Halb peremees pole riik, vaid see, kes riiki juhib

Harry Raudvere. Foto: erakogu

Riik ei saa iseenesest olla kunagi halb peremees. Halvad ja küündimatud saavad olla need inimesed, kes riiki juhivad, kirjutab ettevõtja Harry Raudvere.

Eks siin maailmas ole paljud asjad omavahel seotud. Viimasel ajal EKRE vastast retoorikat lugedes ja kuuldes kerkivad paratamatult silme ette pealtnäha nähtamatud seosed, mis seeneniidistikuna on pugenud meie ühiskonnas paljudesse riigi ja rahva jaoks olulistesse ja strateegilistesse valdkondadesse. Tavaliselt kipuvad inimesed oma riigi tegemistes ja möödalaskmistes süüdistama poliitikuid. Poliitikud on üldjuhul pidevalt püünel, esinevad ja kujutavad enestest kõiketeadvaid avaliku elu tegelasi. Pahatihti on nad oma väljaütlemistes käsitlematult primitiivsed ja piiratud, et juba eemalt on näha ja aru saada, et tegemist ei ole kõige helgemate peadega. 

Poliitikuks olemine ei nõua mõistust ega ka oskusi. Poliitiku amet ei nõua ei haridust ega vaimse tervise kontrolli. Tähtis on olla süsteemi lojaalne sõdur ja alluda vastuvaidlematult erakondlikule diktatuurile. Siis saadab sind edu ja vääriline amet. Nii paistab poliitiliselt kultuuritu süsteem kõrvaltvaatajale. Poliitiku jaoks on tõe kriteeriumiks valimised ja eelkõige raha, mida saab tihtilugu kulutada sisutühjade ja kateteta lubaduste massidesse paiskamiseks ja enesestmõistetavalt oma tühja pilguga näopildi presenteerimiseks. Piisav ja aktiivne reklaam tagab õnne ja armastuse ning loomulikult rammusa ninaesise.

Nii nagu kaasaegne ideoloogiline majandusmudel soosib konkurentsi, nii eksisteerib konkurents ka poliitmaastikul. Poliitiku ainsaks kapitaliks on valimistel saadud hääled ja võidavad need, kes suudavad koguda hääli konkurentidest rohkem. Kuid selleks on vaja raha ja nii sünnibki kasulik koostöö poliit- ja majandusringkondade vahel. Ühed vajavad hääli ja teised oma taskusse maksumaksja, ehk siis riigieelarvelist raha. Seda protsessi võiks laias laastus nimetada lobbyks ehk kuluaaripoliitikaks, kuid ega siis ahnus ainult sellega piirdu. 

Riigis on veel midagi, mida ihaldada ja selleks on rahva jaoks elulised ja riigi jaoks strateegilised valdkonnad. Kontroll nende üle tagab kindla ja stabiilse sissetuleku ning auväärse positsiooni ühiskonnas. 

Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks keegi majandusteadlastest ei esita poliitikutele lihtsat ja retoorilist küsimust. Kui riigiettevõtte kasum täidab riigieelarvet ja seda raha saab kasutada üldiseks hüvanguks, siis miks peab viima kasumit teeniva ettevõtte börsile, kus osa kasumist liigub juba niigi rikaste erainvestorite taskusse, muutes nad seeläbi veelgi rikkamaks? Ennast võib ju petta keelatud riigiabi mõistega, kuid rõhuda käibevahendite ja investeeringute järjest suurenevale vajadusele on lihtsalt absurdne. 

Riik ei saa iseenesest olla kunagi halb peremees. Halvad ja küündimatud saavad olla need inimesed, kes riiki juhivad. Nende tegevus on see, mis muudab riigi oma kodanike tarbeks halvaks. Mida rohkem strateegilisi valdkondi, mille teenuste tarbimisest ei saa elanikkond loobuda, ja riigieelarvest maksustatavaid valdkondi liigub erasektori kontrolli alla, seda halvemaks ja kallimaks muutub kõikide riigikodanike elu. Praktika on tõendanud, et rahva poolt ühiselt kogutud vahendid, mis moodustavad riiklike eelarvete lõviosa, ei tohi olla eraettevõtjate peamiseks kasumi saamise allikaks. Siis ei jätku raha ei tervishoiu-, haridus- ja teadussüsteemile ega riigisisese julgeoleku tagamiseks. 

Tervishoid erastati. Tekkisid ravijärjekorrad ja oluliselt halvenes kodanike jaoks tervishoiuteenuste kättesaadavus. Kui varem oli arsti juurde pöörduja patsient, siis peale erastamist muutus ta kliendiks. Kui enne raviti inimesi, siis nüüd osutatakse tervishoiuteenust. Selles on suur ja põhimõtteline erinevus. 

