Ideoloogilisest kriitikast kristlikku abielukäsitust selgitava raamatu aadressil

Soome parlamendiliige, endine siseminister Päivi Räsänen ning tema abikaasa, teoloogiadoktor Niilo Räsänen on hiljuti üllitanud raamatu, mis kannab pealkirja “Abielu” ja milles selgitatakse kristlikku arusaama abielust. Raamatule osaks saanud vastukaja kohta avaldab arvamust Jyväskylä ülikooli pedagoogika teooria ja traditsiooni professor Tapio Puolimatka.

Niilo ja Päivi Räsäneni uus raamat “Abielu” (Avioliitto, Uusi Tie, 2016) on pälvinud erinevate meediakanalite laialdast tähelepanu. Viimases ajalehes “Kotimaa” [kuulub Soome evangeelsele-luterlikule kirikule – tlk] avaldab peatoimetaja Mari Teinilä imestust raamatus esitatud seisukohtade üle:

“Räsänenide järgi on Piibel selge raamat, lisaks on selge seegi, et maailma sünnib üksnes poisse ja tüdrukuid. Akadeemilise koolituse saanud inimeste suust kõlab see kummalisena. Kas kirjutajad siis ei tea, et osa inimestest sünnib ilma selge soota ning osa inimesi kogevad end sündinuna valest soost kehasse?”

Kindlasti on Räsänenid (kellest Päivi on arst) neist eranditest teadlikud. Nad on teadlikud ka sellest, et need erandid ei kummuta fakti, et sugusid on vaid kaks. Sugu saab objektiivselt tuvastada karüotüübist ehk soole omasest kromosoomide arvust ja struktuurist. Mehe karüotüüp on 46,XY ja naise oma 46,XX. Seega on sugu kirjutatud inimese igasse ihurakku. Kromosoomihälbed ning väga haruldased muudest kui sookromosoomide hälvetest tulenevad fenotüübi hälbed ei muuda seda kaksikjagunemist mitte kuidagi. Ei ole ühtki mõistlikku põhjust rääkida muust kui kahest soost.

Nais- ja soouurimuse ideoloogiliselt mõjutatud tulemused ei ole andnud ratsionaalset alust põhistada inimese sugu tema muutlike kogemuste ja tunnetega. Ei ole põhjust nendele muutuvatele tunnetele rajada ühiskondlikke muutusi. Transinimeste ängistust kasutatakse tänapäeva ideoloogilises võitluses soolise erinevuse kõrvaldamiseks kultuurist, sest soolise erinevuse kõrvaldamine taotleb nimelt ideoloogilisi eesmärke. Transinimestest on saanud mängukannid poliitikas, mis ei hooli nende tegelikest vajadustest.

Paul McHugh töötas 40 aastat psühhiaatria professorina Johns Hopkinsi ülikooli arstiteaduskonnas, olles sellest ajast 26 aastat Johns Hopkinsi ülikooli haigla juhtiv psühhiaater. Transinimesi ravides jõudis McHugh veendumusele, et sooidentiteedi häireid ei saa ravida hormoonide või operatsioonidega. Ta peab sooidentiteedi häireid teatud mõttes võrreldavaks anoreksia-sarnaste kehaidentiteedi häiretega. Anoreksiat põdev inimene peab ennast paksuks isegi siis, kui ta on haiglaselt kõhn. McHugh’ arvates ei peaks inimesel, kes on enda arvates vastassoost, “ravima keha nt operatsioonide või hormoonraviga, nii nagu rasvumist kartvale anorektikule ei peaks tegema rasvaimu. Ravi peaks korrigeerima identiteedi ebatõest ja probleemset loomust ning lahendama seda põhjustavad psühhosotsiaalsed vastuolud. Noorte puhul toimib see kõige paremini pereteraapias.”

McHugh peab eksitavaks arusaama, et sugu saaks üldse muuta. Hormoonravi ja operatsioonid annavad feminiseeritud mehi ja maskuliniseeritud naisi. Isegi kui hormoonravikuurid ja soovahetusoperatsioonid läbi teinud täiskasvanute olukord korraks paraneb, on nende enesetapurisk võrreldes teiste inimestega ometigi mitmekordne. Lisaks tuleb märkida, et osa opereerituist kahetseb hiljem operatsiooni, kui tekitatud kahju pole võimalik enam korvata.

Johns Hopkinsi ülikooli haigla lõpetas soovahetusoperatsioonide tegemise, kui nende uuringu põhjal selgus, et opereeritud patsientidel on pärast operatsiooni sama palju psüühilisi ja sotsiaalseid probleeme, kui ennegi. Oma kogemusele tuginedes kritiseeris McHugh peavooluideoloogiat:

“Meie kultuuris ei esitata ühtegi küsimust arusaama kohta, et sugu on ebakindel ja valitav omadus. See mõtteviis on valdav massiteabevahendites, teatrites, koolides ja isegi haiglates. See on omandanud kultuslikud jooned: oma sõnavara, uutele toetajatele sobivaid vastuseid andvad internetifoorumid, soovahetust toetavad klubid, kust saab abi riiete soetamisel ja stiili kujundamisel. See on tekitab suurt kahju perekondadele, noortele ja lastele ning selle kui loodusteaduslikult põhjendamatu seisukohaga tuleb võidelda igal pool, kus seda esineb. Aga valmista end hoolega ette, kui soovid selles küsimuses sõna võtta. Moraali eest võitlejate maski taha varjunud võivad väljendada raevu, mille sarnast ei leia isegi põrgust.”

Heideggeri ja Bultmanni õpilane, juudi filosoof Hans Jonas ütleb, et modernse eksistentsialismi ja nihilismi aluseks olev inimese vabaduse ja looduse vastandamine sarnaneb muistse gnostitsismi vastandusele: looduse struktuurid nagu sooline erinevus ja sellele rajanev abielu on inimvaimu vabadusele võõrad ja isegi vaenulikud.

Transinimene usutakse olevat vangistatud valesse ja tema vaimsele minale vaenulikku ihusse, mille meelevallast ta vabaneb vaimse valgustumise ja moraalse julguse abiga. See usulise taustaga veendumus on nii tugev, et teadus ja uuringutulemused ei suuda selle toetajaid mõjutada, kuna uurimused tunnistavad nende arvates inimesele vaenulikest struktuuridest, mis tuleb hävitada.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kirjandus:

Hugh, Paul (2015), “Transgenderism: A Pathogenic Meme”, Public Discourse, June 10th, 2015.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA