Eero Laidre: tõenäoliselt valmistatakse ette juba uusi skandaale

Marti Kuusik lühikeseks jäänud ministrikarjääri vandega alustamas. Presidendi tribüüni kohal haigutab tühjus. Foto: Scanpix

Eero Laidre analüüsib minister Marti Kuusiku vastu suunatud meediakampaaniat ning esitab olulisi küsimusi Eesti Ekspressi peatoimetajale Erik Moorale ja peatoimetaja asetäitjale Sulev Vedlerile, kellega ta isiklikult kohtumas käis.

Toetudes varem- ja hiljemkogetule võib järeldada, et Marti Kuusiku ja teiste ümber lahvatanud skandaalide põhieesmärk on kahjustada Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda Sama eesmärki kannab ka kära Kuusiku järglase, Kert Kingo, ümber.

Kuusiku teema näib olevat ammendunud, sest eesmärk on saavutatud. Marti Kuusik pole enam minister, tema naine ja lapsed on saanud psühhotrauma ja rahvuslikud konservatiivid saanud järjekordse nuiahoobi. Aga kogetust tuleks õppida. Sest tõenäoliselt valmistatakse ette juba uusi skandaale. Ja kelle muu, kui EKRE vastu. Uus skandaalimull ongi juba puhumisel ja kindlasti valmistatakse ette juba sellelegi järgnevat…

Veel kunagi pole Eestis rakendatud ühe erakonna suunal nii massiivset, lakkamatut ja tigedat rünnet. Sestap ei pruugi olla juhuslik, et just EKRE poolt väljavalitud minister sattus pahemäärmuslaste turmtule alla ja et ka Kuusiku järglasel ei lasta oma tööd rahus teha.

Sestap analüüsime tagasivaatavalt ja põhjalikumalt ühe lausa klassikalise kompraskandaali (Marti Kuusiku) õpetlikku anatoomiat. Seda enam, et Kuusikut ründavate argumentide kahtlane väärtus ei leidnud kartellimeedias piisavat käsitlust.

Pahemäärmuslased ei peaks võtma hoolivaid poose ega tegema kaastundlikku nägu. Teil on olnud 27 aastat aega juurida vägivald ühiskonnast välja. Kus te olete olnud kogu selle aja?

Eriti naeruväärselt naiivne oleks arvata, et meie ühiskondliku arvamuse kujundajaid on haaranud äkki enneolematu janu õiglasema, vägivallavabama ja moraalsema ühiskonna järele.

Pahemäärmuslased ei peaks võtma hoolivaid poose ega tegema kaastundlikku nägu. Teil on olnud 27 aastat aega juurida vägivald ühiskonnast välja. Kus te olete olnud kogu selle aja? Miks ärkas kirg moraali järele ja põlgus vägivalla vastu kohe, kui Marti Kuusik kuulutati ministrikandidaadiks? Perevägivald pole ju pärast kapitalismi restauratsiooni vähenenud, vaid suurenenud.

Antud olukorras on koomiline see krokodillipisarate vool ja kõrgendatud hädakisa vaid ühe isiku ja ühe erakonna kallal. Mõjus pigem kui tavapärane ja järjekordne mudalärakas. “Iga skandaali valulikkuse aste oleneb tihti sellest, kui osavasti poliitilised vastased sellega manipuleerivad.” (ajakiri “Time” 22. August 1969, p. 30) Sedalaadi osavus paistab olema meie pahemäärmuslaste tugevaim külg.

Erik Moora (Eesti Ekspressi peatoimetaja) ja Sulev Vedler (peatoimetaja asetäitja) osutusid sõbralikeks ja kõrge suhtlemiskultuuriga vestluskaaslasteks. Kahju, et meie väike rahvus on nii võikalt tükkideks rebitud, et meeldivad inimesed satuvad vastaskaevikuis olema.

Kampaaniale andis stardipaugu grupp Eesti Ekspressi ja Eesti Päevalehe ajakirjanikke. Marti Kuusikut süüdistava alatooniga ja pelgalt kuulujuttudele rajatud loole on alla kirjutanud Madis Jürgen, Dagne Mihkels, Erik Moora, Mikk Salu, Urmo Soonvald, Joosep Tiks, Toivo Tänavsuu, Sulev Vedler jt.

Ainuüksi autorite nuputatud pealkiri (Minister Marti Kuusiku suur saladus) reedab autorite ärapanemiskirge. Juttu lugedes tekkis mitmeid küsimärke. Et mitte jääda oletuste pinnale, tuli kontakteeruda “muck-rakers’ite” (poriurgitsejate) endiga. Poriurgitsejateks nimetatakse USA-s ajakirjanikke, kes on spetsialiseerunud poliitilise kompra otsimisele ja avalikustamisele.