Kõige kurioossem lugu valitseb täna energeetikavaldkonnas. Kuulu järgi on grupp Tallinna sadamaga seotud ärimehi osanud isamaalastega ajada asju niikaugele, et plaanitakse ahmata enesele lõviosa perspektiivsest taastuvenergia turust. Nii nagu iga saladus ei ole enam saladus, kui sellest teab vähemalt kolm inimest, nii on ka selle teemalised jutud pääsenud rahva suus liikvele. Selleks, et perspektiivset tehingut ellu viia, tuli elimineerida turul tegutsevad konkurendid, kes oleksid võinud rikkuda kasumliku plaani. Poliitikute ja nendest otseselt sõltuvate ning kallutatud ametnike survel võeti kiiruga vastu seadused, mis elimineerisid konkurentide äriplaanid. Vandenõulaste plaan oli kuratlikult kaval, sest ainus, kes sai poliitikute mahitusel oma plaane ellu viia, oli Eesti Energia. Konkurentides tekitati mulje, et kõiges nende hädades on süüdi Eesti Energia monopoolsed ärihuvid. Kaitseministeerium koos oma käsuliine järgivate ametnikega olid just õiged isikud, kes riigisaladuse loori all võisid segamatult tegutseda ja vaba ettevõtlust piirata. Mis müüks rahva seas paremini kui müstiline oht Venemaalt, mida vastikud tuuleärimehed oma generaatoritega tekitavad?

Esimene tagasilöök tabas vandenõulasi siis, kui riigi poolt otsustuskorras Tootsi tuulepargi tarbeks ebaseaduslikult eraldatud maakasutusõigused vaidlustati konkurentide poolt kohtus. Ilma sellise rosinata ei olnud börsile viidav portfell piisavalt atraktiivne. Röögatu hinnaga Nelja Energialt omandatud tuulepargid oli selle plaani lahutamatu osa, et oleks piisavalt vara, mida huvitatud ärimeestele odavalt kätte mängida. 

Seda teemat võiks jätkata pikemalt ja palju detailsemalt, kuid küsimuse olemus on niigi selge. Muu maailm nimetab äriringkondade ja poliitikute salasobinguid poliitiliseks korruptsiooniks. Meie riigis sellist nähtus väidetavalt ei esine. Vähemalt nii on pädevad õiguskaitseorganid olukorda hinnanud, saamata aru, et selliste ametlike seisukohtade levitamisega on nad ka enestele korruptantide sildi kaela riputanud. Ega ilmaasjata ei ole tänases peksupoisi rollis olev ja riigivalitsemises osalev EKRE tahtnud kohtunike päid lendama panna. Ju on kogunenud selles valdkonnas piisavalt isiklikke kogemusi. Ikkagi sammukene kiivalt hoitud saladustel lähemal. 

EKRE juhid võivad paljudes küsimustes vormiliselt eksida, kuid tihtilugu on nende seisukohad õiged. Kas või politseijuhi Elmar Vaheri puhul. Kala hakkab mädanema peast ja kui politseijuht ei tea, et nii prominentse tegelase nagu Hannes Rummi padujoobes autojuhtimine sõna otseses mõttes kinni mätsitakse, siis ei kõlba see mees politseid juhtima. Ei maksa väita, et Rummi kuritegelik seatemp ei oleks ületanud uudiste künnist. Me peame teadma, milliste poliitikute või ametnike kätte me oleme usaldanud eneste ja oma laste elud. Vastutustundetu Hannes Rumm ei ole kindlasti see mees, kes ühiskonna austust vääriks. 

Lisaks veel Elmar Vaheri trikitamine maksumaksja rahaga. Usun, et enamus eestimaalasi jagab minu seisukohta kui tunnistab, et Elmar Vaher ei kõlba politseid juhtima. Küsimus oli ainult selles, et kuidas käitus Vaheri suhtes meie riigi valitsus, kui selgus, et Helmel puudusid volitused politseijuhi ametist vabastamiseks. Õige peaminister ei oleks Vaherit ametisse jätnud ega lasknud end selle teema ümber puhkenud hüsteeriast mõjutada. Küsimus ei olnud ju Helmes, vaid ikkagi Vaheris. 

EKRE hukkamõistmise retoorikast kumab läbi ehe hirm. Hirm rahva viha ees. Nii nagu on eelnevalt põgusalt kirjeldatud, hakkavad sõna otseses mõttes kuritööd rahva vastu vaikselt päevavalgele ujuma. Info liigub ja inimesed ei ole enam nii sinisilmsed kui aastate eest. 

Erinevalt presidendist, kes väidab, et Helmel ei ole valitsuses kohta, olen ma täna teist meelt. Kuigi ma ei ole mõnede nende poliitiliste vaadetega päri, vajab tänane Eesti EKREt. Igatahes kordades rohkem kui reformiste, kesikuid või isamaalasi. Sotsidest ma ei räägigi. Nemad on punakatk Eestimaal.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!