Saksa märulipolitsei ohjeldab Dresdenis Euroopa islamiseerumise vastaseid protestijaid. Foto: Jan Woitas, AP/Scanpix

Roland Tõnisson kirjutab oma arvamusloos, et vasakliberaalide ideoloogilised unelmad on järjest karjuvamalt reaalsusega vastuolus ning et seda ei muuda ka asjaolu, et veriste faktide taustal püütakse oma varasemaid seisukohti ruttu pehmendada või maskeerida.

Kui purustati New Yorgi kaksiktornid, kardeti põhjendatult, et Ameerika Ühendriike võib vallata kättemaksulaine. Mitu tuhat hukkunut ei võinud jätta ameeriklasi ükskõikseks. Ei jätnudki. 9/11-le järgnenud nädalate jooksul registreeriti umbes 300 miljoni elanikuga USA-s kolm isikuvastast kuritegu, mis klassifitseerusid hiljutiste terrorisündmuste poolt ajendatuiks. Kurioosumiks oli küll asjaolu, et moslemi pähe pidid kättemaksuaktsioonides oma elunatukesest lahti ütlema üks sikh ja üks Süüria kristlane.

Põhja-Ameerikas karmistati tollal oluliselt turvakontrolli piiridel, lennujaamades ja sadamates. Oleme unustanud juba nii “kingapommitaja” kui Araabia päritolu lennundushuvilised, kes sattusid Ühendriikide julgeolekuteenistuste huviorbiiti oma innuga õhkutõusmise õppimisel ning ignoreerides maandumistunde, kuid toona olid nad pea igaühele jutuaineks. Kuni 2001. aasta septembrini käis Ühendriikidesse ja Kanadasse sisenemine tunduvalt ladusamalt ning vahet sain ma omal nahal tunda, kui 2002. aasta alguses naasin Eestisse õppereisilt, mis oli alanud varem, kui kaksiktornid kokku varisesid. Mõistsin, et see riik soovib tagada oma kodanike turvalisust ning mulle tundus kummalisena jälgida mõningaid kaasreisijaid, kes virisesid liigsete turvameetmete üle. Tegelikult on selline käitumine inimlik: soovitakse, et keegi teeks kusagil midagi, ent see toimugu konkreetselt minu mugavustsooni rikkumata. Euroopa poliitikudki tahavad elada turvaliselt ja hästi, aga seda peab tagama keegi kuidagi nii, et eurooplasest poliitiku mugav elu ei saaks häiritud.

Margareth Thatcher on öelnud, et sotsialism on tore asi. Selle ainuke probleem on selles, et teiste inimeste raha saab varsti otsa. Parafraseerides Raudset Leedit võib lisada, et ühtede riikide tahe lappida teiste möödalaskmisi ei kesta kaua. Alles nädalapäevad tagasi sai kogu maailma liberaal-progressiivselt inimkonnalt nahutada Ungari eesotsas Viktor Orbániga, kelle inimvihkajalikkus võttis massimeedia tõlgenduses peaaegu kannibalismi mõõtmed. Päev pärast Pariisi tragöödiat pidime üllatusega vaatama teleekraanidelt meie koduse Eesti poliitikaeksperte, massimigratsiooni apologeete ning liberalismi- ja ligimesearmastuse apostleid Eerik-Niiles Krossi ja Sven Mikserit, kes rääkisid suisa riigitelevisioonis senise migrantide vaba juurdevoolu propageerimise asemel täiesti klaari näoga ja ülimalt entusiastlikult vajadusest Euroopa piirid sulgeda. Saatest jäi mulje, et kõnealused seltsimehed ei ole kunagi muud arvanudki. Erukindral Ants Laaneots, kes on kaitsepoliitika vaieldamatu tippasjatundjana rõhutanud vajadust Euroopa piiride lukustamiseks ja turvameetmete tõhustamist juba ammu, sai aga võimaluse olla avaldatud põlatud ajalehes “Pealinn”.

