Köievedu riigikogus, 17. detsember 2015. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Kas demokraatia on parim võimalik riigivorm, küsib kolumnist Malle Pärn ja märgib, et demokraatia on võimalik vaid mõistlike ja haritud inimeste ühiskonnas ja jääb seetõttu sageli saavutamata.

Enamus meist usub praegu, et demokraatia on parim võimalik riigivorm. Sest meile kinnitatakse seda. Keegi pole seda ju püüdnudki tegelikult tõestada. Ja seda kinnitavad meile need, kellele see demokraatia kasulik on.

Ent Platon ja Aristoteles nii ei arva.

Mõlemad asetavad demokraatia täiesti vastuvõtmatute riigivormide hulka, kuhu kuuluvad veel türannia ja oligarhia. Platoni arvates viib demokraatia paratamatult andetute, ent võimuahnete valitsemisele. Valitsemise ohjad antakse arvukale alamkihile, kellel puudub selleks vastav ettevalmistus ja võime.

Aristoteles aga annab demokraatiale lausa kõige madalama hinnangu, ta näeb selles üksnes väheväärtusliku ning toore enamuse, massi vägivallavalitsust, milles enam kuidagi ei saa kostuda ega kehtivusele pääseda arukuse kaine ja vooruslik hääl.

Ütlen ausalt, et minule on need mõtted sümpaatsed, ja isegi usutavamad kui demokraatia ülistuseks kokkukombineeritud kiidusõnad. Me ju näeme, kuidas kultuur globaalselt alla käib, kuidas inimesi vabaduse ja liberaalsuse sildi all suunatakse oma madalaid instinkte orjama ja oma tegelikke mõtteid varjama või koguni häbenema.

Demokraatia on teoreetiliselt kena ja mõistlik riigisüsteem, niisama nagu sotsialismgi. Ent me ei suuda kumbagi teostada, sest mõlemad on võimalikud vaid täiskasvanud, mõistlike ja haritud inimeste ühiskonnakorralduses. Homo sapiens kui liik oma suurimas osas ei ole selle tasemeni arenenud.

Hullumajas ei saa kehtestada demokraatiat, sest siis pääsevad võimule hullud ja hakkavad ravima meedikuid. Diagnoosi tohib patsiendile panna arst, mitte teine patsient. Tolerantsus ei tähenda seda, et arst tunnistab vaimuhaige terveks.

Demokraatlik riik ei saa püsida tasakaaluta. Sisuliselt peaks demokraatias ju rahvas koosnema võrdväärsetest indiviididest, kellest igaüks võib olla valitud kõrgematesse võimuorganitesse. Järelikult ei tohiks demokraatlikus riigis olla nii-öelda kastivahesid. Kui enamike inimeste palgad on nii väikesed, et inimesed vaevalt ära elavad, siis ei tohi nii-öelda kõrgemad ametnikud, “rahva teenrid”, endale nii tohutult suuremaid palku nõutada. Kui neil jätkub häbematust seda teha, siis nad ei ole usaldusväärsed, ja nad tuleb välja vahetada. Eraettevõte võib oma töötajatele palka maksta nii palju kui jaksab, aga riiklikud palgad ei tohi olla nii suuresti erinevad.

Rahval kui isandal peab olema õigus otsustada, kui palju ta oma teenritele palka maksab.

President ja peaminister peavad aru saama, et nad ei ole inimestena mitte suuremad ega tähtsamad kui õpetaja või arst, pagar või talupidaja, ning nende väljaminekud ei pea olema nii palju suuremad kui teistel inimestel. Samuti ei ole vaja nende lisaväljaminekuid rahva rahakotist kinni maksta. See oleks mõeldav siis, kui nende palk oleks nii väike, et nad ilma lisakompensatsioonideta ei suudaks end ära elatada. Praegu see nii ei ole. Lisatasusid tuleks maksta väiksepalgalistele.

Vähemalt esialgu oleks see riik pidanud oma rahvaga rohkem arvestama, siis ei oleks meil nii katastroofiliselt kasvanud kuritegevus ega piraatkaubandus, ei oleks ka nii madalat iivet.