Eelhäälestus lubas kohtumist Kiisleri või Tralla-taoliste pahemäärmuslike fanaatikutega. Tegelikkus oli midagi muud. Erik Moora (Eesti Ekspressi peatoimetaja) ja Sulev Vedler (peatoimetaja asetäitja) osutusid sõbralikeks ja kõrge suhtlemiskultuuriga vestluskaaslasteks. Kahju, et meie väike rahvus on nii võikalt tükkideks rebitud, et meeldivad inimesed satuvad vastaskaevikuis olema.

Erik Moora pidas end rahvuslaseks, liberaaliks ja majandusküsimustes parempoolseks. Tundus pea võimatuna, et need intelligentsed ja suurte erialaliste kogemustega profid said hakkama üllitisega, mis paisus veereva lumepallina ja mõjub järjekordse, ühiskonda lõhestava vihaplahvatusena.

Sulev Vedler oli autoritest vist tasakaalustatumaid. Ta möönis, et põhimõtteliselt on Kuusiku vastu tunnistajaid põhjust uskuda pea sama palju, kui mitte uskuda. Kuna Vedleri osa kogu loos osutus tagashoidlikuks, kattus seletustes paljuski Erik Moora omadega, siis eelistasin rohkem keskenduda Erik Moora mõtteavaldustele. “Ma ise elan väga konservatiivset elu, mul on perekond ja lapsed, ma ei reisi palju,” lisas enda kohta Erik Moora.

Sulev Vedler oli autoritest vist tasakaalustatumaid. Ta möönis, et põhimõtteliselt on Kuusiku vastu tunnistajaid põhjust uskuda pea sama palju, kui mitte uskuda.

Aga enim huvitas mind kaks küsimust, mis võiksid olla kogu skandaali kandetalad.

Esimene küsimus: Miks ei pöördunud otsene süüdistaja (ilmneb, et neid oli ainult üks) politseisse, vaid otsustas kuulutada oma kahtlusi tervele ilmale? Normaalne asjaajamine käib ju nii, et võetakse ühendust korrakaitsjatega ja kui on avalikustatud süüdimõistev otsus, annab toimunule oma hinnangu ka ajakirjandus. Käesolevas protsessis oli kõik vastupidi. Miks ei palunud ajakirjanik(ud) süüdistajat pöörduda politseisse?

Erik Moora väitis, et inimesed ei taha sekeldusi ja pealegi olevat otseseid kaebajaid vaid üks. See üks olevat rääkinud loo vägivallast Kuusikute peres ajakirjanikule, kes olevat tunnistaja lähedane tuttav. Moora väitis, et põhjaliku vastuse küsimusele leiab 8. mai EE-st, kus Eero Epner on kirjutanud pika loo naistest, kes kardavad.

Erik Moora: “Kui ohver – antud juhul Karin Kuusik – pole pöördunud politseisse abi otsima, siis ei teeks seda meeleldi ka kaebajad.” Huvitav, miks mitte? Politseisse pöörduja anomüümsus on ju isegi kindlamalt garanteeritud kui kaebuse levitamine kogu ilmale.

Kas Eero Epnerit sundis nii ülepingutatud lugu kirjutama ääsitulena hõõguv viha rahvusluse ja konservatiivsuse vastu? On ju Eero Epner tuntud kui kirglik pahemäärmuslane. Kirjatükk on tugevalt ilukirjandusliku kaldega emotsioonipomm, mis püüdis sisendada lugejale, kui koletul kombel on ühiskond naistevastasest vägivallas haaratud, kui kaitsetud ja lootusetud on riigi poolt abita jäetud naised.

Naisi kujutatakse saamatute hädakägaratena, vägivaldsest jätisest täielikult sõltuvate ullikestena. Eero Epner: “Üks naine ütleb, et ta tundis ennast lõpuks räpase nõudepesunuustikuna, ei millegi enamana.” Kus on nüüd meie raevukad ja võitlushimulised feministid?! Mis sundis Eero Epnerit looma meie naistest nii liialdatud ja moonutatud pildi? Pole meie naised sugugi, kui mõned erandid välja jätta, räpased nõudepesunuustikud. On enamjaolt mehest sõltumatud, iseseisvad, otsustusvõimelised, teotahtelised, valmis kaitsma ennast ning oma lapsi. Pole ka meie korrakaitse nii ükskõikne ja võimetu.

Veel Epneri stiilinäide: “…ta (sotsiaalametnik) räägib mulle lugusid ajakirjanikest, kes hea loo jahil olles just aastaid kestnud julmusest pääsenud naisele šoki põhjustanud või tekitanud avalikkuse ette rebimisega pöördumatuid kahjustusi kõige kaitsetumatele lastele.“ Palju õnne, Ekspress Grupp! Just seda te tegite Kuusikute perekonnaga.