Kevadistelt riigikogu valimistelt jäi meelde ühe praeguse saadiku valimisreklaam, mis oli suunatud noortele ja milles kutsuti tegema Eestist sama lahe ja vabameelne avatud riik, nagu on seda Rootsi ja Soome. Ilmselt reklaam mõjus, sest seltsimees on nüüd Toompeal. Mulle endale aga meenus ühe Helsingi kingakaupmehe müügireklaam, mis kuulutas aastaringselt lõpumüüki ja head hinda. Kuulutas nii kaua, kuni Helsingi linn määras talle valetava ja eksitava reklaami eest trahvi. Ja mitte väikese. Ehk oleks mõtet ka meil rakendada sarnast printsiipi valetava ja eksitava valimisreklaami eest? Veel parem – eksitava ja kaosesse viiva päevapoliitika eest? Miks meile tuuakse eeskujuks sotsiaaldemokraatlikku riiki, mille migratsiooniametis töötab avalikult terrori- ja mõrvaorganisatsiooni ISIS-t toetav isik, keda ei saa kuidagi tema vaadete pärast vastutusele võtta? Riiki, mille politseijõududest lahkuvad töötajad, sest nende võimetele on tulnud piirid tänu irreaalsuses elavate poliitikute otsustele? Kus poliitik võib saada karistatud seksuaalkurjategijate etnilise tausta avaldamise eest? Miks me peame võtma eeskuju sotsiaaldemokraatide poolt juhitud Rootsist, kus immigrandist noormees vabastatakse seksuaalkuriteo süüdistustest ning saab kopsaka kompensatsiooni alusetult eeluurimisvanglas istutud aja eest, kuna ta ei kuritarvitanud grupiviisilise vägistamise ajal rootslannast ohvrit, vaid ainult patsutas oma mehelikkusega tema nägu?

Kas me peame võtma eeskujuks paljukiidetud migratsiooniprotsessid Belgiast ja Saksamaalt, kus moslemid pidutsesid tänavatel nii kaksiktornide purustamise kui Londoni ja Moskva metroodes toime pandud terrorirünnakute puhul?

Kas me peame himustama endale selliseid kaasmaalasi nagu on rootslastel, kes sotsiaalvõrgustikes avaldavad austust Pariisi veretöö toimepanijatele ning loodavad, et keegi võiks peatselt midagi sarnast korda saata ka Stockholmis? “Palugem Allahit, et sellised rünnakud võiksid rohkeneda”, “need mannetud rootslased ei suuda midagi ette võtta selleks, et takistada islamiriigi sündi”, “loodame, et nad tulevad peagi ka siia ja löövad maha vähemalt pooled rootslastest”. Sellised on meeleolud moslemite suhtlusgruppides päev pärast Prantsusmaal toime pandud võigast massimõrva.

Lähtudes meie poliitikute sõnavõttudest peame järeldama, et oleme selleks kohustatud. Mind teeb küll murelikuks asjaolu, et Euroopa ja Eesti juhtivad poliitikud räägivad täna hoopis muud kui kolm päeva tagasi. Mida nad ütlevad järgmisel nädalal? Millised on uued suunised? Mille poolt me oleme kohustatud olema tuleval reedel? Mille vastu me ei tohi hääletada ületuleval esmaspäeval?

Tegelikult ei ole vaja selle kõige pärast väga pead murda, sest eelpool nimetatud asjaosalised räägivad suunistest ja uutest ülesannetest tingivas, mitte millekski kohustavas vormis. Keegi teine peab asja käsile võtma. Keegi teine peab oma käed mustaks tegema ja oma isikliku heaoluga, vajadusel ka eluga maksma poliitikute reaalsusest eemal hõljuva maailmapildi säilitamiseks. Niinimetatud “keskmine eurooplane” peab ikka ise hakkama saama vägistajate gängidega, kes seksaalkuriteo puhul pääsevad tingimisi karistusega. “Keskmine eurooplane” liitub Põhja-Itaalias oma koduasulat turvava vabatahtlike meeskonnaga, sest mitmed tema maa poliitikud mahitavad inimkaubandust, saades selle eest oma osa. Hollandis moodustab ta koos oma küla inimestega elava tõkke, et riigi migratsiooniamet ei asutaks nende külla kaks korda rohkem illegaalseid immigrante, kui on külas elanikke. Saksamaal ja Prantsusmaal läheb ta meeleavaldusele seisma traditsiooniliste väärtuste ja elukeskkonna säilitamise eest. Soomes nõuab ta suurmošee ehitamise ja rahastamise lõpetamist, sest sellest asutusest saaks Soomemaast võõranduva ja põliselanikele vaenuliku kogukonna kasvulava. “Keskmine eurooplane” kaitseb ennast ise, sellest hoolimata, et ta saab endale külge rassisti ja kitsarinnalise tagurlase sildi. Ta teeb seda, sest tema riik ei hooli muust kui kusagilt saadetud direktiividest.

Euroopa idablokk on nüüd samuti kõikvõimalike siltidega täiskleebitud nagu staažika rännumehe kohver varasematel aegadel. Poola ja Ungariga on liitumas Bulgaaria, Serbia ja Rumeenia, kes mõlgutavad piiride sulgemise ideed. Selle pärast, et nende poliitikud hoolivad enamuses oma rahvast ega teeni kannuseid oma kaasmaalasi ohverdades.