Eestist, Soomest ja kassapidajatest

Kas Soome kohale on tõusmas musta koidiku vari? Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Kui riigi toimimise põhimõtted kirjutatakse sanktsioonide ja trahvide ähvardusel ette võõrvõimu poolt, siis ongi vaja marionette, kes on süsteemile kuulekad käsutäitjad ning pole võimelisedki mõtlema riigi tuleviku ja kaaskodanike heaolu peale. Sellisel juhul pole ka oluline, kas riiki juhib poemüüja või keegi teine, kommenteerib Harry Raudvere Eesti näidetel viimast poliitilist skandaali. 

Viimastel päevadel sisustab peavoolumeedia uudiseid meie siseminister Mart Helme väljaütlemised Soome valitsuse ja peaministri aadressil. Paljud õrnahingelised on šokis ja veel rohkem on solvujaid. Mõelge, ta julges öelda, et igast köögitüdrukust või müüjast võib saada minister! Ei või siis saada või? Loomulikult võib. Selles pole midagi iseäralikku. Küsimus seisneb ainult selles, et miks ja kuidas võib saada ja milliseks on kujunenud ühiskondlikud ja majanduslikud suhted, et selline asi on üleüldse võimalik.

Nüüd tulebki avardada veidi silmaringi ning heita pilk Helme väljaütlemiste tagamaale. Kas tema just nii mõtles, see ei olegi antud kontekstis oluline, kuid teema väärib veidi laiemat ja objektiivsemat kajastamist.

Kõigepealt alustaks sellest, et solvumine on sügavalt subjektiivne tunne ja siin ei ole midagi parata, kui keegi tunneb end solvununa. Me võime igapäevaselt solvuda igasuguste pisiasjade üle ja kui me iga võimaliku solvumise peale hakkame ahastama ja solvajat süüdistama, siis kulubki kogu me aur kasutute õiendamiste ja vabandamiste peale. Sellega võiks meie president ja peavoolumeedia kirkamad esindajad arvestada. Neil endil kergem elada.

Kas siis küsimus on ainult Soomes, kus noored inimesed, kellel puudub vaieldamatult piisav sotsiaalne kogemus, on pääsenud riigitüüri juurde? Kindlasti mitte. Ma usun, et ka meil on piisavalt kogemusi, kus „lapsministrid“ üritasid poliitikamaastikul ilma teha. Need, kes olid alustanud kellegi nõunikuna, vaaritades erakonna kontoris tähtsatele kohvi või kandnud kellegi vihmavarju.

Mis sellest on välja tulnud, seda tunneme kodanikena igapäevaselt. Vaadake kas või idiootset aktsiiside ebamõistlikku suurendamist. Neid näiteid võiks esile tuua lõppmatuseni, kuid see ei ole tänase arutelu teema. Riigi kõrgemad ametnikud koos madalamatega naudivad bürokraatia diktatuuri mõnusid ja poliitikud, kes peaksid juhtima riiki põhiseaduses fikseeritud põhimõtete alusel, saavad ainult käsi laiutada, sest õigusruum, milles erinevates eluvaldkondades majandada, on ette antud Brüsselist. Siia ongi koer maetud.

Täna võib ja saab riiki juhtida igaüks, on tal siis vastavat ettevalmistust või ei ole. Kas saaks olla normaalses ühiskonnas aktsepteeritav, kui koolist tulnud bakalaureuse kraadiga isik suudab järgemööda täita kolme ministri tooli? Loodate kvaliteeti? Idioodid…

Paljudes eluvaldkondades ei tohi sa kodanikuna lillegi liigutada enne kui sul ei ole ette näidata asjakohast kutsetunnistust. Isegi koristaja peab olema läbi teinud erialased kursused ja omama kvalifikatsiooni tõendavat tunnistust. Trollijuhti, kes pidi enne roolikeeramist läbima kuuekuulised kursused, ei tasu mainidagi. Aga riiki juhtima, selleks kõlbab igaüks. Loomulikult võib mõni kritiseerija viidata Helme Soome-kriitika kohta läbi vanarahva tarkuse, et teise silmas näed pindu aga enda omas palki ei näe. Pole vahet. Palgid on nii siinpool kui sealpool Soome lahte. See on fakt.

