Eesti tulevikust rääkides tuleb psühholoog Avo-Rein Terepingi arvates esile tõsta mistahes riigi edukuse ühte peamist kriteeriumi, milleks on jätkusuutlikkust tagav sündimus.

“Me oleme täna, me oleme homme, me oleme olemas ka saja aasta pärast,” kõneleb Avo-Rein Tereping ja jätkab: “Loomulikult elu on muutunud. Inimesed on teised, aga see peaks olema ikkagi seesama Eesti riik. Kui ma saja aasta pärast näiteks tuleksin siia, siis ma saaksin rääkida samuti eesti keelt. Paljud asjad on võib-olla muutunud, aga midagi on siiski ülimalt tuttav.”

Identiteet võib olla saja aasta päras olla muutunud ja teisenenud, aga ta peaks siiski olemas olema.

“Seda on ju demograafid üsna täpselt välja arvutanud, kui palju näiteks peaks olema riigis lapsi, selleks et jätkusuutlikus oleks tagatud, sest lõpuks on ikkagi inimesed need, kes tagavad mistahes riigi, mistahes rahva jätkusuutlikkuse,” ütleb Tereping ja tuletab meelde, et rahva säilimiseks on vaja, et keskmine sündimuskordaja oleks 2,1 iga fertiilses eas naise kohta.

“Kahjuks praegu Eestis sündivus on oluliselt väiksem, ent demograafid väidavad, et inimeste, perekondade, naiste sündimuskäitumine on mõjutatav. Loomulikult mitte käsukorras, selleks on vaja luua tingimused,” tõdeb Tereping. “Esimene asi, mida oleks tarvis, on tunnistada probleemi, et meil on liiga vähe lapsi, et meil ei tule uut tööjõudu peale. Inimesed surevad, vananevad ja lahkuvad siit elust.”

Terepingi sõnul on madala sündivuse probleemi tunnistanud majandusteadlased, pankurid, ärimehed ja töösturid, kellele lihtsalt ei jätku tööjõudu, sest ei ole inimesi. “Ainuke võimalus sellise stabiilse jätkusuutlikkuse jaoks oleks see, et me püüaksime erinevate vahenditega tõsta sündimust taaste tasemele. Kõlab küll väga tehniliselt, aga teist võimalust lihtsalt ei ole.”

Terepingi andmetel on mitmed uuringud näidanud, et Eesti inimesed sooviksid oma perekonda rohkem lapsi, kui neid tegelikult on – soovide järgi oleks laste arv perekonnas olla kusagil 2,3–2,4 last naise kohta. “Seda on näidanud mitmed küsitlused, aga on palju tingimusi, mis pärast need unistused ei realiseeru. Tundub et praegu on hakanud ka riigitegelased rohkem rääkima sellest, et meil sünnib liiga vähe lapsi ja et meil on neid tarvis,” ütleb Avo-Rein Tereping, kelle hinnangul tuleks teha kõik endast sõltuv, et sündivust suurendada.

“Seda, millest sündimus sõltub, on demograafid üsna palju uurinud. Siin on palju põhjusi. Loomulikult on siin materiaalsed põhjused – kui sa elad vaeselt, sul on raske palju lapsi ülal pidada ja siis eelistataksegi vähemate lastega hakkama saamist. Rikkus aga tuleb alles aastatega, see ei ole nii, et homme oleme kohe rikkad. Rikkamad riigid võivad endale paljusid asju lubada, neid mida meie ei jõua. Üks asi, mida aga me suudaksime siiski mõjutada, on suhtumine lastesse ja lastega perekondadesse,” arvab Tereping ja tuletab meelde statistikat, millest selgub, et lasterikkaid peresid on Eestis umbes 14% perekondadest.

“Naisi, kes on sünnitanud lapsi rohkem kui kolm, neli, viis nõnda edasi, loetakse lasterikkaks. Nende panus on olnud meie juurdekasvu üle kolmekümne protsendi. Üle kolmandiku Eesti lastest on lasterikastest peredest,” tõdeb Tereping.

“Kui me vaatame suhtumist lasterikastesse perekondadesse, siis paraku nii ärimaailmas kui ka tööalaselt jätab lasterikastesse peredesse suhtumine soovida.”

“Meie põhiseaduses on üks väga ilus lause: “Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.” Tundub, et kõik on suurepärane, ent praegu on lasterikkad pered ja puuetega inimesed pandud sama kategooria alla,” nendib Tereping.

“Aga pange tähele: puuetega inimesed on need, kes vajavad ennekõike sotsiaalabi.  Lasterikkad pered – see on ju hoopis perekonna küsimus. Kui vaadata, kuidas oli see sõnastatud sõjaeelses Eesti Vabariigis, siis seal oli samasugune lause: “Lasterikaste perekondade eest hoolitsetakse eriti!” Peaaegu samasugune lause, aga see oli paragrahvis, mis käsitles perekonda,” võrdleb Tereping sõjaeelset ja praegu kehtivat põhiseadust.

Tereping loeb veel sõjaeelset põhiseadust, mille kohaselt oli perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigi elu alusena riigi kaitse all: “Sama paragrahv ütleb, et lasterikaste perekondade eest hoolitsetakse, eriti. Täiesti normaalne, lasterikkad pered on ju tegelikult see, mis kuulubki selle paragrahvi alla. Meil on aga see sama lause paragrahvi all, mis käsitleb tervise kaitset ja sotsiaalhooldust.”

“Siin on üks põhimõtteline erinevus. Praegu, lähtudes põhiseadusest on lasterikkad pered ennekõike need, kes koormavad sotsiaalsüsteemi ja vajavad igakülgset sotsiaalabi. Sõjaeelses Eestis olid lasterikkad perekonnad need, kes olid riigi ja rahva püsimise aluseks.”

Avo-Rein Tereping kutsub seadusandjaid seda väikest asja muutma: “Muudame selle pisikese asja ära. See ju ei maksa midagi, aga see annab signaali, et lasterikkad pered on meil need, kes on olulise panuse andnud rahva ja riigi püsimisse. Selline muutus ei maksa midagi, aga tõstab oluliselt lasterikaste perede prestiiži ja nende tähtsust kui riigi alust.”