Lõpetame ära inimeste alandamise nende suguelu põhjal! Hakkame kõik jälle inimesteks, kutsub üles Malle Pärn.
Inimväärikus on Põhiseaduse kaitse all.
Sissejuhatuseks kordan: ma ei räägi siin homoseksuaalsusest ega homoseksuaalsetest inimestest (jätame nad ometi kord rahule!), ma räägin ainult sellest poliitilisest võitlussalgast, kes nimetab ennast LGBT+jne kogukonnaks või seksuaalideks, ja kes on ülejäänud ühiskonnale sõja kuulutanud.
Oma agressiivse propagandaga on neil õnnestunud koguda endale juba üsna palju võitluskaaslasi, kes samuti ihkavad kangekaelsete konservatiivide verd.
Tahan küsida „abieluvõrdsuse" gladiaatoritelt: kas te tõesti ei saa aru, et kogu selle ammugi üle võlli läinud LGBT+ grupikese toetamise, kuue triibuga liputamise ja eriõiguste nõudmistega te teete neile tegelikult ühe suure karuteene?
Te suurendate inimeste vastumeelsust nende suhtes. Just teie, mitte need, kes teile vastu hakkavad! Teie ju aina rõhutate, et nad on vaid L ja G ja B ja T inimesed, et vaadake, nad ei ole tavalised inimesed nagu teie, nemad on hoopis eri liiki seksuaalid, suurtähtedega liikidesse jagatud, et nad on teistmoodi, ja nende intiimelu on teistmoodi.
Te räägite armastusest ja õnnest, aga unustate ära, et armastuse ja õnne juurde kuulub ka intiimelu. Ja te rõhutate neid liikidesse jagades, et nende inimeste intiimelu on liigiti erinev ja nõuate, et see kõik nüüd riikliku seadusega kuulutataks võrdseks tavalise seksuaalsuhtega, millest sünnivad lapsed, – mehe ja naise abieluga. See pidi olema „armastuse ja õnne eelnõu", nagu hõisati meile riigikogu kõnepuldist.
Aga sellele on ühiskonnas suur vastuseis (oh, mis teil küll armastuse ja õnne vastu on?).
LGBT aktivistid ei arvesta selle vastuseisuga.
Seksuaalvõrdsuse eest võitlevad poliitikud ka ei arvesta.
Te tembeldate selle pahaks ja isekaks ja haiguslikuks ja tagurlikuks suhtumiseks! Te tembeldate teie (primitiivse ja valeliku) tegutsemise mõistliku ja argumenteeritud kriitika, igasuguse vastuseisu teie isiklike soovide täitmisele viha- ja vaenukõneks ja tahate hakata inimesi selle eest karistama. See ähvardus on kirjas ja videos, see on riigikogu kõnepuldist emotsionaalse paatosega välja öeldud (hoidke oma nahk, neetud vihakirikud!).
Ideaalne oleks see, kui inimese (ja poliitiku) sõnad ja teod läheksid kokku. Et see, kes teistelt nõuab sallivust, on ka ise salliv, kes nõuab avatust, on ka ise avatud, kes nõuab võrdset kohtlemist, see kohtleb ka ise teisi võrdselt.
Meie ajal kasutatakse neid termineid enamasti selleks, et endale ja oma äravalitutele eesõigusi kehtestada. Kes nõuab sallivust, on teistsuguse maailmavaatega inimeste suhtes eriti sallimatu, kes nõuab avatust, on tema mõtetest erinevate mõtete suhtes eriti suletud, kes nõuab kõikide võrdset kohtlemist, see jaotab inimesed oma maitset mööda eliidiks ja paariateks.
LGBT+ aktivistid aina rõhutavad oma tavalisest erinevat seksuaalsust (ja jagavad ennast liikidesse selle põhjal), aga kui keegi kasvõi vihjab, et seksuaalsus tähendab tema jaoks inimkonna binaarset jaotust, või nimetab teatud intiimsuhet loomuvastaseks, siis pahandatakse temaga, et „ärge trügige teiste magamistuppa" või „teie mõtlete aina suguelule".
Meie ei mõtle, TEIE mõtlete, TEIE jagate inimesed selle järgi liikidesse, kuidas nad korraldavad oma intiimelu. Keda ihaldatavaks peavad, kellega suudlevad ja kallistavad. Abielu ei ole sõpruse liit, vaid erootilise armastuse liit. Ka mitte poliitiline ega majanduslik liit! Abielu ei ole riigi poolt pakutav teenus kahe füüsilise isiku majandussuhete korraldamiseks!