Kuid vaatame selle paljukiidetud naaberriigi ajaloolist käekäiku veidi lähemalt. Näiliselt sõltumatuks jäämine suure ja agressiivse naaberriigi kõrval oli vaieldamatult vägitegu, millega meie tolleaegsed äraostetud ja kinnimakstud poliitikud hakkama ei saanud. Rumala ja padurikka naabri kõrval elamine ja kasulik koostöö tõid rikkuse majja ja õnne õuele.

Terved meie põlvkonnad on Soome poole vaadanud õhates ja unistanud ühest heast ja kodustatud soomlasest, kelle käest saaks plokiga purukummi, jalga uued teksad ja loomulikult Montana pildiga kilekoti. Kohe olid sa tõusnud mitme redelipulga võrra sotsiaalses hierarhias!

Soome oli ideaalühiskond, paljude meie kaasmaalaste unistuste maa. Palku ja sotsiaalkindlustuse määra polnud mõtet võrreldagi. See tegevus oleks röövinud nõrganärvilistel viimse mõistuseraasu ja pannud erksamad hambaid krigistama. Kõik see on olnud ja on veidikene ka praegu alles, kuid Euroopa Liidu viljastavad tingimused on vajutanud räpase pitseri naabrite heaoluühiskonna kaunile näolapile.

Idanaabrile kehtestatud sanktsioonid, kaupadest pungil Euroopa turg ning ülepaisutatud sotsiaalsüsteem laostab naabrite – paberite järgi suveräänset – riiki nagu vähkkasvaja. See on teekond allakäigu trepist üles. Lisage sinna juurde veel NATO vihmavari ja naaberriigi sotsiaaldemokraatlik heaolu on saanud pöördumatu suuna.

Küsimus ei ole jällegi ainult soomlaste fenomenaalsetes oskustes teha kõiki asju hästi. Ka rahvusriigi tuksi keeramine kukub neil üle ootuste hästi välja. Meil on, mille järgi joonduda ja neil on ka meilt palju õppida, et meile sellel vaevarikkal ja libedal euroteel järele jõuda…

Meie riigi edu kroonib suhtelises ja absoluutses vaesuses elavate inimeste järjest suurenev hulk, hullumeelselt kiiresti kasvav välisvõlg ja üüratu, väliskaubanduse bilansis vastu jõllitav defitsiit. Ja orjarahvalik kuulekus kõikvõimalikele võõrastele ideoloogiatele tuginevate eksperimentide läbiviimisel.

On siis eelpool kirjeldatud dünaamiliste näitajate puhul oluline, kas riiki juhib poemüüja või keegi teine? Loomulikult mitte, sest kui riigi toimimise põhimõtted kirjutatakse sanktsioonide ja trahvide ähvardusel ette võõrvõimu poolt, siis ongi vaja marionette, kes on juba olemasolevale süsteemile kuulekad käsutäitjad ja ei suudagi, ega ole võimelisedki mõtlema, kuidas kindlustada oma riigi tulevik ja kaaskodanike heaolu.

Lihtsam ja olulisem on sotsiaaldemokraatlikult punane globaalse suurusega mull, mis peaks inimestele meeldima nagu lapsele tsirkusetola poolt kingitud õhupall. Pealt vaadates ilus ja emotsionaalselt ihaldusväärne, kuid praktiliselt täiesti mõttetu. Nii nagu sotsiaaldemokraatia tervikuna.

Sihtotstarbeliste eurotoetuste vahendamine, ministeeriumite ja ametkondade vahel maksutulu ümberjagamine ei nõua erilist poliitilist mõtlemist ega oskust, sest sellega saab riigiaparaat ise suurepäraselt hakkama. Ja olemegi jõudnud küsimuse tuumani, mille Mart Helme lihtsate sõnadega ja ilustamata välja ütles. Küsimus ei ole pelgalt Soomes, vaid süsteemis tervikuna. Soome juhtus olema lihtsalt suurepärane näide, mida ei saanud lapsesuuga välja ütlemata jätta. Ja vabandada ei ole siin midagi, sest elu ise räägib enese eest.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!