1963. aastal valminud Tallinna Kirjanike Maja. Foto: Vikipeedia

Tänapäeva eesti etableeritud kirjanikkond on asunud aktiivselt toetama uut "euroopalikku" multi-kulti ideoloogiat, millesse kuulub mitte ainult eesti rahva ajaloo ümbertegemine, vaid ka põhjalik rahva mentaliteedi muutmine, leiab vabadusvõitleja ja üheksa raamatu autor Tiit Madisson.

Eestlased on alates ärkamisajast, kui kirjaoskus levis 19. sajandi teisel poolel lausa massiliselt, ikka lugu pidanud oma (tol ajal veel väikesearvulisest) haritlaskonnast. Sest just kirjanikud-luuletajad andsid suure panuse rahvuse eneseteadvuse ja -väärikuse väljakujunemisele. Pärast omariikluse saavutamist olid meie kirjanikud-luuletajad rahvusliku meelelaadi levitamise eesotsas.

Paraku demonstreerisid aastad 1940–1941 paljude eesti haritlaskonda kuuluvate inimeste põhimõttelagedust ja konformismi, ilmavaatelist mädasust. Sest tolleaegse Eesti Kirjanike Liidu 52-st liikmest osutus arvestatav protsent ilma tõsisema surveta Eesti riigi hävitanud bolševistliku vägivallaaparaadi truudeks käsilasteks (V. Adams, L. Anvelt, A. Antson, J. Barbarus, E. Hiir, A. Hint, A. Jakobson, M. Jürna, L. Kibuvits, E. Kippel, E. Krusten, J. Kärner, R. Reiman, J. Ruven, A. Sang, J. Semper, R. Sirge, J. Sütiste, E. Tammlaan, E. Tuglas, P. Vallak ja P. Viiding), ülistades rahvaste timukat Stalinit ja vorpides oma teoseid sotsrealistlikus vaimus.

Sellel kurval taustal mõjub eriti groteskselt fakt, et Eesti Kirjanike Liidu majal ilutseb siiamaani verise diktaatori Jossif Stalini ülistajast ja 1949. aasta märtsiküüditajast kirjaniku Juhan Smuuli bareljeef. Ilmselt peab tänane organiseerunud eesti kirjanikkond Moskva truud kaasajooksikut jätkuvalt omaks suureks eeskujuks.

Loomeliitude ühispleenumil 1988. aasta aprillis suutsid meie loovinimesed olla taas rahva eesotsas ja andsid sellega oma panuse Eesti omariikluse taastamisse. Mitme sõnavõtja kõnede tekstid levisid omakirjastuslikult massiliselt ka rahva seas. Paraku mandus meie haritlaskond järgnenud "vabaduse aastate" jooksul silmnähtavalt ja loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva üritus oli ülimalt mannetu ega suutnud anda üldsusele mitte mingisugust sõnumit. Mistõttu oli suureks teemaks kartellimeedias noore haritlasehakatise Mari-Liis Lille ülistamine tema julguse eest, kuna julges välja ütelda, "mis pildil puudu on". Kahjuks on Lillest saanud tänapäeval kõikelubava liberalismi tagantkiitja ja rahvusluse halvustaja, kes nimetab ennast ise "tolerantsuse mullis" elavaks.

Kirjutava rahva hulgas on veel neid, kes on suutnud säilitada rahvusliku meele ja oma teostes meie rahvast tabanud probleemidest kirjutada. Kuid neid inimesi on EKLi juhtkonna poolt peetud mitteväärilisteks kuuluma "riigikirjanike" tsunfti. Muidugi ei saa kuidagi nõustuda Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse ja organiseerunud kirjanike organisatsiooni tegevusega. Leian, et eesti haritlaskond tervikuna (sh kirjanikud-luuletajad, mõned erandid väljaarvata) on libisenud kildkondliku, põlvkondliku, lillaroosa liberaalsotsialistliku ning tolerastlik-globalistliku ideoloogia kandjaks, mis kujutab endast ohtu kogu Eesti rahvuslikule kultuurile. Ja kiirendab sel moel rahvuse väljasuremist.

Eesti kirjanike koorekihi meelsust demonstreeris kujukalt paari aasta tagune avalik kiri, kus demagoogiliselt sõimati "vihkajaiks" neid, kes olid mures eesti rahva edasikestmise pärast, julgesid vastu seista Brüsseli planeeritavale nn pagulaslainele (Postimees, 13. 09. 2015). Kirjale 27 allakirjutanu hulgas olid paljud need, keda peavoolumeedia peab meie rahvuskultuuri edendajaiks (Jaak Urmet, Jürgen Rooste, Olavi Ruitlane, Karl Martin Sinijärv jt). Tollase kirjameeste "sõnumi" suutis aga hiljaaegu ületada noorkirjanikuks nimetatud Mikk Pärnits kultuurilehes Sirp avaldatuga, kus noorte laulupidu nimetati lausa apartheidi ja natsismi väljenduseks, mida ERR jõuliselt tiražeeris ja sotsist kultuuriminister Indrek Saar õigustas.