Armastuse ja abielu juurde kuulub ka suguelu. See aga tähendab enamikule inimestele mehe ja naise vahekorda, kõrvalekalded sellest on paljudele vastumeelsed. Seda vastumeelsust ei saa ühe seadusega ära võtta, ei saa ka ära keelata. See oleks ebavõrdne kohtlemine, vägivald.
Tavaline inimene oma suguelu ei propageeri, see kuulub intiimsesse elusfääri. Eestlane on üsna tagasihoidlik oma intiimelu avalikustamisel, seega, sellega hooplemine ja selle üle uhkustamine on talle vastumeelne. Kes sellega avalikult uhkustab ja sellele tunnustust nõuab, see esitab ühiskonnale väljakutse, kuulutab sõja.
Aga sõda sünnitab alati vastusõja! Kes midagi või kedagi ründab, peab arvestama, et talle võidakse vastu hakata! Igaühel peab olema võrdne õigus ennast (ja oma lapsi) kaitsta!
Inimesed ei ole nõus oma tavadest ja reeglitest (oma esivanemate kultuurist) mingite pisigruppide mööduvate moodide tõttu loobuma. See ei ole mingi isekas ega kade oma omandist kinnihoidmine, see on oma kultuuri aluste kaitsmine ründajate eest.
Te räägite võrdsusest, aga nõuate ju eeliseid ja puutumatust, vastaste vaigistamist ja tühistamist, kleebite neile sildid peale – foobid, tagurlased, nõukogude taak. Kõik on valed sildid!
Valede abiga tahate endale allutada terve rahva, püüdes neid tirida kuhugi „progressivsete" moenarride klubisse.
Vaenukõne ja „homofoobia" – on kaks riiklikku vikatit, millega hakatakse niitma seksuaalelu ametliku mitmekesistamise vastaseid.
Tegelik vaenukõne on justnimelt see „homofoobideks" ja tagurlasteks ja venemeelseteks sildistamine, sest ühe ühise omaduse pärast (milleks on ju suhtumine LGBT+ aktivistide ideoloogiasse) kuulutatakse põlastusväärseks inimesed, kes ei taha võtta vastu uusliberaalseid eluviise ja „väärtusi", kes ei taha loobuda oma elu alustest, kes hindavad klassikalisi väärtusti. Kes ei taha rõõmsalt üle kolida seksuaalanarhilisse düstoopiasse.
Ilma igasuguse vaenu ja vihkamiseta annan teile sõbraliku soovituse: lõpetage ära see ühiskonna lõhestamine ja ülesärritamine, hakake tegelema oma pärisprobleemidega, aidake oma inimesi tegelikult, ärge õhutage neid hooplema oma tavalisest erineva intiimeluga. Ja mis peamine: ärge levitage oma seksuaalpropagandat koolides ja lasteaedades! Just see tekitab inimestes kõige rohkem viha.
Oleme kõik inimesed, üks rahvas, istume ju ühes paadis, mille liigne kõigutamine võib paadi ümber ajada.
Hakake ise suhtuma kõikidesse inimestesse kui võrdsetesse, mitte kui alamatesse, mitte kui tigedatesse ja kadedatesse vaenlastesse. Leppige sellega, et olete teistsugused. Püüame leida mingi kompromissi. Tuletan meelde: kompromiss on mõlemat poolt rahuldav tulemus, mitte ühe poole allutamine teisele.
Vägivaldne allutamine, kriitika vaigistamine ja kriitikute halvustamine ei lõpeta sõda, see sünnitab veel rohkem viha ja vihkamist, niisiis, ärge kutsuge teistsuguseid inimesi enda vastu sõtta!
Kui kedagi rünnatakse, siis ta ju hakkab vastu? Kui teda võimu kaasabil sunnitakse ründajale alla andma, siis hakkab temas salaja hõõguma veel suurem viha. Ja see võib kunagi ohtlikult plahvatada.
Konservatiivid ei taha sõda, meie tahame rahu ja kompromisse. Ja päriselt võrdset kohtlemist. Meie tahame demokraatlikku riiki kõikide võrdsete õiguste ja vabadustega, ja ka võrdsete kohustustega, muidugi. Ja meie esimene kohustus on lugupidav suhtumine kaasinimesse.
Lõpetame ära inimeste alandamise (liikidesse jagamise ja identimise) nende suguelu põhjal! Hakkame kõik jälle inimesteks!