Sellises riigis, kus väike osa rahvast on väga rikkad ja suurem enamus on vaesed, demokraatia tegelikult ei toimi. Sest kõik otsused ja seadused lähtuvad seal rikaste huvidest, ja tehakse rikaste poolt. Poliitika on seotud suurte rahadega, ja vaene ei jõuagi otsustava positsioonini. Ja kui ta peaks sinna jõudmagi, siis pimestab teda see “kõrgema seltskonna” hiilgus ja harjumatud eesõigused niivõrd, et ta kaotab omaenda õiglustunde ja maailmavaate, ning hakkab mõtlema niisamuti nagu tema rikkad kolleegid.

Hariduse tasuliseks muutmine vähendab seda võimalust veelgi. See on tee tagasi ajalukku, pärisorjusse, mitte arenenud kapitalismi.

Peaks olema vähemalt mingi tasakaalustav võimalus. Võiks meiegi Riigikogu jaotada ülem- ja alamkojaks, ning alamkoja saadikud peaksid olema vaesema rahva esindajad. Tegelikkuses on see kihistumine ju ometi olemas, tunnistagem siis seda, ja andkem vaesematelegi võimalus meie riigi ehitamisest osa võtta. Vaene on sageli targem kui rikas, ja vaene pole ta mitte saamatusest või laiskusest, vaid sellepärast, et ta teeb ausat tööd, mida meie riik ei väärtusta. Rikas oskab küll oma maist varandust kasvatada, kaasinimesi selleks ära kasutades, aga vaene oskab hinnata ka vaimseid ja hingelisi rikkusi.

Muidugi on üks lihtne viis, kuidas saaks reformida tervet Riigikogu. Alandagem kõigi liikmete palgad näiteks kahele tuhandele eurole, siis kaovad sealt otsekohe kõik rikkurid ja aferistid, kelle põhieesmärgiks on omaenda elujärje parandamine.

Riigikogu meelsus laieneb ka ministeeriumidele. Ikka unustatakse ära, et seda asutust tähistav sõna tuleb ladinakeelsest sõnast ministerium, mis tähendab “teenimine, teenete osutamine, abi”. Tõsi, sõnaraamat annab ka teise tähendusevariandi: “teenistus, amet, funktsioon”. Ent seegi ei tähenda mingit kõrget ja auväärset ametikohta, vaid lihtsalt ametit, ning on tegelikult madalama tähendusega kui esimene. Valitsemisega, vastuvaidlematute käskude väljaandmisega, rahvaga arvestamata otsuste tegemisega ei ole kummalgi mõistel midagi tegemist.

Veel radikaalsem on sõna “minister” tähendus: “teenija, teener, alluv; abiline, abistaja, ametnik”. Kuidas sai sellest küll uhkes ametiautos ringi kihutav kikilipsu ja kalleid ülikondi kandev käsklusi jagav isand, kelle luksuslikku kabinetti tavalisel inimesel asja ei ole?

Ministeerium peaks olema asutus, mis tegeleb rahva teenimisega, aitamisega, mitte oma tujude järgi kamandamisega. Rahva elu parandamisega, mitte tema püksirihma pingutamisega.

Meil tundub, et ministeerium on asutus, mis tegeleb iseendaga, selle asemel et tegelda selle valdkonnaga riigis, mida ta peaks teenima, aitama ja arendama. Haridusministeeriumi kolimine Tartusse muutis küllap nii mõndagi ministri ja ministeeriumi enda elus, ent kuidas aitas see lahendada meie hariduse valusaid probleeme?

Muidugi tunduvad sellised mõtted paljudele inimestele praegu eluvõõrastena. Nagu paljud muudki loomulikud asjad. Sest neid on kasvatatud allamäge liugleva kultuuri vaimus: kollase ajakirjanduse, labaste telesaadete, lärmaka poppmuusika, vabalt kättesaadavate pornosaitide ja vägivaldsete arvutimängude “hella” käe all…

Olgu see kirjutis neile siis kasvõi väikeseks meeldetuletuseks, et ka niisugune mõtteviis on ikka veel olemas. Ja väärib respekti. Või vähemalt sallivust. Juhul, kui meil ikka tahetakse luua mingitki demokraatiat, ja sõnavabadust.