Foto: kohanova/Bigstockphoto.com

Vanainimeste hooldekodudes toimuv on seadnud paljud inimesed meeleheiteni viivalt raskesse olukorda, kirjutab isiklike kogemuste pinnalt Aldo Maksimov.

Olen mõelnud kaks aastat, kuidas kirjutada Eesti hooldeasutustes toimuvast nii, et suudaks tabada peamist, mitte detailidesse laiali valguda ning kuidas kirjutada nii, et käsi erutusest ja vihast ei väriseks.

Ma samas usun, et kirjutamiseks on õige aeg, kuna erinevalt Reformierakonnast ja SDEst läheb vanainimeste ning elu hammasrataste vahele jäänud inimeste ning ka lihtsalt varases pensionieas haiguse tõttu hooldekodus elavate inimeste saatus küllap Keskerakonnale ja EKREle rohkem korda. Usun, et nii on.

Liiati on pool hooldemajandusbisnisest kui tööstusharust seotud ka Reformierakonna inimestega. Leib jookseb ja ei tõota lõppeda ka, sest elanikkond aina vananeb ning kohatasule võib suvaliselt otsa keevitada, tõstmata teenuse kvaliteeti, sest järjekord uutest soovijaist on ukse taga.

Hooldekodud elavad isegi nii hästi – näiteks Merivälja Pansion –, et neil on võimalus enda jaoks ebamugavad patsiendid sundida mujale minema. Nad eelistavad lamajaid seal mitte hoida.

AS Kursanale kuuluva Merivälja Pansioni kohatasu üheses toas alates 2019. aasta jaanuarist on 1400 eurot, hinda pärast uut hinnatõusu 2020. aasta jaanuaris ma ei tea. Muuseas, 2013. aastal oli seal kohatasu üheses toas 604 eurot. Euro hinda ei tõsta.

Ebamugavuste all pean silmas näiteks seda, kui patsient vajab mingit pisut erisugust kohtlemist, protseduuri, epitsüstoomi või muud regulaarset toimingut, mis nõuab kellaajalist arvestust ja pisut vaeva.

Arvud, mis on Eesti riigile häbiks

Alustasin justkui kaugemast otsast. Alustama peaks aga A-st ja O-st. Sellest, et keskmine pension Eestis on alla 500 euro. Ühene koht pealinnas ja selle lähedal hooldekodus maksab aga keskmiselt 1350 eurot, koht kaheses toas ca 1100 ning koht kolmeses toas pisut alla 1000 euro. Me räägime normaalsetest, tavalistest hooldeasutustest, mitte villabenitadest.

Käärid ei ole siinkohal mitte lihtsalt suured, vaid väga suured. Oletades, et hooldekodus elaval inimesel ei ole väga palju muid kulutusi (juuksur, massaaž, kompensatsioonist vabad ravimid või muud meditsiinilised vahendid, kultuuriürituste piletid, kohvikuraha, riided, jalanõud, telefoniarve, mingi arvuti järelmaks, tehniline tugi jms) ehk umbes maksimaalselt 200 eur kuus, siis on inimese kogukulu üheses toas Tallinnas ca 1600 eurot kuus.

Inimene saab Eestis pensioni pea neli korda vähem kui on kohatasu pluss elamiseks kuluv minimaalne raha hooldekodus elades.

Seega, inimene saab Eestis pensioni pea neli korda vähem kui on kohatasu pluss elamiseks kuluv minimaalne raha hooldekodus elades. Milline häbi meie riigile, häbi inimestele, kes me riigi on sellisesse kohta juhtinud… Ühtlasi on ka hooldealune inimene koormaks – järelikult – oma lähedastele ning loomulikult ei saa taoline olukord mõjuda turgutavalt ühelegi endast lugupidavale inimesele.

Siinkohal ütleks Tanel Kiik, Hanno Pevkur või Rain Rosimannus, et „ei, ei, ei, koht kolmeses toas odavamas hooldekodus maksab 670 eurot, mis on vaid 1,34 pensionit. Pange oma ema (või isa) odavamasse pansionisse, see on teie valik.“

Aga kui mu lapsevanem ütleb mulle (ta on järgi proovinud), et ta ei suuda elada võhivõõraste inimestega ühes toas, sõita piltlikult öeldes kuus aastat ühes kupees suvaliste venelastega, siis kas mina peaks sundima teda selleks? Seal ei ole mingisugust privaatsust, oma elu. Ei ole ruumi kirjutuslauale, raamaturiiulile, halvemal juhul on su voodi sellises asendis, et ei näe telekatki. Pealegi, milliseid vaidlusi sooviksid sa pidada Mišaga selle üle, millist kanalit täna õhtul vaadata? Tänan ei, mu ema (või isa) ei soovi seda. Ja mina ei ütle talle, et ta siiski peaks. Ei, härra Rosimannus, härra Pevkur!

