga hästi Ukraina sõda. Kaitseliit ei suuda kunagi tagada operatiivsetele väikeüksustele sellisel määral maastureid, et neid oleks piisavalt. Ja seda polegi vaja, rahvas astub sissetungija vastu kõikide vahenditega, mis tal on. Ka praegu kasutavad kaitseliitlased väljaõppes üsna palju isiklikke maastureid. Sellel on oma põhjus.
Võtame näiteks haavatute evakueerimise eesliini lähedalt. Ukraina sõda näitab ehedal kujul kätte, kuivõrd tähtis roll on maasturitel ka selles vallas.
Väga vastuoluline on tõsta valitsuse poolt makse, et tõhustada riigikaitset, aga teiselt poolt saagida oksa ja paralüseerida agressorile vastu hakkavate meeste ja naiste liikuvust.
Ärme unusta siinjuures liikumisvõimalust suure loodusõnnetuse või mõne eriolukorra ajal, kus elektrit pole, lumi on põlvini, mitmepäevasest vihmast on üleujutused vms. Siin võib elektriauto rahulikult poodi jätta, kütusetagavaraga maasturiomanik on tegija. Ka siis, kui lumetormis on vaja kaugest naabertalust, mis on ilma elektrita, tuua sooja või viia haiglasse õnnetu, külmast kange ja näljas vanur. Sest nii kutselistel kui ka vabatahtlikel päästjatel on käed-jalad tööd täis, kiirabi ei pääse talu juurde ammugi.
Praegu peaksid kaitseminister, kaitseväe juhataja, Päästeameti juht, Kaitseliidu ülem kui ka reservohvitserid väga kriitiliselt ja tõsiselt, sõna otseses mõttes suure lärmiga, juhtima tähelepanu nii automaksu väga negatiivsele küljele julgeoleku ja turvalisuse mõttes kui ka inimeste elektriautode poole nügimise kahjulikkusest laiapindse riigikaitse vaates.
Vastasel juhul tuleb nentida, et meile näidatakse pea külje all toimuvas verises sõjas väga karmilt vajalikud õpetused ja kogemused kätte, aga me ikka ei taha õppida.