Ameerika Ühendriike rahvaetervistööstust on peale ühe musta kurjategija õnnetut surma tabanud maavärina mõõdus "rassiõigluse" kaos, millest on saanud tõsine oht inimeste eludele.
Manhattan Institute'i teadur Heather Mac Donald kirjutas raamatu "Kui rass muutub saavutustest tähtsamaks: kuidas õiglust taga ajades ohverdatatakse oivalisus, hävitatakse ilu ja seatakse ohtu elud". Alljärgnev on katkend nimetatud teose esimeset peatükist "Meditsiini rassiline tõetund".
George Floydi järgsel rassililsel arveteklaarimisel on meditsiinivaldkonnale maavärinaga võrreldav mõju. Meditsiiniharidus, meditsiiniteadus ja pädevusnõuded asendati kahe omavahel seotud eeldusega: arstide hulgas valdavad demograafilised erinevused ja tervisetulemuste rassilised erinevused [värvilised inimesed on paksemad, haigemad jne] on mõlemad tingitud ühiskonna süsteemi rassismist. Nende hüpoteeside küsimuse alla seadmine tähendab meditsiinivaldkonnas erialast enesetappu. Tohutud avaliku ja erateadusrahastuse summad suunati päris teaduse tagant poliitilistesse projektidesse, mille eesmärgiks on valge ülemvõimluse paljastamine. Tulemuseks on tervishoiu kvaliteedi allakäik ja teaduse arengupeetus.
Sisuliselt kõik erialased meditsiiniühendused, alates Ameerika Meditsiiniühingust (American Medical Association; AMA) ja Ameerika Meditsiiniülikoolide Ühingust (American Association of Medical Colleges; AAMC) kuni Ameerika Pediaatrite Ühinguni (American Association of Pediatrics; AAP), on võtnud omaks idee, et meditsiinivaldkond toodab ebavõrdsust.
AMA 2021.–2023. aastate organisatsiooni rassi- ja terviseõigluse kehtestamise strateegiakava ei erine mitte millegi poolest mõne ülikooli mustauuringute (black studies) kateedri üldeesmärkidest. Osutatud strateegiakava tirib lugeja sotsiaalse õigluse tähendamissõnade džunglisse: arstid peava seisma vastu "ebavõrdsustele, paljastama valge ülemvõimluse ja rassismi ning teised välistamise ja struktuurse rõhumise vormid. Samuti tuleb kõigi tervisesüsteemide kõikides osades kehtestada rassiõiglus ja edendada õiglust (justice & equity)." Riik peab liikuma "eufemismide juurest selgesõnaliste arutelude poole, mille teemaks on võim, rassism, sotsiaalse soo ja klassi rõhumine, õiguste piiramise ning kõrvalejäetuse vormid." (Lugejale võib jääda segaseks, kui palju "selgemad" saavad tänased rassismi teemalised "arutelud" veel olla.) Maha tuleb jätta "Ameerika Ühendriikide sotsiaalse soo, nahavärvi, religiooni, teovõime ja päritolumaa ning muude eelisõiguste vormidele ehitatud väärtushierarhiate väärate mõistete kindlus."
AMA sõnul on võtmelahendus, kuidas pääseda väidetavast rõhumisest, endateadmuse (identiteedi) põhiste eelistuste läbiv kehtestamine meditsiinisüsteemis. AMA strateegiakavas kutsutakse üles kehtestama nii meditsiiniülikoolide üliõpilaste valimisel kui juhtkonnas "õiglane mustade, põlisrahvaste ja latinx inimeste esindatus". "Õiglase esindatuse" puudus tuleneb AMA sõnul sihilikust "välistamisest", millele saab lõpu teha ainult siis kui [tervisevaldkonnas] seatakse esikohale ja sellesse lõimitakse inimesed ning kogukonnad, kes on kogenud suurt ebaõiglust, keda on ajalooliselt tõrjutud, kurnatud ning jäetud ilma vajalikest varadest. Need on värvilised inimesed, naised, puudega inimesed ja tähestikurahvas (LGBTQ+), kes võivad olla pärit nii maapiirkondade kui linnade kogukondadest."
Meditsiini-, loodus- ja tehnoloogiavaldkonna ning täppisteaduste (STEM) juhtide sõnul tähendab valge nahavärv per se rassist olemist. Oodatakse, et sellise solvava omadusega inimesed vabandavad ning maksavad kahjutasu. 2020. aasta juunis tuvastas teadusajakiri Nature enda kohta, et see on "valge institutsioon, mis on süüdi teadustegevuse ja kõrghariduse kallutatuses". 2021. aasta jaanuaris kurtis tervisepoliitikate teadusajakirja Health Affairs (terviseküsimused) peatoimetaja, et ajakirja juhtkond ja meeskond on liiga valge. AMA strateegiakavas süüdistatakse "valgeid meessoost rahvaesindajaid" Ameerika Ühendriikide süsteemses rassismis.
Tulemuseks on olukord, kus arstiteadust õpetavad ülikoolid ja meditsiiniühingud heidavad kõrvale traditsioonilised saavutustel põhinevad standardid ning nende asemel seavad esikohale rassitunnused. Nii nagu kehtib kõigi ühitamatute mõjuanalüüside puhul, toetub selline oskustepõhise väärtussüsteemi hävitamine a priori tõele: ühelt poolt pole mitte mingisugust akadeemiliste saavutuste lõhet valgete ja aasialaste ning teiselt poolt mustade ja Ladina-Ameerika päritolu inimeste vahel. Seetõttu kõik hindamisülesanded ja eksamid, milles mustad ning ladina-ameeriklased saavad vähem punkte, on kallutatud ning need tuleb kaotada.