Tekibki õigustatud küsimus, et kas me tõesti taastasime 1991. aastal selleks iseseisvuse, et sellesama "iseseisvuse" ajal loodaks meie oma riigivõimu poolt tingimused eesti rahva väljasuretamiseks, millesse organiseeritud kirjanikkondki oma "väärilise panuse" annab?

Tundub skisofreeniana, kuid tänapäeva kirjanike liidust on saanud moodsate "euroopalike väärtuste" aktiivse levitajana rahvuse hauakaevaja. Eesti Kirjanike Liidus on leidnud mõnusa kinni makstud pesakese vasakliberaalse ideoloogia teenrid, ülekantud tähenduses juunikommunistide järeltulijad. Mistõttu on iseloomulik, et on teada mitmeid juhtumeid, kus rahvuslikult mõtlevatele kirjanikele on tehtud liitu astumisel kitsendusi või see sootuks võimatuks tehtud. See sunnib arvama, et EKL-st on saanud kildkondlik ettevõtmine, kust "võõra ideoloogia" (rahvuslus) kandjaid püütakse iga hinna eest kõrval hoida. Mis teeb loomulikult ettevaatlikuks ja annab selgelt mõista, et EKL-i puhul on sisuliselt tegu Eesti rahvusriikluse ja -kultuuri vaenlastega, kes on muutunud pederastlik-tolerastliku ideoloogia kandjateks, sisuliselt propagandistideks, vasakliberaalse ajupesu edendajaiks.

Kaasaegne eesti etableeritud kirjanikkond on asunud aktiivselt toetama uut "euroopalikku" multi-kulti ideoloogiat, millesse kuulub mitte ainult eesti rahva ajaloo ümbertegemine, vaid ka põhjalik rahva mentaliteedi muutmine. Mis hakkab põhinema poliitkorrektsusele, LGBT "õigustele", massilise sisserände aktsepteerimisele ja propageerimisele. Kui riigi ja rahva reetnud "juuniharitlaste" tegevus põhines Marxi elukaugele teooriale, siis tänapäevased vasakpoolsed haritlastest "revolutsionäärid" tuginevad Marxi rahvuskaaslasest Saksa-Ameerika filosoofi Herbert Marcuse teooriale. Mille järgi on uueks "revolutsiooniliseks klassiks" mitte proletariaat, vaid kõikvõimalikud vähemused, eesotsas perversseid seksuaalsuhteid harrastava LGBT grupiga. Mille eesmärgiks on lammutada ühiskonna aluseks olev perekond ja aastasadu kristlikke väärtuseid ning moraali kaitsnud kirik, ning sel moel ette valmistada tingimused orwelliliku Maailma Uue Korra sisseseadmiseks.

Kirjanike liit peaks olema eesti rahva au ja südametunnistus ning avama eesti vaimujõu ühiskondlikele ning kirjanduslikele väärtustele, mitte isikutevahelisele meeldivusele või maailmavaatelistele intriigidele. Kirjanike liitu kuulumine ei saa olla kellegi eesõigus või privileeg, veel vähem kultuurivabaduse lämmatamise ja poliitkorrektse meele kogunemiskoht. Kes on Eestis kirjanik ja kes sobib Eesti Kirjanike Liitu, ei tohiks jääda otsustamiseks kitsas kinnises eestseisuse ringis selle järgi, kes uutest liikmetest on lojaalsem riigi juhtkonnale või ohutum Brüsseli võimumasinale, et saada parem ligipääs nn riigikirjanikuks olemisele, Kultuurkapitalile, auhindadele, kultuuritoimetustele (Sirp, Vikerkaar, Looming, Kirjandusministeerium ETV-s) ja tõlkeprojektidele ning kirjandusüritustele välismaal.

Kahjuks tänapäeval puudub eesti rahval oma vaimne eliit, sest end Eesti Kirjanike Liiduks nimetavat seltskonda ei saa kuidagi selleks pidada. Kultuurkapitali rahade ümber sebiv liberalistlik seltskond äratab teadjamates inimestes vaid inimlikku tülgastust ja riigikirjanikud on saanud rahvusmeelse kodanikkonna hulgas rahvusliku reetmise sünonüümiks, nagu omaaegsed okupantide teenistusse läinud punaharitlased. Arvan, et rahvusaate reetureisse, tänapäevastesse barbarustesse-semperitesse, tuleks suhtuda kui eestluse vaenlastesse ja oma suhtumist kõikjal ka demonstreerida. Ajal, kui üks konjunkturistlik seltskond tegeleb otseselt rahvuse elujõu hävitamisega, ei ole sobiv aeg ega koht tolerantsusel ja sallivusel suhtumises vaenlastesse. Jätkuva vaenlaste ninnu-nännutamisega aitame ise kaasa oma rahvuse hävitamisele!