Kõnnib (ei lama) inimene, 1500 eurot

Miks on meie riik, viie Euroopa jõukaima riigi hulka pürginud Ansipi süstik eakad unarusse jätnud? Reformierakond on olnud riigi tüüri juures kõige kauem, seega eelkõige võiks seda ju neilt küsida. Kas pole irooniline, et Reformierakonna hall kardinal on viie hooldekodu omanik? Naeraks, kui saaks. Bisness on jätkusuutlik.

Aga mida siis teha hoolekandealuste inimestega? Eriti nendega, kel pole lähedasi, lapsi, kes suudaks nende kulusid tasuda? Liiati – maksta üle tuhande euro kuus, sest pension hüppeliselt niikuinii ei tõuse? Leida tuhat lisaeurot kuus? Kolm kuud, pool aastat, hea küll. Aga aastaid? Ma tean, millest ma räägin, sest meie pere kogeb seda juba kolmandat aastat. Meeleheide on nii suur, pöörduda aga pole kuhugi.

Hinda tõstetakse hooldeasutuses vähemalt 1-2 korda aastas. Kui aga hooldekodus käia, siis aastatega ei muutu seal olukord mitte paremaks ja kaasaegsemaks, vaid aina hullemaks.

Hinda tõstetakse hooldeasutuses vähemalt 1-2 korda aastas. Kui aga hooldekodus käia, siis aastatega ei muutu seal olukord mitte paremaks ja kaasaegsemaks, vaid aina hullemaks. Suhtumine on kõrk, maja laguneb, toit on – vabandage väga – õudne. Ainus rõõm üheses toas ongi see, et sa oled seal üksi, nelja seina vahel.

Minul kui vahetevahel ka hotellides elanud inimesel on ettekujutus (mu väliseestlasest sõber, kes läkitati Rootsist Saaremaale üht ettevõtet juhtima, elas aasta aega ühes spaahotellis kuuhinnaga 950 eurot), et kui sa maksad koha eest hooldekodus 1350-1400 eurot (Merivälja Pansion, Nõmme Pihlakodu, Hiiu Hooldekodu), võiks sellega kaasneda midagi enamat kui voodi ja öökapp.

Ma isegi ei räägi televiisorist, hommikumantlist ja perioodikast, mis ka võiks arenenud riigis olla iseenesestmõistetav. Räägin eelkõige viisakast esmasest meditsiinilisest abist ja hooldusteenusest ning teiseks enamvähem korralikust söögist.

Oo hooldekodu, hotellist kallim oled sa…!

Tehke ise mingi kalkulatsioon (näiteks 100 või 150 hooldusalusele), võtke palgakulud, teenuste kulu, sisseseade ja küte, toit ning samas pange kõrvale kohatasu korda 100 või 150 inimest ning te näete, et selle tulemuse hindamisel on küsimus ainult selles, kui suurt kasumit omanikud soovivad. Mitte selles, et ettevõtmine oleks kasumlik, vaid selles, kui kõrgelt kasumlik. Business as usual. Tehniliselt võttes nagu metsaäri, prügibisness, ost-müük, tootmine.

Inimene maksab kohatasu üheses toas Tallinna piirkonnas ca 35 eurot öö eest, pluss lisatasu paarsada eurot selle eest, et tuba on ühene. See on naljakas paradoks, sest ühese toa päevatasu on niikuinii kõrgem kui kaheses või kolmeses, millele lisandub võimalus maksta veel 200 eurot lisatasu. Just great!

Kui rääkida hooldeasutuste puhul mingitest hinna piirmääradest, siis eks loogiliselt võttes võiks vanadekodu-ärimehed olla kursis võrdluseks igasugu AirBnB, Booking.com ja muude hindadega. Kindlasti ongi. Aga pakuvad ikka vanainimesele päevatasu 1355:30 ehk 45 eurot päev.

Ma tean, millest ma räägin, sest meie pere kogeb seda juba kolmandat aastat. Meeleheide on nii suur, pöörduda aga pole kuhugi.

Kui sa võtad Kristiines AirBnB korteri kuuks ajaks, sa maksad 30×35 eurot = 1050. Aastaks on hind kuu lõikes veel madalam.

