Hiroshimast Süüriani ehk vaenlasest, kelle nime ei julgeta lausuda

Minu kambriseinalt vaatab vastu Daily Expressi 1945. aasta 5. septembri väljaande esikaas. “Järgnev kirjutis on mõeldud hoiatusena kogu inimkonnale…”. Need on sõnad, millega Wilfred Burchetti juhatas sisse oma erireportaaži tuumaholokaustis hävitatud Hiroshimast.

Ajalugu on tänaseks tõestanud Burchetti hoiatuse prohvetlikkust. Astudes üle USA okupatsioonivägede rangetest keeldudest, võttis Burchett ette ohtliku retke, et näha oma silmaga äsja toime pandud hävitustööd. Isepäise reporteri julgustükile järgnes võimutruu meedia avalik mõnitus. Viimane ei olnud võimeline tunnistama autori peamist sõnumit: tuumagenotsiid oli mõeldud avanguna uuele epohhile – piiramatu terrori ajastule.

Iga mööduv päev, mis vajutab Burchetti ettekuulutuse aina sügavamale ajalooliste annaalide rubriiki, on ühtlasi ka päevaks, mil reporteri prohvetlikud sõnad leiavad täideviimist. Aatomirünnaku tähendusest annavad tunnistust nii USA riiklike arhiivide dokumendid kui ka tuumaholokaustile järgnenud dekaadid, mis on täis demokraatia maski taha varjunud militaaragressiooni.

Selline nägi pärast USA 1945. aasta tuumarünnakut välja paik, kus enne asus linn nimega Hiroshima. USA on tänaseni ainuke riik, mis on kunagi kasutanud sõjalisel otstarbel tuumarelva, kusjuures Hiroshimas ja Nagasakis tehti seda otseselt tsiviilelanikkonda rünnates.

Ka hetkel Süürias aset leidev psühhodraama kulgeb meile juba hästi tuntud stsenaariumi kohaselt. Oleme jätkuvalt pantvangiks terrorile, mille olemasolu ja ajalugu ükski liberalistliku loitsu lummuses viibiv kriitik ei ole võimeline tunnistama. Ilmne tõde, mis ei kannata väljalausumist, seisneb tõdemuses, et inimkonna kõige ohtlikum vastane asetseb Atlandi ookeani läänekaldal.

Võite olla kindel, et John Kerry poolt lavastatud farss ja Barack Obama kannapöörded ei kujuta endast enamat kui ajutist meedet. Venemaa poolt välja töötatud rahulepe, mille aluseks on kontroll Süüria keemiarelvade üle, saab ignoreeritud samast vaimust kantuna, mis on olnud omane kõikidele agressoritele läbi aegade.

Olles sõlminud Süüria vastase liidu Al-Qaidaga ning kindlustanud soositud riigikukutajate kindlad positsioonid Kairos, on USA järgmiseks ülesandeks hävitada Lähis-Ida regiooni kaks viimast USA ülemvõimu trotsivat riiki – esmalt Süüria, seejärel Iraan. Nagu hiljuti tõdes ka Prantsusmaa endine välisminister: “Süüria vastast operatsiooni valmistati ette ja planeeriti juba aastate eest.”

Olukorras, kus massid on “psühholoogiliselt traumeeritud” (keelend, mida hiljuti kasutas Briti Kanal 4 reporter Jonathan Rugman kirjeldamaks Briti rahva ülekaalukat vastuseisu Süüria ründamisele), muutub oluliseks, et plaanid, mida avalikkuse ees on mõeldamatu välja lausuda, saaksid täidetud võimalikult kiiresti. Küsimus, kas Damaskuse eeslinnades vallandatud keemarünnaku sooritasid Bashar Al-Assadi väed või mässulised, ei muuda tõsiasja, et riigiks, mis neid koletislikke relvi kõige laialdasemalt kasutanud, on USA – ja mitte Süüria. Nagu nähtub 1970-nda aasta Senati stenogrammidest, kukutasid USA õhujõud keemiarünnakutes Vietnami kohal 2,7 kilo mürgist kemikaali (dioksiini) iga elaniku kohta.

