Ameerika Ühendriikides ja Euroopa Liidus on üheks maailma "ära keemise" vältimise lahenduseks nõndanimetatud süsinikuheitmete tasakaalustamine. Tegemist on kontrollimatu äriga, mida saastavad laialt levinud pettused, kirjutab portaali HotAir kolumnist Jazz Shaw.
Suurema osa lääneriikide valitsused nõuavad aasta-aastalt üha jõhkramate vahenditega, et ettevõtted ja eraisikud piiraksid oma kasvuhoonegaaside heitmeid. Üheks levinumaks lahenduseks ettevõtete seas, kes tahavad näidata ennast tublide null-heitmete poole pürgijatena, on süsinikuheitmete tasakaalustamise (carbon offsets) lahenduse kasutamine.
Lahendus on pealtnäha suhteliselt lihtne. Kui üks ettevõte käitab näiteks tsemenditehast ja see ei suuda täita oma heitmete vähendamise eesmärke – või kui nad seda isegi eriti ei püüa teha – siis on neil võimalik osta nõndanimetatud süsinikukrediiti, mida nimetatakse ka süsinikuheitmete tasakaalustamiseks.
Süsinikukrediiti müüvad organisatsioonid, mille peamiseks tegevusalaks on süsihappegaasi eemaldamine atmosfäärist. Ettevõtted, mis on süsihappegaasi alati õhku paisanud, võivad seda edasi teha. Juhul kui need on valmis selle eest maksma.
Hiljuti avaldatud "kliimaõigluse" organisatsiooni Grist uuring näitab siiski, et kogu süsinikukaubanduse süsteem on läbi ja lõhki pettusega ja "väga kummaliste" arvutustehetega, milles numbrid ei jookse kuidagi kokku, reostatud.
Uuringus kirjutatakse:
Vabatahtliku süsihappegaasi kaubanduse aluseks olev idee paistab olevat üpris lihtne: projekti arendajad teostavad midagi, mis kas hoiab ära süsihappegaasi lendumise või eemaldab seda atmosfäärist. Vastavateks näideteks on kas päiksepõllu rajamine elik metsa istutamine.
Selline projekt toodab süsinikukrediiti, mida turustavad ilma vastavate regulatsioonideta tegutsevad süsinikuheitmete krediidiprogrammid, kust valitsused, ettevõtted ja eraisikud, kes soovivad oma heitmekoguseid vähendada, neid osta saavad.
Reaalsus on paraku selline, et selliste krediitide turg on saastatud petuskeemide poolt. Suur hulk projekte ei täida enda poolt lubatud eesmärke ja ei eemalda süsihappegaasi. Suurimaks probleemiks on püsimatus (nonpermanence): seda kas ja kui palju süsihappegaasi atmosfäärist eemaldatakse, pole võimalik tõestada.
Uuring osutab, et asja, mida valitsused ja Euroopa Liit ettevõtetelt ning inimestelt nõuavad, pole võimalik suuremas osas kontrollida, kas see üldse ja millise tõhususega töötab. Süsihappegaasi heitmete mõõtmine on keeruline ja arvutamine, kui palju on atmosfääris süsihappegaasi mingi tegevuse tulemusel vähem, veelgi suurem väljakutse. Atmosfäär on väga dünaamiline ja sellel on erinevates kohtades, erinevatel aegadel, erinevad omadused. Näiteks on hapniku tase suuremas osas samasugune üle maailma, kuid erinevates kohtades võib see kõikuda väga suurel määral. Eriti näiteks juhul kui vaadeldakse vee hapnikusisaldust.
Reguleerimata süsinikukrediidi programmidel, mis neid müüvad, on palju võimalusi "improviseerimiseks". Gristi uuringus osutatakse, et organisatsioonidel on keeruline tõestada, et konkreetne süsihappegaasi kogus on atmosfäärist eemaldatud ja tihti ei suuda need tõestada, et see jääb nii.
Näiteks kallid programmid, mis matavad süsihappegaasi maha, ei suuda näidata, kui kauaks see sinna pidama jääb.
Kõige tõhusamaks süsihappegaasi eemaldamise lahenduseks on puud ja nii ettevõtted ning organisatsioonid, mis puid istutavad, suudavad pakkuda kõige tootlikumaid süsinikukrediite. Kuid puudega võib ühel hetkel juhtuda, et need saetakse maha, põlevad ära või lihtsalt mädanevad ära. Seega isegi sellistel krediitidel on teatud toimeaeg.
Mõnel "keerulisemal" juhul ettevõtted, mis müüvad süsinikukrediiti, arvestavad sama tegevust topelt või nad ei suuda näidata, et süsihappegaasi heitmeid on päriselt vähendatud.
Tõlkis Karol Kallas