Lastekaitsjate kohal lasub inimkaubanduse vari

Perekond Bodnariu

Norra lastekaitseasutus Barnevernet on saanud kurikuulsaks laste vanematelt äravõtmise poolest. Eriti haavatavad on Ida-Euroopast ja nn kolmandast maailmast pärit immigrantide pered. Kuid üha enam on hakatud rääkima nn lastekaitsjate seotusest inimkaubandusega.

16. ja 17. novembril võttis Barnevernet rumeenia-norra perelt ära nende viis last (vanuses 3 kuud kuni 9 aastat). Lapsevanemaid Marius ja Ruth Bodnariut süüdistatakse laste kristlikus radikaliseerimises ja indoktrineerimises ning kohus on otsustanud, et lapsi vanematele ei tagastata. Oma poegadega (vanuses 3 kuud ning 2 ja 5 aastat) võivad nad kohtuda kaks korda nädalas, neli tundi korraga. Vanimate lastega, 7- ja 9-aastase tütrega on kokkusaamine keelatud.

Tütarde õppeasutuse direktori raportis Barnevernetile on öeldud, et tüdrukuid on vanemate poolt karistatud ja nende vanaema elab usus, et Jumal karistab inimeste patte. Vanemad on tekitanud lastele kasvatusprotsessi käigus füüsilisi kannatusi ning kõrvast sikutamine ja laksud istmikule on kvalifitseeritavad ahistamisena. Kuigi lapsed on küsitlustel väitnud, et nad ei tunne oma vanemate suhtes hirmu, väljendab direktor oma raportis arvamust, et selline kodune õhkkond pärsib laste normaalset arengut ning vanemad vajavad laste kasvatamises riigi abi.

Bodnariude juhtum ei ole Norras haruldane ning süüdistused usufanatismis on vaid üks võimalus saavutada Barneverneti eesmärke. Antud asutus on kurikuulus oma innukuse poolest. Praeguseks on Norras elavatelt mittenorralastelt võetud õigused umbes 3000 lapse osas ja nad moodustavad 40% kõigist kasuperedesse või lastekodudesse antud lastest. Mitmed riigid nagu Läti, Leedu, Poola, Venemaa, Sri Lanka ja ka Rootsi on pidanud kokku puutuma Norra lastekaitseorganisatsiooniga, kaitstes oma kodanikke ja nende järeltulijaid. Leedu välisministeerium hoiatab oma Norras elavaid ja töötavaid kodanikke avalikes kohtades vaidlemast ning pidama kodudes tagasihoidlikemaid pidusid, sest Barnevernet võib sellest teha talle vajalikke järeldusi. Näiteks ühel tšehhi abielupaaril on keelatud rääkida neilt ära võetud lastega emakeeles.

Taolised arengud ei ole omased ainult Norrale ning lastega kaubitsemisest on hakatud rääkima ka mujal. Põlissoomlaste erakonda kuuluv rahvaesindaja Hanna Mäntylä kritiseerib Soome lastekaitsespetsialiste, kelle tegevus annab sageli põhjust rääkida lastekaubandusest. Mäntylä sõnul on lapsed ja noored Soomes tulus investeering. Nendega tehakse julma äri, mille puhul võib rääkida kui inimkaubandusega võrreldavast tegevusest, mida rahastab maksumaksja.

Internetis reklaamitakse eralastekodusid, kuhu valdade ametnikud võivad kopsaka raha eest oma murelapsed varjule tuua. Rahvasaadik ei imesta, et selline riskivaba äri ja üha “arenev” turg on tekitanud juba sel alal koguni konkurentsi ning suuremad lastekoduketid ostavad väiksemaid ka üles. Turul opereerivate hoolekandeasutuste vajadusi aitavad täita valdade ametnikud, kelle ohvriteks satuvad ka päris tavalised pered. Piisab sellest, kui üksikvanem on haigestunud või muidu väsinud või siis jätnud esitamata abipalve soovitatud kohas ettenähtud ajal. Käivituv protsess hävitab sageli sisuliselt oma lastest ilma jäänud vanemate elu, ent laste olukorda ei pruugi see kuidagi parandada.

Mäntylä kritiseerib ka lastekaitseametnikke: “Osal neist oleks küllalt põhjust parandada oma suhtumist inimestesse. Eriti selles osas, mis puudutab praktilisi teadmisi ja kogemust vanemaks olemises ja kuidas toimivad normaalsed peresuhted.” Ametnikel võiksid ka endal olla lapsed, kellega koos elada ja kasvada.

Soome Kauppalehti väljendab muret, et eralastekodude arv kasvab liiga kiiresti ning nende üle puudub piisav järelevalve. See tähendab, et “teenuse” kvaliteedis ja personali professionaalsuses võib olla väga olulisi puudujääke, ent eralastekodusid asutatakse üha kasvavas tempos, sest nõudlus ületab pakkumise.

Soome Lasteaiakasvatajate Liidu esimees Anitta Pakanen nendib: “Tundub hullumeelsena öelda, et lastega tehakse äri, ent tendentsid on selged.” Eralastekodud vajavad niisiis “kliente”, et kasseerida omavalitsustelt teenuse osutamise eest raha.

Mitmeid Soomes elavaid ja töötavaid eestlasi, venelasi ja teisi endise idabloki kodanikke on antud teema puudutanud isiklikult, sest reeglina ei ole need inimesed oma õigustest teadlikud ega suuda palgata advokaati enda huvide kaitseks. Vahel on piisanud ka vanemate isiklikust tarmukusest, et “lastekaitsjate” huvi mujale juhtida. Sageli aga tuntakse ametnike ees alateadlikku hirmu ning protsessidel lastakse minna oma rada. Seda teemat on teiste seas käsitlenud ka ERR.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA