Eesti ei võida liberaalide homosõjast Venemaaga

Justiitsministeeriumis valminud kooseluseaduse kontseptsioon sisaldab ettepanekut anda samasoolistele paaridele võimalus saada oma kooselule riiklik tunnustus. Kuigi äsja valminud avaliku arvamuse uuring näitas, et meie ühiskonnas ei ole suhtumine homoagendasse viimase kolme aasta jooksul oluliselt muutunud (homoseksuaalsust pidas täiesti vastuvõetavaks 10%, vastuvõetamatuks aga enamik vastajatest), võidakse vastav muudatus nüüd siiski läbi suruda, sest sellest on saanud väike osa suurest mängust, rahvusvahelisest poliitikast. Ja see on ka põhjus, miks see mõjuks Eestile äärmiselt lõhestavalt.

Turu-uuringute AS teostatud küsitlus, mille tellis TTÜ õiguse instituut (projekti “Erinevus rikastab” raames), kinnitas ammu teada tõsiasja, et venelaste hulgas on suhtumine homoseksualismi märgatavalt negatiivsem kui eestlaste hulgas. “Vene keelt kõnelevad inimesed elavad Vene meediaruumis ja Venemaal on suhtumine seksuaalvähemustesse palju-palju halvem kui Eestis, isegi riigijuhtide tasandil, ja sealt ilmselt need mõjud ka Eestisse, Eesti venekeelse elanikkonnani jõuavad,” selgitas kampaania “Erinevus rikastab” eestvedaja Kari Käsper seda nähtust Eesti Rahvusringhäälingule. Turu-uuringute AS uuringujuht Liis Grünberg tõi samas põhjusena välja selle, et vene rahvusest inimene on üldjuhul usklikum.

Nende hinnangutega võib kahtlemata nõustuda.

Kui president Ilves võitles 2007. aasta alguses pronkssõduri jätmise eest Tõnismäele, siis väitis ta Tartu rahu aastapäeval Estonia kontserdisaalis peetud kõnes, et “oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks.” Ilves kui liberaal võis isegi mõelda seda tõsiselt, kuid tegelikku olukorda see toona siiski hästi ei kirjeldanud.

Seevastu täna talitab Eesti võimuladvik just nende sõnade järgi. Tallinnas asuva USA saatkonna aktiivsel toetusel ja õhutusel viiakse nüüd vaikselt ellu Obama administratsiooni homoagendat. Kuigi ameeriklaste endi hulgas tehtud küsitlused näitasid, et Obama toetus homoabieludele kallutas inimesi rohkem selles suunas, et nad pidasid valimistel tema toetamist vähemtõenäoliseks, on liberaalid teinud nn homoväärtused osaks USA ametlikust välispoliitikast. Sellel pinnal on kokkupõrge Venemaaga vältimatu. Ja kohalikud liberaalid näivad seda lausa taotlevadki.

Diplomaatia peatoimetaja Iivi Anna Masso tunnistas ajalehes Postimees avameelselt, et punkbändi Pussy Riot huligaanitsemine Lunastaja Kristuse kirikus Moskvas ründas väärtusi, mida esindab Vene ühiskond tervikuna. “Pole sugugi juhus, et seda on nii punknaiste kaitsjate kui nende hukkamõistjate poolt seostatud ka homoseksuaalsusega,” lisas ta. “Kremli üha fašistlikumalt mõjuv režiim on teatavasti karmistanud ka homovastaseid seadusi.” Masso kui Ilvese režiimi ustav propagandist loomulikult õigustas PR aktsiooni (suhtumine sellesse ja määratud karistusse, muide, võivad ka kattuda) ning demoniseeris teisitimõtlejaid, kes tema käsitlusega ei nõustu.

Kohalikud liberaalid saavad seega väga hästi aru, mida nad teevad. Nad mõistavad suurepäraselt, millise reaktsiooni see kutsub esile venelaste poolt.

Reaktsioon. Just sellist nime kannab liikumine, mille korraldusel juba toimus 12. septembril Moskvas asuva Eesti saatkonna juures pikett [vt siit], millega kutsuti Eesti elanikke üles mitte lubama samasooliste partnerluse riiklikku tunnustamist ning avaldati ühtlasi toetust Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule seoses selle tegevusega traditsioonilise perekonna kaitsmisel. Erakonna Ühtne Venemaa Noor Kaardivägi avaldas aga paar päeva varem oma veebilehel irvitava kirjutise pealkirjaga “Kas Eesti avab Ernst Röhmi nimelise homoklubi?”. Toon on antud, emotsioonide üleskütmine alanud.

