Kõikidele kristlikele kirikutele ja konfessioonidele Euroopas, mitte ainult katoliku Kirikule, ning nende hierarhiale, kuulub autonoomia määrata vabalt inimesi, kes õpetavad nende õpetust riigi poolt finantseeritud õppeasutustes. Sellise otsuse tegi Strasbourgis asuv Euroopa Inimõiguste Kohus kohtuasjas, mis käsitles seda, kas Kirikul on õigus keelduda tööle võtmast katehheeti, kes kuulutab ametliku katoliku õpetusega vastuolus olevaid vaateid.

Otsuse aluseks oli ühe Hispaania kodaniku, kunagise katoliku preestri juhtum, kes peale preestrikutsumusest loobumist ja ilmiku seisusesse viimist õpetas edasi katoliku religiooni ja moraali ühes Murcia avalikest koolidest, kuulutades sealjuures mitmetes punktides katoliku õpetusega vastuolus olevaid seisukohti. See kutsus esile lastevanemate ja katoliiklaste õigustatud rahulolematuse, mille tulemusena keeldus kohalik piiskop pikendamast tema lepingut järgmiseks õppeaastaks.

Vallandatud katehheet kaebas piiskopi otsuse esmalt Hispaania kohtusse. Kui aga Hispaania Konstitutsioonikohus peale pikki arutlusi jättis selle otsuse jõusse, pöördus ta kaebusega Strasbourgi kohtusse. Ta väitis, et teda vallandades rikkus Kirik tema põhiõiguseid olla diskrimineerimata, õigust sõnavabadusele ning õigust isiklikule ja perekondlikule privaatsusele.

Need nõudmised lükkasid tagasi nii Hispaania Kuningriigi esindajad kui ka Katoliku Kirik Hispaania piiskoppide konverentsi vahendusel, samuti mitmesugused rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid, näiteks Euroopa Seaduslikkuse ja Õigluse Keskus, kes olid selles vaidluses huvitatud isikuna kolmandaks pooleks.

Lõpuks tegi Strasbourgi Kohus selle aasta 15. mail mainitud otsuse, mis kinnitas kirikute õigust vabalt valida nende õpetust edastavaid õpetajaid riigi poolt finantseeritavates avalikes koolides. Kommenteerides seda otsust, pöörab Vatikani päevaleht L’Osservatore Romano tähelepanu neljale tähtsale õiguslikule ja praktilisele tagajärjele.

Esiteks, see otsus määratleb väga selgelt religioossete ühenduste autonoomia nende õpetust ja moraali õpetava personali töölevõtmisel. Religioonivabadus pole mitte üksnes individuaalne õigus, vaid see on ka avalik õigus sellega lahutamatult seotud ühiselulise või organisatsioonilise mõõtmega, mis kohustab riiki austama erinevate kirikute ja usuühenduste otsuseid. Küsimus ei seisne sealjuures mitte ainult või isegi mitte niivõrd katehheetide valikus, kuivõrd erilisel viisil religiooni ja eetika õpetajate vabas töölevõtmises, arvestades seda, et konkreetsete konfessioonide kompetentsi kuulub õigus hinnata nende isikute identiteeti, kes peavad ise jagama konkreetse usutunnistusega ühiseid veendumusi.

Teiseks, Strasbourgi kohtu otsus kinnitab riigi neutraalsust religiooni valdkonnas. Riik peab austama kriteeriumeid, millest juhinduvad erinevad konfessioonid oma katehheetide valikul, keda peab iseloomustama õige õpetus ja kristlike eluviiside järgimine isegi siis, kui nad töötavad konfessiooni esindajatena riigi poolt finantseeritud õppeasutustes. Kohus tunnistas, et riigil pole võimalik määrata ametisse religiooni ja eetika õpetajaid, ilma et ta seeläbi rikuks oma kohustust säilitada neutraalsus religiooni küsimustes ja haavaks oma kodanike isiklikke uskumusi. Otsus kinnitas riigi õigust nõuda katehheetidelt samasugust akadeemilist kvalifikatsiooni nagu ta seda nõuab ka teiste ainete õpetajatelt, kuid samas ei saa riik valida ega ametisse määrata religiooni õpetavaid isikuid, sest see on vastavale kirikule või konfessioonile omane kompetents. See, et riik austab konkreetse konfessiooni poolt õpetamise valdkonnas langetatud otsuseid, on religioonivabaduse ühiskondliku mõõtme hädavajalik ja rikkumatu nõue.

Kolmandaks, kohus selgitas ühemõtteliselt, et lastevanemate õigused sellele, et nende alaealised lapsed saaksid avalikes koolides religioosset ja moraalset kasvatust vastavuses vanemate religioossete veendumustega, seisab kõrgemal õpetaja sõnavabadusest klassi ees. Koolis peab õpetaja täitma õpetamise ülesannet, mis on lastevanemate poolt usaldatud konkreetsele konfessioonile, mitte aga sellise õpetamisega tegelevale üksikisikule. Seepärast kuulub lastevanematele õigus saada oma lastele religioosset õpetust nende konfessiooni kompetentsete võimude poolt, mitte aga riigi poolt määratud õpetajate poolt ning need õpetajad peavad oma õpetuse hoidma täielikus kooskõlas vastava konfessiooni poolt tunnistatud põhimõtetega.

Ning neljandaks osundab L’Osservatore Romano, et Strasbourgi kohtunikud kinnitasid ka seda, et lastevanemate õigus kasvatada oma alaealisi lapsi kooskõlas nende endi religioossete veendumustega on tähtsam ka nende õpetajate hüpoteetilisest õigusest „töökoha ja teenistuse stabiilsusele“, kes on saanud oma töökoha mitte riigi valikul, vaid ainuüksi neile konkreetse kiriku või konfessiooni poolt osutatud usalduse alusel. See loomult religioosse iseloomuga usalduslik side moodustab nende õpetajaks määramise õigusliku aluse ning kuna igal konkreetsel juhul kujutab see endast konkreetse konfessiooni õigust valida vabalt tema heaks töötavaid inimesi, seisab see kõrgemal õpetaja väidetavast õigusest stabiilsele töökohale.

Võttes kokku Strasbourgi kohtu otsuse sisu, märgib Hispaania piiskoppide konverentsi õigusnõunik Silverio Nieto Núñez, et see annab tervele Euroopale selgelt mõista, et igas avalikus ja privaatses õppeasutuses toimivad omavahel erinevad põhiõigused ning et religiooni õpetamise eripära tõttu peavad religioossete konfessioonide õigused oma pedagoogilise personali vabale valikule ning lastevanemate ja alaealiste laste kasvatuslikud õigused olema tähtsamad õpetajate õigustest sõnavabadusele või stabiilsele töökohale.

Lõpetuseks kinnitab L’Osservatore Romano, et Katoliku Kirik austab kõiki põhiõigusi, eriti, isiklikke ja perekonnale kuuluvaid õigusi ning kõikide isikute õigust vabalt väljendada ja levitada oma vaateid. Samas on aga Katoliku Kirik kutsutud üles kindlustama lastevanematele seda, et nende alaealised lapsed saaksid katoliikliku kasvatuse ning et avalikus koolis õpetajate poolt vahendatud õpetus ja moraal püsiksid täielikus kooskõlas nende vanemate poolt valitud põhimõtetega ning Kiriku õpetusega.

KAI (Katolicka Agentura Informacyjna) vahendusel www.fronda.p