Surmateenuse pakkuja ja propageerija dr Philip Nitschke oma "internatsionaalse enesetapukomplektiga" piltnikule poseerimas. Foto: Scanpix

Liberaalsete vaadetega juhtiv USA bioeetik kinnitab, et eutanaasia on vanurite eest hoolitsemise juurde lavastatud "kõrvaletendus" ning valu ei ole põhjuseks, miks inimesed arstidel oma elu lõpetada paluvad.

Esiteks juhib dr Ezekiel Emanuel tähelepanu tõsiasjale, et enneaegse surma soovimise juhtumid on haruldased ning eutanaasia ja arsti abiga sooritatud enesetapud ei lahenda surmaeelse hoolekande kitsaskohti.

Ikkagi tuleb leida parim lahendus enimlevinud probleemidele nagu optimaalne sümptomite leevendus ning võimalused vältida haiglat ja veeta viimased nädalad kodus.

Emanuel selgitab, et kuigi avalikkusele rõhutatakse eutanaasia ja assisteeritud enesetapu põhjendamiseks füüsilise valu faktorit, on inimeste kannatused enamjaolt eksistentsiaalset laadi – ning mõlemal juhul on parim lahendus hea hoolekanne.

Eutanaasia ja assisteeritud suitsiidi propageerijate eelistus on aga kultiveerida avalikkuse alateadvuses arusaama, et inimestele pakutakse nö kaastundlikku lahendust.

Statistikale toetudes selgitab Emanuel, et valu ei ole peamine ega sagedane põhjus, miks mõned inimesed eutanaasiat või assisteeritud enesetappu taotlevad.

Samuti ei ole sagedane, et valu käes kannatavad patsiendid eutanaasiat või assisteeritud enesetappu tahaksid.

Valu asemel motiveerivad neid väheseid, kes eutanaasiat või enesetapuabi taotlevad, peamiselt depressioon, lootusetus, eluväsimus, kontrolli minetamine või väärikuse kaotamine.

Emanuel selgitab, et sellised seisundid eeldavad hoopis teist lähenemist ning on psühholoogilist laadi.

Ka Hollandis on eutanaasia peamiseks seaduslikuks eelduseks "äärmuslikud füüsilised või vaimsed (psüühilised, ingl. k. mental) kannatused", mis jätab lahtiseks, kas põhjused olid füüsilised sümptomid või depressioon.

Hollandis läbi viidud uurimuse valguses – mille teostajad lähtusid veendumusest, et peamine põhjus oli valu –, osutus valdavaks motiiviks siiski depressioon.

Emanuel järeldab, et elulõpu probleemide lahendamisel nö sekkumisega on faktide valguses vähem pistmist leevendava hoolega ning palju rohkem traditsioonilise enesetapu heakskiiduga.

Ta rõhutab, et pilt, mis enamikel inimestel on tekkinud morfiinile vaatamata talumatus valus vähkrevatest patsientidest on lihtsalt vale.

Ühtlasi lükkab ta ümber arusaama, otsekui oleks eutanaasia garanteeritult valutu, osutades andmetele tehnilistest komplikatsioonidest, kõrvalmõjudest ning nn ebaõnnestumistest, mis lõppesid ärkamisega koomast.

Emanuel leiab, et eutanaasia ja assisteeritud enesetapu legaliseerimise edendamine ei ole ülaltoodut arvestades õigustatud ning küsib, miks asetatakse niivõrd suurt rõhku sekkumise õigustamiseks väikese vähemuse elude lõpetamiseks, kes on masenduses või mures, et ei saa enam ise hakkama.

Eirata tuleks meedias ülesklopitud kuvandit eutanaasiast kui võluvitsast, keskendudes surma lähenedes inimeste eest hoolitsemisele, usub eetik.