Venemaa võimuerakonna ridades leidub inimesi, näiteks keegi Sergei Markov, kelle arvates peaks Venemaa positsioneerima ennast rahvusvaheliselt Euroopa tsivilisatsiooni konservatiivse haruna ja võtma omaks sellele vastava väärtuspõhise välispoliitika. Nende hinnangul õnnestuks Venemaal leida nii koheselt sõpru paljudes riikides ehk väljuda sellest teatavast rahvusvahelisest isolatsioonist, mis sellele osaks on saanud. Hiljuti juba loodigi Suurbritannias ühendus Conservative Friends of Russia, mis teenib kahe riigi võimueliitide lähendamise huve.

Kelle huve teenivad praegu need kohalikud liberaalid, kelle juhtimisel oleme jõudnud olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks? Kas nad ei saa aru, kui suurepärase võimaluse nad Kremlile kätte mängivad? Kelle huvides?

Juba ainuüksi samasooliste partnerluse riikliku tunnustamise arutamist kasutatakse ära selleks, et kujutada eestlasi vaenulikus propagandas mitte lihtsalt fašistide, vaid lausa homonatsidena. Kui viimane termin tundub kellelegi vastuoluline, siis soovitan tutvuda raamatuga "Pink Swastika".

Homonatsidena, kes pealegi vihkavad Vene õigeusu kirikut. Viimasesse võib muidugi suhtuda kuidas tahes, keegi ei ole kohustatud seda armastama, aga kui jutt käib kirikust, mis kuulub Eestis liikmete arvult suurimate hulka, siis oleks vähemalt riigijuhtide poolt tervemõistuslik suhtuda sellesse vähemalt avalikult teatava respektiga.

Selle asemel on valitud teine tee. On valitud süveneva konfrontatsiooni tee, mis on teinud ilveslastest ja putinistidest objektiivsed liitlased. Homoküsimust kujutatakse suure Ida ja Lääne vastasseisuna, kusjuures mõlema poole propagandistid kasutavad sarnast sildistamist (Masso paneb f-sõnaga, Noor Kaardivägi meenutab Ernst Röhmi).

Kuhu peaksid selles vastasseisus asetuma Eesti konservatiivid? Ma pean silmas neid, kelle jaoks konservatiivsed väärtushinnangud on mitte poliittehnoloogiline sõnakõlks, vaid reaalsed sisemised veendumused. Liberaalide jutu kohaselt valiksime me endale kindlaks jäädes idanaabri poole, oleksime seega justkui isamaareeturid. See on muidugi jama, aga sellisest retoorikast lähtudes tahaksin ma esitada meie tänasele liberaalsele võimuladvikule ainult ühe küsimuse: kellele te toetute siis, kui Eesti ühiskonna konservatiivne peavool pöörab teie riigile selja?

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 21. aastapäeva vastuvõtul Kadrioru roosiaias peetud kõnes väitis president Ilves, et juba ongi “läinud nii, nagu 30-ndatel, kui toonased andekad ja lootusrikkad noored pöörasid pahameele Pätsu režiimi suhtes Eesti Vabariigi vastu.” Ta ei mõelnud seda kahjuks enesekriitiliselt ning tema hinnang oli minu meelest küll ülepingutatud, sest levinud kriitika Ilvese režiimi aadressil ei ole kasvanud üldiselt (veel?) üle Eesti Vabariigi eituseks. Rahvas teeb siiski suhteliselt hästi vahet Eesti riiklusel ning parajasti võimuloleval klikil, mis üritab samastada esimest endaga, aga… kui nende katsed seda teha lõpuks õnnestuvad, siis hoidku meid Jumal!

Vasakpoolsed on süüdistanud pronkssõduri kriisis korduvalt Eesti rahvuslasi, konservatiive. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Praegu on aga raske mitte märgata, et täna on Eesti liberaalid need, kes tegelevad venelaste provotseerimisega. Nad teevad seda täiesti teadlikult ja seetõttu ei ole neil õigust oodata, et meie neid häda korral toetame. See loomulikult ei tähenda, et pööraksime selja Eesti Vabariigile. Lihtsalt: tülinorijad peavad olema valmis selleks, et nad jäävad lahingus üksi. Ja selles lahingus just nii juhtub.

PR aktsiooni puhul juba ilmnes, et konservatiivsem ühiskondlik mõte (väljendub läbi selliste väljaannete nagu De Civitate, Meie Kirik jne) ei läinud Eestis kaasa Ilvese režiimi kisakooriga Venemaa vastu. On täiesti selge, et homoküsimuses toimuvas konfliktis toetatakse seda veel vähem.

USA võimuringkonnad võiksid aga mõelda tõsiselt järele, eriti praegu araabia- ja islamimaailmas möllavate rahutuste valguses, kas taolistes küsimustes teiste riikide siseasjadesse sekkumine on ikka mõistlik poliitika, mis teenib USA riiklikke huve, või toob see neile maailmas kokkuvõttes rohkem vaenlasi kui sõpru.

Artikkel avaldati algselt portaalis Terve Mõistuse Sündikaat.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!