Kõige rohkem on osutatud põhjustel "süsteemi rassismis" süüdi Ameerika Ühendriikide Arstilitsentsi Eksam (United States Medical Licensing Exam; USMLE). Meditsiiniülikoolide teisel kursusel peavad üliõpilased sooritama USMLE esimese astme eksami, milles hinnatakse inimese anatoomia ja organite toimimise/väärtalituse, biokeemia, füsioloogia, rakubioloogia, farmakoloogia ja südame-veresoonkonna süsteemi valdkondade tundmist. Esimeses astmes saavutatud kõrged tulemused ennustavad üldjuhul edukat residentuuri, pääsemist mõnda tunnustatud residentuuriprogrammi, nagu näiteks radioloogiasse või kirurgiasse. Esimese astme eksami tulemused aitavad haiglatel valida residente.
Musti üliõpilasi ei valita tiheda konkursiga residentuuridesse samal määral kui valgeid ja aasialasi, kuna nende esimese astme eksamitulemused jäävad valgete ja aasialaste tulemustele märkimisväärselt alla. Need jäävad allapoole keskmist. Tänaseks on osutatud esimese astme eksamit muudetud, mille eesmärgiks on kirjeldatud lõhe vähendamine. Sellest leiab teadusesse mitte puutuvaid osasid, nagu näiteks "suhtlemis- ja inimeste oskused". Paraku muudes valdkondades on punktierinevused säilinud. Rassismiga sõda pidavas maailmas tähendab selline jätkuv ebavõrdsus ainult ühte: süüdi on eksam. See on esimese astme eksam, mis seab vähemused ebasoodsasse olukorda, mitte nende piiratud meditsiinivaldkonna teadmised.
Esimese astme eksami juurest leiab veelgi rohkem puudusi. Sund sooritada eksam hästi pärsib vähemus-üliõpilaste võimalust osaleda ühes tänase meditsiinihariduse põhivaldkonnas, milleks on rassismivastane aktivism. Neljanda aasta Yale'i Ülikooli tudeng kirjeldab, kuidas esimese astme eksami luupainaja mõjutas tema esimusi (prioriteete). Kahel esimesel ülikooli aastal, nagu ta seda ise kirjeldab, "kastis" üliõpilane ennast "tudengite juhitud komisjoni, mis keskendus mitmekesisusele, kaasamisele ja sotsiaalsele õiglusele". Nimetatud üliõpilaste rühmitus tegeles ülikooli juhtkonna mõjutamisega, millega sooviti teha õppekavas, vastuvõtutingimustes ja teadustegevuse rahastamises muudatusi. Nimetatud tudeng tegi tervise mahajäämusest rääkivaid taskuhäälingusaateid. Kogu selline poliitiline tegevus oli võimalik tänu Yale'i nõndanimetatud läbikukkumine-läbisaamine edasipääsu tagavale hindamissüsteemile (pass-fail grading system), mis tähendas, et ta ei pidanud tänu oma nahavärvile õppimisele väga palju tähelepanu pöörama. Siis äkki, nagu ta ise selgitab, "näitas esimese astme eksam oma jubedat palet". Eksamil päris hinde saamine võis äkki tõestada, et "kes küll oleks võinud arvata, et ta ei vääri musta tudengina Yale'i üliõpilase kohta".
Sellisele akadeemilisele survele oli ilmselge lahendus: tuleb loobuda esimese astme eksami hinnetest. Alates 2022. aasta jaanuarist on Yale'is esimese astme eksamil ainult kaks hinnet, kas eksamilt saadi läbi või mitte (pass-fail). Neljandat aastat Yale'is õppiv must tudeng võib rahumeeli oma mitmekesisuse aktivismiga edasi tegeleda ilma, et peaks muretsema, mida hinnetega eksam tema kohta võib paljastada. Mida tema tulevased patsiendid tema ideoloogilisest haridusest arvavad, on muidugi omaette küsimus.
Meditsiiniülikoolide bürokraadid kiidavad sellise hariduse ideoloogiliseks muutmise heaks. George Washingtoni Meditsiiniülikooli ja Terviseteaduste karjäärinõustamise dekaan rääkis ühest vestlusest üliõpilasega, kes oli esimese astme eksami sooritanud nii kehvade tulemustega, et tal oli tõsiseid raskusi talle tema soovitud sünnitusabi ja günekoloogia residentuuri leidmisega. Nimetatud üliõpilase nõustaja selgitas talle samas, et tema eksamitulemused pole nii tähtsad kui "tema sotsiaalse õigluse kirg". (Kuidas selline kirg aitab sünnitamisel peatada emakaverejooksu, jääb arusaamatuks.) Karjäärinõustaja vaatepunktist olid tudengi "saamatuse tunded" kõrvalised ja põhjendamatud. Ometigi "mõjutasid" need üliõpilase kliinilist sooritusvõimet. Arusaadavalt oli üliõpilase kliiniliste saamatuse põhjuseks tema raskused teaduslike käsitlusviiside mõistmisel. Kuid sellel pole tähtsust. Esimese astme eksami lihtsam saab läbi/ei saa läbi sooritamine lubab üliõpilastel residentuuris "rääkida tõhusalt oma lugusid", sest need on ilmselgelt üliõpilaste "lood", millega haiglad peavad residente valides arvestama.
Igasugustel muudel akadeemilise võimekuse näitajatel on mustadele ebavõrdne mõju ja selle pärast peab need kõrvale jätma.
Tõlkis Karol Kallas