USA lennuvägi sooritamas „Agent Orange“ keemiarünnakut Vietnami kohal (1966)

Ameerika keemiarünnakud koodnimega “Operatsioon Hades” (mis nimetati hiljem ümber vähem kurjakuulutava kõlaga operatsiooniks “Ranch Hand” – Rantšo käsi) vallandasid Vietnami sündimata laste surmade ja sünnidefektide epideemia, mida vietnami arstid on nimetanud rahvuslikuks “lootekatastroofiks”. Ka käesoleva teksti autor on olnud tunnistajaks, kuidas vietnami lapsed sünnivad põlvkond põlvkonna järel ühtede ja samade jubedate kehaliste väärarengutega. Vietnami sõjast osa võtnud John Kerry peaks seda hästi mäletama.

USA keemiarünnakute poolt põhjustatud dioksiinimürgituse tõttu sünnivad paljud lapsed Vietnamis tänapäevani raskete väärarengutega.

Olen olnud samasuguste sünnidefektide tunnistajaks ka Iraagis, mida USA pommitas, kasutades selleks vaesustatud uraanil ja valgel fosforil põhinevat relvastust. Kummalisel kombel ei olnud USA valitsusel mingisugust tahet kehtestada “punast joont” ajal, mil Iisrael pommitas vaesustatud uraani ja valge fosforiga karistamatult ÜRO koole ja haiglaid Gaza sektoris. See episood ei olnud psühhodraama jaoks sobiv kontekst.

Lõputult taaskorduvad arutelud teemal, kas “meie” peaksime “võtma kasutusele meetmeid” valikuliselt välja nopitud diktaatorite vastu (st kas peaksime taas kord võtma sisse klakööride rolli, vaadates kuidas USA ja käputäis sabarakke vallandavad järjekordsed õhurünnakud, mis päädivad mõne rahva massimõrvaga) on nüüdseks muutunud massimeedia poolt teostatava ajuloputuse pärisosaks.

ÜRO Palestiina küsimuste erivolinik, rahvusvahelise õiguse emeriitprofessor Richard Falk kirjeldab süsteemi järgmiselt: “Tegemist on omavolilise, ühekülgse, legalistlik-moraalse sisendusega, mille eesmärgiks on luua illusioon väljaspoolse rünnaku ohu all olevatest õilsatest “läänelikest väärtustest”, et luua õigustus valla päästetavale poliitilisele terrorile, mis ei tunnista mingisuguseid piiranguid.” Tegemist on süsteemiga, mis “on sedavõrd laialdaselt omaks võetud kui asjade loogiline seis, et selles kahelda tundub mõeldamatu.”

Meie ajastu välispoliitika suurima vale autoriteks on angloameerika poliitika-, meedia- ja akadeemiliste ringkondade “liberaal-realistid”, kes usuvad ennast olevat maailma kriiside ainuõigeteks lahendajateks, selle asemel, et tunnistada oma rolli maailmakriiside sepistajatena. Tegemist on seltskonnaga, kes on surmanud erinevate tsivilisatsioonide katsed üksteist tundma õppida ning sundinud meid mõtestama maailmas aset leidvaid protsesse läbi mõistete, mis teenivad nende endi võimumängu huve. Tegemist on inimestega, kes on kaaperdanud endile õiguse sildistada terveid riike “ebaõnnestunuteks”, “petisteks” või otsesõnu “kurjadeks” – kõik selleks, et õigustada iseenda “humanitaarseid sekkumisi”.

Mistahes rünnak USA poolt märgistatud riigi vastu leiab ootuspärase ettekäände “kohustuses kaitsta” (responsibility to protect, millele viidatakse ka sõnaühendiga R2P – tõlkija märkus). Eneseõigustusliku doktriini lipukandjaks on endine Austraalia välisminister Gareth Evans, kes on New Yorgis paikneva NGO nimega Global Centre for the Responsibility to Protect kaasdirektoriks. Evansil ja tema heldelt tasustatud lobbistide armeel on ülesanne teostada propagandatööd sõjaõhutajatena, kes peavad kutsuma “rahvusvahelist üldsust” (see on nimi, millega USA ja agressioonist osa võtvad riigid reeglina enesele viitavad, ignoreerides asjaolu, et enamasti esindavad need riigid väga marginaalset vähemust maailma riikidest nii riikide arvu kui nendes elava rahvastiku mõistes – tõlkija märkus) üles ründama riike, kus “ÜRO lükkab rünnakuplaani tagasi või menetleb küsimust ebamõistlikult kaua”.