Milleks selline kalkulatsioon? Aga selleks, et näidata, miks on turule tekkinud kõiksugu hooldusteenuse pakkujaid, kõikvõimalikke aferiste. Selline kalkulatsioon kutsubki esile “ärimeeste” esile tõusu. Kui keegi ei reguleeri seda, mida turul pakutakse, riik või kohalik omavalitsus aga ei suuda oma eakate eest hoolt kanda, siis teevad seda ärimehed.

Mulle on siin maal kohalikud kreeklased välja pakkunud, et tooge oma vanemad, Eesti vanurid meie hooldekodusse (EL ja vaba liikumine) ning nad saavad olla 500-600 eurose kohatasu eest siinses vastavas asutuses. Ka see on variant, kuid eeldab üsna suurt asjaajamist seaduste tasandil ja muud bürokraatiat. Kuid see on üks reaalseid lahendusi, mis taaskord ei tee au meie vabariigile. 

Säilib lootus, et tuleb surm 

Inimestel sageli on elu jooksul kogunenud pangaarvele mingi natuke, mootorsõiduk ja kinnisvara. Nüüd on olukord selline, et kuna keskmisel Eesti perel aastates 30–50 ei ole võimalik maksta oma isa või ema (või mõlema) hooldekodu koha ja muu selle juurde käiva eest 1000 või 2000 eurot kuus, tuleb leida muid lahendusi.

Kõigepealt lähevad käiku vanema säästud, seejärel enda omad – teatud puhkudel, vaidluste puhul ka vastupidi. Vahepeal realiseeritakse muu väärtuslik ning auto, kui on. Viimaseks minnakse tavaliselt kinnisvara kallale. Sellega on teekond jõudmas oma loomulikule lõpule, sest kinnisvara müügist tulenevast rahast jätkub võibolla isegi mitmeks aastaks. Jääb lootus, et inimene ei ela kauem. 

Tean peresid, kel on sedalaadi koorma kandmisest võlad kaelas ning on ka peresid, kes on samal põhjusel lahku läinud.

Tihti lähevad näiteks tülli ka õde ja vend. Sest alati on ühel paremad võimalused. Teiseks ei pruugi üks pool näidata üles erilist valmidust tasuda hooldekulude eest, ükskõik kui kallis esivanem ka poleks. Nii saabub lõhe laste vahele – lõhe, millest ei pruugi kunagi üle saada.

Ühtlasi on viidud lõpule ka inimese maise vara likvideerimine. Ning need inimesed, noorem generatsioon, kes on näiteks kuus aastat seda koormat kandnud, teinud avaldusi, aidanud asju ajada, käinud notaris, palunud hooldekodude personali, leidnud lahendusi halbade valikute vahel – need inimesed on lõpuks ise käpuli.

Tean peresid, kel on sedalaadi koorma kandmisest võlad kaelas ning on ka peresid, kes on samal põhjusel lahku läinud. Heaoluühiskond… Ning nagu meie riigipead sageli armastavad öelda, “elame paremini kui ealeski varem”.

Laseks siis natuke paremini surragi…

Lõpuks võib minna ka hoopis nii

Aga mida teha? See on natuke sarnane olukord kui olla narkomaan. Vaja on uut doosi. Minna hooldekodu omanikule arve tähtajal seletama, et praegu ei ole võimalik ema (või isa) eest arvet maksta, praegu on kehv seis. Mhm. Tore, palun järgmine. 

See on see hetk, kus sa saad aru, et kui sul pole võtta tuhandet, pead sa järgmine kuu võtma kaks tuhat…

Seega, sa leiad selle raha kuskilt. Oma viimastest säästudest, laenad sõpradelt, sugulastelt (kui on küsida), lõpuks lähed laenufirmasse – mis lahendab probleemi täpselt selleks hetkeks.

Ning kui järgmisel kuul on seis veel halvem, pead mõtlema, mis nüüd saab. Müüa pole midagi? Lähed ja paned viimased 130 eurot kasiinos musta peale? Lähed panka röövima? Saadad LuxExpressile võltsitud kütusearve? Kirjutad presidendile kirja? Hea nali.

Kui midagi paremat peale hakata ei ole, võtadki nööri ja lähed õhtul Snelli tiigi äärde, kust sind varavalges puu otsas rippumas leitakse. Taskust avastatakse sedel, millel seisab: “Palun suunake mu pensioni II samba raha, mis matustest üle jääb, lapsevanema hoolduskuludeks.“

Elagu Eesti!

PS! Kas ma pingutasin üle? Ma ei usu, et kuigivõrd. Kirjeldatud reaalsus muudab Eesti aga arengumaaks.