Oma üliagarusega jooksis Eero Epner mõttekaaslased EEst suisa jalust maha. Miks kisti Kuusikute oletatav peredraama avalikkuse ette, kui politsei kaudu asja ajades oleks Karin Kuusik ja tema lapsed pääsenud muserdavast meediakärast? Aga väga oli vaja… Kas EE ja EPL-i ajakirjanikud tõesti ei suutnud taibata, kui palju halba teeb üks enneaegselt ja vastu peategelaste tahtmist sündinud kirjatükk? Küllap teadsid.

Kui Karin Kuusik pole esitanud kaebust, pole ka ajakirjandusel põhjust olla paavstist paavstimad. Kes teab paremini Marti ja Karini suhtest, kui Karin Kuusik ise? Kõrvalseisev tädi Bärta ei saa küll olla suurem asjatundja. Kui Karin Kuusik eitab kõike ja palub resoluutselt tema perekond rahule jätta, oleks sellega vähemalt mingilgi määral tulnud arvestada.

Siit ka tungiv soovitus edaspidiseks: kui te tõesti tahate abistada oma sõbrannat või tuttavat ning teha midagi tema kasuks, siis tehke seda arvatava ohvri loal ning ainult politseile teatades. Nii ei kahjusta te arvatavat ohvrit ega tema lapsi. Kui te olete aga lummatud soovist lajatada EKRE-le, keda te näiteks kartellimeedia ajupesu ohvrina kogu hingest vihkate ning süütud kannatajad teile korda ei lähe, siis pasundage sellest (ajakirjanduse vahendusel) kogu ilmale…

Kui te tõesti tahate abistada oma sõbrannat või tuttavat teha midagi tema kasuks, siis tehke seda arvatava ohvri loal ning ainult politseile teatades. Nii ei kahjusta te arvatavat  ohvrit ega tema lapsi.

Teine küsimus: miks EE kiirustas praegu veel süütut inimest mustava loo avaldamisega?

Erik Moora: “Jutt kiirustamisest pole üldse kohane. Oleksime tahtnud, et lugu oleks ilmunud varem. Praegu läks tobedasti, sest lugu ilmus samal ajal, kui Marti Kuusik kinnitati ministrks. Meil läks aega veendumisega, süüdistav jutt on õige.”

Oponeerin: praegu ei tea isegi uurijad, keda uskuda. Ka Moora möönis, et seda kõike on keeruline tõestada. Kogu lugu kaldub rubriiki “keegi naine trammis rääkis”. Kaebajad väidavad, et neile olevat rääkinud Marti Kuusiku eksabikaasa. Katrin Kuusik jälle eitab kõike. Ollakse olukorrasb kus sõna on sõna vastu ja kogu süüasi võib kukkuda laiali.

Inimesed (eriti EKRE vastased) võivad ju rääkida mida tahes, kui teavad, et nende anonüümsus on kindlalt tagatud. Tuleb ka arvestada inimeste harjumusega liialdada. EE-l on võimatu tõestada, et kaebajad ei olnud sotsid, minul aga on argument: ekrelane ei tormaks oma lemmikerakonda sopaga üle valama. Loogikast lähtuvalt sai see siiski pigem olla pahemäärmuslik EKRE-vihkaja.

Kas selline tegelane on aga Katrin Kuusiku sõbranna, see on järjekordne nõrk lüli loo ahelas. Küsisin, mis eesmärgil te selle loo kirjutasite? Vastus: “Valitsus peab koosnema laitmatu renomeega poliitikutest” Aga te väidate, et kui lugu kirjutasite, ei teadnud te veel, et Marti Kuusikust saab minister, tahtsite lugu isegi varem üllitada? Kas see pole liigne optimism, arvata, et kui politsei pole menetlust veel isegi alustanudb on teil juba kõik selge, pole mingeid kahtlusi?

Minu küsimärkide arvu vestlused EE toimetuses oluliselt ei kahandanud. Liiga palju on sellel kõigel klassikalise poliitilise afääri tunnuseid.

Ehk me kõik oleme uute EKRE-vastaste afääride ajal targemad. Ega need tulemata ei jää… Kas järjekordseks ohvriks tahetakse teha Kert Kingot?

Kõigil neil jamadel on üks ühine ja kindel tunnus: kas lausa olematu (mittetõestatav) põhjus või tähtsusetu juhtum puhutakse kartellimeedia poolt nii suureks kui vähegi võimalik ja serveeritakse seda nii kaua, kui see on narmendamiseni kulunud. Ja siis on “poriurgitsejatel” juba uus lugu valmis.

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TÖÖ JÄTKAMISEKS!

Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiivi missioon saaks edasi kesta!