Eestlasi peab edasi kandma peremehetunne

Mart Helme murutraktoril oma maal töötamas. Foto: Urmas Saard

Urmas Saard meenutab Mart Helme pea kaheksa aastat tagasi peetud ettekannet eestlusest, millest jäi kõlama mõte, et peremehetunne peaks eestlasi oma põlisel maal ka edaspidi kandma.

Pea kaheksa aastat tagasi kuulasin Pärnus Raeküla vanakooli keskuses Mart Helme ettekannet eestlusest ajateljel ja geograafilises võtmes, millest mitmed mõtted on püsinud mälus ka ilma tookordseid märkmeid vahepeal vaatamata. Teisipäeval toimunud Delfi, TV3 ja Eesti Päevalehe ühist presidendikandidaatide väitlust jälgides kangastus Helme taas mälupildis silme ette samasuguse selge pilgu ja kindlate hoiakutega mehena, kes pole püsiväärtuseid poliitilisel karjääriredelil edu saavutamiseks vahetanud väheväärtusliku peenraha vastu.

Tollel kodanikupäeva eelsel mõttetalgul seati teemade käsitlemise järjestus üldisemast vaatest kitsamalt piiritletud valdkondadele: eestlusest, kultuurist, keelest. Kõige enam pingestas kuulajate meeli Helme tagasivaade Eestimaa ja eestluse 5000 aasta pikkusele kulgemisele minevikust tänapäeva.

Euroopas leidub vaid üksikuid rahvaid, kes võivad sarnaselt eestlastele asuda ühes asustatud punktis ümmarguselt viis aastatuhandet. Eestlastest hakati maailmas kõnelema alates 9.–10. sajandist. 13. sajandil kirjutati juba eestlased kroonikasse ja sealt peale teame toimunust täpsemalt. Eesti rahvaarvuks 13. sajandil on peetud umbes 150 000 inimest. Liivi sõdade eelseks perioodiks kasvas rahva arv 400 000-ni. Seejärel kahanes eestlaskond umbes 100 000-le. Sama kordus Põhjasõja eel ja järel, kui 400 000-ni kasvanud inimeste hulk vähenes Peetri mõõga, nälja ja katku tagajärjel taas neljandikule. “Milles peitus nii suure rahvahulga pealekasvu saladus?” küsis Helme ja andis sellele ootamatu vastuse: “Suur suremus hoidis rahva noorena ja see omakorda soodustas laste sündivust. Pealegi ei tuntud tol ajal kaitsevahendeid ja inimeste ideoloogia mõistis laste rohkust omaette väärtuse või rikkusena.”

Eesti talurahvas 19. sajandi alguses. Gravüür
Eesti talurahvas 19. sajandi alguses. Gravüür

19. sajandil ületas eestlaste arv esmakordselt ajaloos miljoni piiri. Praegu loendatakse eestlasi isegi alla 950 000. Ometi on meil oma riik, mida näiteks mitmekümnemiljonilise rahvaarvuga kurdidel pole. Seda ainulaadset ajaloolist võimalust soodustasid mitmed üheaegselt kokkulangevad asjaolud. Meditsiini areng ja teadlikkuse kasv hügieenist vähendasid oluliselt sünnitavate naiste ja väikelaste suremust, mis omakorda suurendas plahvatuslikult noore elanikkonna kasvu. Teisalt oli pikalt orjuses vaevelnud rahval avanenud võimalus end vabaks osta. Taastati peremehetunne omal maal. Kui kutsuti Vabadussõtta ja lubati tasuta maad, siis võideldi kindla motivatsiooni nimel. Ehki lootust oli alguses lootusetult vähe, innustas teadmine peremeheks saamise võimalusest sedavõrd tugevalt, et motivatsioonita maailmasõjast väsinud sakslased ja venelased ei suutnud kahel suurel rindel eestlaste tahtele sõjaliselt ja diplomaatiliselt vastu seista.

Sama peremehetunne peaks eestlasi oma põlisel maal ka edaspidi kandma. Kui seitse sajandit Eestimaal asunud sakslased lahkusid MRP kokkuleppe põhjal esivanemate maale ja 12. sajandil saabunud rannarootslased võisid samal ajal pöörduda tagasi oma esivanemate maale, siis eestlastel pole kuhugi minna. Järjest multikultuursemaks muutuvas ühiskonnas kõneldakse rahvusriikide hääbumisest. “Kuid seda ei saa tõsiselt võtta, sest mingil hetkel tekib ka Euroopas külaliste vastuvõtust küllastumine,” hindas Helme kujunevat situatsiooni, olles kindel, et mingi aja hetkel toimub tagasipöördumine rahvusriikide väärtuste esiletoomise juurde.

Vaatamata oma pikaealisele eksistentsile puudub eestlastel oma tsivilisatsioon. Ometi räägitakse lääne tsivilisatsioonist kõneldes eesti kultuurist kui ühest täiesti eripärasest nähtusest. Küllap on selleks ka piisavalt põhjust, kui üks rahvas on suutnud end sajandite vältel geopoliitiliselt ebasoodsate tingimuste tõmbetuultes alles hoida. “Kes valitseb Läänemere ida kaldaid, selle käes on Põhjala,” kinnitas suurte kogemustega diplomaat ja põhjalike teadmistega ajaloolane Helme.

Ettekande lõppedes visandus Mart Helme nägemus eestluse elujõust järgnevale 5000 aastale. Tervikpildina virvendus tema ettekande taustal otsekui geomeetriline kujund paraboolist arvteljel, mis hetkel on tegemas otsustavat pööret tuleviku valikul. Helme lõpetas emotsionaalselt hästi laetud, kuid faktiliselt täpselt analüüsiva sõnavõtu tsitaadiga, mida tuntud Vene etnoloog Lev Gumiljov olevat ühes intervjuus väitnud: “Vana rahvusena on eestlased saavutanud surematuse.” Gumiljovi väitel võime täielikult välja surra vaid juhul, kui meid mõnes suuremas sõjas puhtfüüsiliselt maha tapetakse.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!