Vähemalt ei tule Evansil puudu jultumusest. Tegemist on sama isikuga, kes teeb etteaste siinkirjutaja 1994. aastal valminud dokumentaalfilmis “Ühe rahva surm” – teoses, mis on pühendatud Ida-Timori genotsiidi ulatuse paljastamisele. Istudes Ida-Timori taevalaotuses vihisevas Austraalia lennukis, laseb Evans šampanjaklaasi kerkides oma naeratusel särada. Käes on hetk esitada toost oma Indoneesia ametivennale, kellega on äsja sõlmitud lepe, mis tagab ligipääsu Ida-Timori naftale ja gaasile. Jutt käib maavaradest, mis kuuluvad rahvale, kellest kolmandik kustutati elavate kirjast Indoneesia türanni Suharto poolt sanktsioneeritud massimõrvades ja näljahädades.

Ent karm reaalsus kõneleb sellest, et “ebaleva” kuvandi taha varjuva Obama administratsiooni all oleme olnud tunnistajaks pretsedenditule militarismi kasvule. Kuigi Valge Maja ees õitsevad kannikesed on tankiroomikutest puutumata, on Washingtonis aset leidnud sõjaline riigipööre.

Veel enne, kui liberaalidest obamamaanid olid jõudnud pühkida liigutuspisarad silmist, võttis Obama 2008. aastal vastu oma eelkäija sõjamasina koos kõigi selle sõdade ja sõjakuritegudega. Ning kõik jätkub vanaviisi – sellel ajal, kui jõuliselt arenev politseiriik sõidab üle USA põhiseaduse viimastest riismetest, dikteerivad Washingtoni poliitikat samad isikud, kelle kätetööna põrmustati Iraak, rusustati Afganistan ja muudeti Liibüa hobbeslikuks õudusunenäoks. Klantsitud fassaadi taga peituv tegelikkus kõneleb aga järgmist keelt – enamus USA sõdureid ei hukku mitte lahinguväljal, vaid enesetappude läbi. Möödunud aastal võtsid 6 500 USA sõjaveterani endalt elu.

Ajaloolane Norman Pollack on andnud süsteemile nime “liberaalne fašism”. Pollack kirjutab: “Asendage paraadsammu raiuvad sõdurid terve kultuuri etapiviisilise militariseerimisega, sütitavaid kõnesid vahutav diktaator “reformistist” mannekeeniga ning pilt on terviklik – üksnes selle erinevusega, et mannekeen jätkab veretööd sõbralike naeratuste saatel”.

Igal teisipäeval jagab “humaanne” Obama käske, kuidas suunata ülemaailmset ründedroonide võrgustikku – masinavärki, mille eesmärk on “lömaks plärtsatada” inimesi, nende päästjaid ning leinajaid. Lääne inimese maailmapildi turvatsooni on punutud ettekujutus, nagu tähendaks esimese mustanahalise presidendi valimine ise-eneses märkimisväärset sotsiaalset progressi ja seda sõltumata sellest, mitmete inimeste elude eest see inimene tegelikult vastutab. Esimest musta presidenti ümbritsev fetišistlik sümbolikultus on suutnud sisuliselt hävitada USA sõjavastase liikumise ning selles peitubki Obama peamine saavutus.

Ent Suurbritannias ei ole imidžipoliitika miraažid suutnud oma eesmärki saavutada. Kõikjal on märke, et inimeste mõtlemises on toimumas murrang, kuid südametunnistusega inimesed peavad mõistma, et nende aeg on piiratud. Nürnbergi protsessi kohtunikud olid oma otsuses napisõnalised: “Igal kodanikul on kohustus rikkuda selliseid siseriiklikke seadusi, mille eiramine on tarvilik, et ennetada kuritegusid rahu ja inimsuse vastu.” See on tõdemus, millest kinnipidamisest sõltub mitte üksnes tavaliste süürlaste – ja paljude teiste – elu ja surm, vaid ka meie endi eneseväärikuse säilimine inimestena.

Allikas: Johnpilger.com

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA